Vankumatu vennaskond

Neid on põletatud tuleriidal ja ravitud eletrišokiga, kuid neid on rahvastikus esinenud ja esineb ka edaspidi 7–15 protsenti.

OTTO OZOLS

Haritud ja küpses ühiskonnas on nad ühiskonna täieõiguslikud liikmed – veidi erinevad, kuid samaväärsed teistega. Keegi ei pööra nende erinemisele kuigivõrd tähelepanu. Kui mõni „teoreetik“ üritab rääkida nende erinevusest kui kasvatusveast või haigusest, jätab ta iseendast imeliku mulje. Euroopas ja mujal maailmas aktsepteeritakse sellist erinemist pikema jututa kui täiesti normaalset ja enesestmõistetavat nähtust.

Teadlased on kindlaks teinud, et selliseid inimesi on maailma rahvastiku hulgas 7–15 protsenti: seda tüüpi võib olla 500 miljonit inimest. Samuti on teadlased kindlaks teinud, et selles grupis on rohkem mehi kui naisi ning et nad on emotsionaalsemad ja loomingulisemad. Nad on ka jõukamad. 2006. aastal Lafayette’i kolledžis läbi viidud uuringuga tuvastati, et selle grupi mehed teenivad teistest 15–26% rohkem.

Iseäranis suur on nende inimeste osakaal loominguliste elukutsete esindajate seas. Sellesse gruppi kuuluvad paljud silmapaistvad näitlejad, kirjanikud, heliloojad ja kunstnikud, kusjuures nii mõndagi neist peetakse geeniuseks. Vandenõuteooriate austajad väidavad vahel, et need isikud valitsevad maailma – eks seda ole tõesti põhjust pisut uskuda. Nimelt on teadlased tõestanud, et paljud neist suudavad informatsiooni vastu võtta ja töödelda teistest inimestest kiiremini ja efektiivsemalt, mis omakorda tähendab, et neist saab sageli edukas liider. Nende seas on väga mõjukaid poliitikuid ja väejuhte, sealhulgas vähemalt kolm legendaarset.

Sellest kõigest hoolimata vaadati neid inimesi paljudel maadel veel kuni eelmise sajandini kahtlustava pilguga, arvati, et nende erinevus on kõrvalekalle normist, seda peeti puuduliku kasvatuse või haiguse ilminguks. Veel võrdlemisi hiljuti, XX sajandi keskel, üritati neid hüpnoosi, psühhoteraapiliste seansside, elektrišoki ja isegi ajuoperatsiooni abil ravida. Kadunud Nõukogude Liidus leiti alles 1986. aasta paiku, et niisugused inimesed väärivad mõistmist ja toetust.

Kõige kohutavam on olnud kiriku suhtumine. Keskajal saatsid fanaatilised inkvisiitorid sellised inimesed tuleriidale, väites, et noid valitseb saatan. XIX ja XX sajandil painasid selle eripäraga lapsi kirikukoolides sagedased katsed sundida nad käituma nagu kord ja kohus. Mõnel pool jõudsid teadlased seisukohale, et tegemist ei ole haigusega, 1920ndatel, teisal tuvastati alles 1970ndatel, et tegu ei ole tõvega: kõnealune eripära on hoopis samalaadne nähtus, nagu inimolendi kehaehitus või silma- ja juuksevärv. Tänapäeval möönab enamik teadlasi, et tegu on kaasasündinud erinevusega. On juhtunud, et see tekib elu jooksul, kuid seda kohtab väga harva.

Muidugi tuleb kõnealustel isikutel siiani iga päev silmitsi seista mitmesuguste ebamugavustega. Neid põrnitsetakse kui veidrikke – iseäranis spordis, kus nad on ohtlikud vastased. Siiski ei leita enam, et nendega on midagi valesti, rääkimata sellest, et neid peetaks laiskuse ohvriteks. Koguni kirik on tänapäeval oma hiljutise sallimatu suhtumise pärast häbelikult vait. See teema ei anna kõneainet isegi poliitikuile, kes muidu kindlalt usuvad, et maailm oli kunagi niisama lapik kui nende aru.

Tsiviliseeritud ja haritud ühiskonnas lõppes jutt kõnealuste inimeste valesuse üle juba ammu. Kahtlemata nõudis see aega, teadmisi ja tervet mõistust. Enam ei pea taluma õudusunenägu, et niisuguste inimeste moraalsus on kirgliku avaliku arutelu teema või et mobiliseeritakse politseiüksusi kohtadesse, kus nad tavatsevad koguneda. Paljudes maailma riikides ongi neil komme tähtpäevade puhul kokku saada, et kinnitada oma solidaarsust. Nad on loomulik osa ühiskonnas, kus ei ole normaalseid inimesi, vaid kõik on erilised. Sellises ühiskonnas austatakse erinevusi ning inimesi hinnatakse nende oskuste, võimete ja inimlike omaduste järgi.

Kes nad on? Kellest on selles loos räägitud? Jutt käib inimestest, kes on alati meie seas olnud ja jäävad olema. Need on inimesed, keda ei tohi ümber õpetada või tuleriidal põletada, sest nad on üdini loomulik osa meie ühiskonnast – 7–15 protsenti meist.

Vasakukäelised.

Artikkel on ilmunud Läti portaalis TVNET (1. VI 2012) ning Otto Ozolsi raamatus „Kibe tõde“ („Neērtas patiesības“, 2015).

Inglise keelest tõlkinud Pille-Riin Larm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming