Varajasest Indrek Hargla romaanist

Norman Kuusik

Indrek Hargla. Baiita needus. Toimetanud Linda Uustalu. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2001, 208 lk. Indrek Hargla. Palveränd uude maailma. Toimetanud Linda Uustalu. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2003, 448 lk. Indrek Hargla. Vabaduse kõrgeim määr. Toimetanud Maret Käbin. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2003, 381 lk. Siinne kirjutis hõlmab Indrek Hargla kolme varasema romaani võrdlust ja analüüsi. „Baiita needus” (2001), „Palveränd uude maailma” (2003) ja „Vabaduse kõrgeim määr” (2003) on küll üksteisest kaugemal kui päevakohane Apteeker Melchiori või sellele eelnenud Frenchi ja Koulu sari, kuid siiski moodustavad need omaette perioodi Hargla (romaani)loomes. Kui Melchiori lugude puhul saab rääkida ajaloolisest kriminaalromaanist, „Frenchi ja Koulu” puhul parodeerivast fantastikast, siis ülalnimetatud kolm romaani kalduvad pigem traditsioonilise „tõsise” fantaasiakirjanduse poole. Lühem ja tundmatum „Baiita needus” jääb kahest järgmisest üsna kaugele: ainsana kolmest raamatust on narratiiv esimeses isikus, läbi peategelase Savo perspektiivi (siiski on Savol harjumus ärritudes endale kolmandaski isikus viidata – nagu kipub seda tegema ka hilisem „Frenchi ja Koulu” jutustajategelane French). See omadus on määrava tähtsusega: Savo perspektiiv piirab maailma ja tegevuspaigaks on märksa kitsam maailm kui kolmandas isikus kirjutatud raamatutes. Toimub palju edasi-tagasi liikumist kindlaksmääratud asukohtade vahel (tegevuse alguskoht on Kakleva Kuke baar, Falkoonia kuningakoda, maantee, kus hukkub vananenud rändrüütel Predagor) ja ka tegelaste dialoogides viidatakse tihti tagasi samadele asukohtadele ning sündmustele. Võiks väita, et Harglal oli debüütromaanis justkui raskusi elulisema ja suurema keskkonna loomisega, kuid pidev kordus toimib kinnistavana ja tulemus on mõnestki teisest katsest märksa koherentsem.

Sest ka „Vabaduse kõrgeimas määras” moodustub asukohtade muster (olulisim on kolmnurk Pärnaorg-Cartna-Handrid), milles tegelased pidevalt liiguvad. „Baiita needusega” võrreldes on see märksa kirjum, aga imiteerib ka rohkem pärismaailma. Nõnda on külanimed üldiselt eestipärased, kõrgemal tasandil aga kas fantaasiapärased või siis analoogia põhjal modelleeritud (Cartna jõukate linnakodanike hulgas on levinud nii saksapärane der Binkel kui hollandipärane van Impe, Pärnaoru valitsev aadlipere on aga romaanipärane de Fostayn, relvameister Delfino on pärit Florense-nimelisest vabalinnast jne …). Teisisõnu: kui detailivaesem „Baiita needuse” maailm on ehitatud ümber üksikute elementide ja on märksa algupärasem, siis „Vabaduse kõrgeim määr” laenab julgelt mujalt. Ehk on lugeja äratundminegi suurem: kui „Vabaduse kõrgeim määr” panna kõrvuti veel „Frenchi ja Koulut” parodeeriva Maavallaga, pole raske näha tendentsi Hargla romaanidel tulla üha lähemale nii „realistlikumale” kui ka Eesti-kesksemale ainesele.

„Palveränd uude maailma” läheb keskkonna usutavuse probleemist sootuks mööda ja vägagi edukalt. Tegevuse asetamine XVI sajandi alternatiivsesse Euroopasse tähendab, et nullist uue loomise asemel läheb autori energia rohkem juba olemasoleva muutmisesse. Seetõttu on ka „Palveränd uude maailma” palju detailiküllasem Hargla enda loodud keskkondadest. Keskse ideena jookseb läbi protestantliku Põhja-Euroopa kultuuri (millele siin on omistatud kaledapoolne fanatistlik varjund) ja liberaalsema Lõuna-Euroopa vastandus. Seejuures ei ole vastanduse teine pool katoliiklik kultuuriruum: Hargla võtab pildilt ära ajaloo suure vastureformaatori Karl V ja killustab romaanikeelse maailma väikeriikide vahel. Kogu kristlikule Euroopale antakse verine kuvand ja tõstetakse esile ajaloos kaotaja poolele jäänud (araabia kultuuriruum Gibraltari väina ümber, Vana Maailma kaotus Tenochtitlani all). Toetumine olemasolevale geograafiale võimaldab muuta ka tegevuse liikumise olemust: erinevalt kahe teise romaani kangelastest liiguvad „Palveränd uude maailma” peategelased valdavalt ühesainsas suunas: edasi.

Koos tegevuspaiga suurusega kasvab iga raamatuga ka kaetav ajaperiood: „Baiita needuse” vältel möödub kõige rohkem kuu ning sündmusi saab jälgida suisa päevalise täpsusega. „Palverännus uude maailma” võib aja kulgemist lugeda kuudes ning „Vabaduse kõrgeimas määras” juba aastakümnetes. Viimase puhul muutub see problemaatiliseks loo terviklikkuse enda suhtes. Ka French ja Koulu järjelugudele on iseloomulik jagunemine pikemalt ajas lahutatud osadeks, mille all lugu pigem kannatab kui võidab.

Palju ühiseid jooni on Hargla raamatute võimuinimestel. Laiemalt jagunevad need kaheks. Esimesena nõuandja positsioonis raamatu antagonistid, kes kalkuleeritusega ajavad taga oma isiklikku eemärki, selleks vahendeid või inimesi valimata. Tegelastega, kes tõstavad selle kõrgemale ühiskonna moraalsetest arusaamadest, aga on karismaatilised oma vaimustuses. „Baiita needuses” on see tegelaskuju olemas Valerin Cacuas ja Oseanos, kellele „Palverännus uude maailma” vastavad Martin Luther ning Agrippa. Mõlemal puhul on tegemist liiduga tüsedapoolse intrigandi ning saladuslikku päritolu võluri vahel, liit ise on tekkinud eelkõige vastastikusest praktilisest vajadusest. „Palverännus uude maailma” on see suhe arendatud äärmuseni ning kaks poolt on ka ideoloogilises konfliktis, mille raames käib omavaheline salajane võitlus peategelaste saatuse üle. „Vabaduse kõrgeimas määras” analoogset tandemit ei ole, kuid kuna seda saab kuigivõrd võtta kui „ilmakuulsa „Ristiisa” filmitriloogia”1 Hargla versiooni, siis ei tule omakasupüüdlikest nõuandjatest sealgi puudust.

Teisena, rääkides aga kuningatest, kes on üldjuhul nõusaaja poolel, on tegemist märksa positiivsema karakteritüübiga. Valitseja Hargla romaanis kipub olema pädev ja õiglane inimene, rõhutud murest oma rahva tuleviku pärast. Tihtilugu leiab peategelane oma suurimas hädas abi just kuningalt. Samas on monarhile omane ägedus ja kättemaksujanu, eriti kui küsimus on lojaalsuses ja (mitte)allumises. Pärnaoru Blagomir päästab Arasthavani elu ja teenib sellega aadliseisuse ning Pärnaoru „vabaduse”, kuid ainult seni, kui ta on täielikult valmis alluma oma kuninga tahtele. Savo kuulutatakse Falkoonia kuningakoja sõbraks, kuid Blagomir peab avastama, et “kuningate tänulikkust pole olemas, on vaid tänamatus”.2

Maagia on kesksel kohal kõigis kolmes romaanis. Maailma ei valitseta maagia abil ega maagia ei valitse maailma, kuid ta on alati põimunud maailma sisse. „Baiita needuses” on nõiad ja nendega tegelemine igapäevane. Kaks nendest aga tõusevad teiste seast esile ning paralleelselt Savo looga on vastasseisus Zdarkoslouci nõid Deomid ja Oseano. Kahe tegelase vaheline suhe on tugev: Deomid andis Oseanole elu, äratades ta surnust. Sellepärast on talle ka Oseano motiivid ja tegevus aluseks murettekitavale spekulatsioonile suurema osa raamatu vältel. Korduvalt pannakse kahtluse alla Oseano kuuluvus sellesse maailma (tema pillatud sõnapaar “aktseleeritud kloonimisest” on ainus otsene sci-fi-element kolme romaani peale). Kuid erinevalt Savost ei soovi Deomid Oseano surma ja näeb teda maagilise fenomenina maailmas haruldusena, keda uurida. Siit tuleb välja ka Deomidi huvi tema enese konditsiooni vastu, see esineb üsna tugevalt ka Agrippas, soov uurida maailma ja maagia olemust.

„Palverännus uude maailma” esineb vähem maagiat selle otsesel kujul, ainsad reaalselt maagiavõimetega tegelased on võlur Agrippa ning noor Grethel. Seda suurem mõju on aga maagia või nõiakunsti ideel: Martin Lutheri juhitud Vahimeeste Ordu tegeleb fanaatiliselt usupuhastamise ning nõidade põletamisega; rändteater, mis on Aidannile pere ja millega Grethel liitub, kasutab tehnilisi „võlutrikke” oma etendustes. Nõnda räägitakse samaaegselt silmamoondajate trikkidest ning „päris” maagiast. Ometi on see viimanegi teadmispõhisem kui teistes raamatutes ja liidetud kokku valgustuseelse esoteerikaga. Maagia ilmneb keelatud raamatutes, alkeemilistes või astroloogilistes rituaalides. Nagu Oseano on Agrippagi pärit teisest maailmast või maailma teisendist.

„Vabaduse kõrgeim määr” toimub taas maagialähedasemas tegevuspaigas, kus igal külal on oma posija, kes aitab määrata sobivat kohta põllulapile, ravib inimeste haigusi ja rohkematki. „Ilma targa ehk nõiata küla on kui ahjuta tare [—]. See tähendab, et elada nii võib, kuid elu pole suurem asi”.3 Rolli mängib ta ka ühiskonnas laiemalt: kuningriigi pealinnast vanem on selle kõrval asuv Ginshala klooster, mille nõiad tegelevad kuninga teenistuses maagia uurimisega. Kui kuningas korraga kõik riigi nõiad Ginshalasse vangistab, toob see kaasa rahva laiema rahulolematuse. Väljapaistvat võlurtegelast nagu Oseano või Agrippa raamatus aga ei ole; potentsiaalselt võiks see olla Pärnaoru külatark Zmai, kes sureb aga üsna varakult. Tema koha võtab üle Kandis, kuid too röövitakse peagi kuninga poolt. Järgmiseks targaks arvatakse olevat Kandise poeg Zmaiko, kuid see ootus ei täitu kunagi: mida kaugemale jõuavad Pärnaoru õiglaste võimuambitsioonid, seda võõramaks jääb talle nõiakunst. Zmaiko kasutab oma algelisi teadmisi valedel eesmärkidel (hoiab inimesi kontrolli all ning summutab elu) ja on sellepärast sunnitud kannatama ka ise, olles lõpuks saavutanud oma võimutäiuse.

Savo surnud abikaasa, Baiita needus ei ole asjatu kannatuse põhjustamine teistele, nagu arvab seda Savo (sest „surma põhjustame needustetagi”4), vaid „armastada hingetut inimest”. „Palverännus uude maailma” eemaldab Agrippa armastuse oma kalkulatsioonidest ja on määratud kaotama. Sama juhtub ka Zmaikoga, kes annab esmalt ära ja võtab siis naiseks oma Agnes de Fostayni poliitilistel põhjustel. Paljuski ulmeringkondade pahameeleks5 ei ole Hargla jätnud armastust kordagi puutumata. Üldjuhul ei saavuta raamatute kangelased oma viimast eesmärki mitte niivõrd tänu oma kangelaslikkusele kui vastaspoole seesmise lagunemise tõttu. Halb kaotab, sest ta on halb ja juba olemuslikult kaotamas kontrolli oma skeemide üle. Järjekorras viimane „Vabaduse kõrgeim määr” pöörab selle ringi ning asetab selle konkreetse idee raamistikku (nõnda, et see on didaktiliselt suisa raamatu tagakaanel ära seletatud). Edaspidi on hea ja halva konflikt väiksem, sest „Frenchi ja Koulu” sarjaga kaugeneb Hargla juba kardinaalselt kõrgfantaasia žanrist (heas mõttes) väiksemate lugude poole.

*

1 Raul Sulbi, Romaan vabaduse võimatusest. Eesti Päevaleht, 9. I 2004.
2 „Vabaduse kõrgeim määr”, lk 91.
3 „Vabaduse kõrgeim määr”, lk 124.
4 „Baiita needus”, lk 199.
5 Seda illustreerib näiteks lõik Silver Sära 2003. aasta arvustusest „Palveränd uude maailma” kohta: „Nagu „Baiitaski” toimub tegevus keskaegses maailmas, kus peategelane armub kõrvuni vastassoolisesse ja kogu romaani sisuks saabki meeletu pingutus oma tüdrukuni jõudmisel. Kui Hargla järgmine pikem tekst peaks ka olema ainult sama asja variatsioon, võib selle rahulikult lugemata jätta.” [http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=51809]

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming