Vargamäe Settembrini kannatlik pedagoogika

MIHKEL KUNNUS

1.

Tutvudes Mihkel Muti varasemate esseekogumike retseptsiooniga süvenes mus veendumus, et antud juhul on mul väga oluline rõhutada oma autoripositsiooni, konkreetsemalt siis sünniaastat – 1982. Mul pole isiklikke mälestusi näiteks sellest, kuidas ta „tuli kirjandusse 1980ndate aastate algul iroonilise proosa virtuoosina, äratas tugevaid tundeid ja lõi endast reljeefse kuvandi“ ja „oli meie vaimuilma uus tuul, justkui muukeelse ja muumeelse kultuurikihi peal kasvanud välismaa kirjanik, kes senised esteetilised ja moraalsed hoiakud tühjaks tegi“, nagu on meenutanud Kalev Kesküla.1 Vastupidi, pisut utreerides võiksin öelda, et avastasin oma tudengipõlves Mihkel Muti kui ühe põneva nõukogudeaegse kirjaniku, kelle tähelend oli alanud juba enne minu sündimist. Hääl ta raamatutes kõlas mulle selgelt minevikust, mitte aga ühest pikema kestvusega olevikuregistrist. Küllap sellist hoiakut võimendas mu bioloogilise nooruse ja riigi puberteetliku kapitalismi ajaline ühtelangemine. Näiteks Mihkel Muti lelle Viktor Muti pärandiga tutvusin enne. See on toonast elutunnet hästi iseloomustav seik. Nimelt pidas õppejõud (bioorgaaniline keemia) vajalikuks vabandada, et lubab endale sellist sentimentaalsust, et heietab poole sajandi vanustest laboratoorsetest meetoditest, aga tahtis rõhutada, et Viktor Mutt oleks kindlasti saanud esimese eestlasena Nobeli auhinna, kui poleks ise kuulunud žüriisse. Kõrvalepõike kõrvalepõikena mainis, et suure bioorgaaniku sugulane on populaarne kirjanik Mihkel Mutt, keegi, kellelt mina olin tollal lugenud vaid mõnda ajaleheartiklit. Eks positivistlik loodusteadus on ikka loomuldasa minevikuvaenulik ja näoga tulevikus nagu nooruski, ent toona õhkus kogu eluolust sellist suhtumist.

Mõningaid „katkestuse kultuurile“ omaseid sümptomeid adun küll. Näiteks essees „Mälestuste mäletamisest“ käsitletakse kirjanike mälestamise temaatikat ja käiakse välja idee, et „äkki tuleks ilmutada suuremat perspektiivitunnet ning praegu meie väljapaistvamatele kirjanikele juba üksnes sel otstarbel majad kinkida, et kunagi oleks võimalus neile sinna muuseumid sisse seada“
(lk 109). Turtsatasin, sest spontaanselt tajusin seda ideed selge groteskina. Kui aga lugesin edasi ja Mutt ohkas ka ise selle idee liigse utoopilisuse peale ja rääkis vähemasti monumentidest ja mälestustahvlitest, siis sain aru, et mu automaatses reaktsioonis oli tegu põlvkondadevahelise elutunde erinevusega. Olen kasvanud endastmõistetavusse, et literaaditöö on suuresti entusiasmipõhine ja alati mõne muu töö kõrvalt. Seda teemat on põhjalikult käsitletud romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku“ (2012). Samuti õhkus varasemast retseptsioonist seda suuremat vaimuinimeste kollegiaalsust, mis Nõukogude ajal olevat valitsenud, ja isegi kriitilisemad märkused paistsid mõneti kui peresisesed naginad.

Niisiis, kirjutan kindlasti oma põlvkondliku piiratusega, andku vanad tarikad ja vettinud mägrad see andeks! Kõnealusest kogumikust on juba kirjutanud väga hea ja (kongeniaalselt) eritleva ülevaate Leo Luks2 ja seal öeldut ma kordama ei hakka, lisaks võiks ehk lugeda ka põlvkonnakaaslase Kalev Kesküla arvustust esseekogule „Meedia, mu meedia“ (1996).3 Järgnevaga proovin aga pisut analüüsida Mihkel Muti kõige üldisemat maailmavaatelist hoiakut ja filosoofilist temperamenti, kõrvutades teda selleks mõne teist tüüpi vaimuinimesega.

Mihkel Muti lell, biokeemik Viktor Mutt oleks kindlasti saanud esimese eestlasena Nobeli auhinna, kui poleks ise kuulunud žüriisse. Kirjaniku vanaisa Viktor Mutt osales sõjalise konsultandina Eesti delegatsioonis Tartu rahu konverentsil (pildil keskel istuvast Jaan Poskast teine mees paremal).

Mihkel Muti lell, biokeemik Viktor Mutt oleks kindlasti saanud esimese eestlasena Nobeli auhinna, kui poleks ise kuulunud žüriisse. Kirjaniku vanaisa Viktor Mutt osales sõjalise konsultandina Eesti delegatsioonis Tartu rahu konverentsil (pildil keskel istuvast Jaan Poskast teine mees paremal).

2.

Näiteks ei ole Mihkel Mutt Uku Masingu tüüpi, kohe üldse mitte. Masingul oli üheks sagedaseks sõimusõnaks „tervemõistus“ (kokkukirjutatuna) ja igasugused äärmused ja (tunnetuslikud) piiriületused olid talle väga omased. Püüdes formuleerida Muti kultuurikriitika eripära, ütleb Leo Luks: „Kõige olulisem märksõna selle iseloomustamiseks võiks olla mõõdukas tervemõistuslikkus [Leo Luksi rõhutus – M. K.]“.4 Igaks juhuks täpsustaks veel siiski üle, et sõna „mõõdukas“ on siin pisut liiane, pleonastlik, sest mõõdukus on ise tervemõistuslikkuse atribuut. Täpsemateks vasteteks pean kainust ja proosalikkust, pole ei tonte ega virvatulukesi. Muti kultuurikriitikas puudub igasugune unistajalikkus ja utopism. Selline hoiak on üks ilmaliku konservatiivsuse mõõtmeid. Küllap on see ka üks neist põhjustest, mis seab ta mõningasse reesuskonflikti selliste intellektuaalidega nagu Märt Väljataga, kes vahendab maakeelde maailmaparanduslikust usust kantud (majandus- ja ühiskonnateoreetilisi) artikleid, ja „tugitoolianarhist“ Rein Rauaga, kelle päevapoliitilistes sõnavõttudes on revolutsioonilist paatost omajagu. Maksimaalselt antiteetilise hoiaku sõnastab siiski Uku Masing: „kuitahes mõttetu ja lootusetu olekski katse lahkuda sellest „tegelikkusest“, aga viibimine praeguses ontlikus „seedimis-elus“ selles maailmas, on veelgi mõttetum“.5 Kui Mutt katsub inimest lepitada paratamatuga, siis Masing kutsub üles võitlema isegi mööduvuse ja termodünaamika seadustega.

Samuti on Masing öelnud, et „mõistuse antud mõistuslik rahu ei ole muud midagi, kui rahulolek rahulolematuse paratamatusega“.6 Masingule tähendab see muidugi seda, et mõistuse piirides püsida pole mingit mõtet, Muti maksimaalne tervemõistuslikkus aga seisnebki suuresti selles, et ta mõistuse piiridest kunagi ei välju. Antropoloogilises plaanis tähendab see haruldast askeesi, sest suurem osa inimestest toetub ikka suurema osaga ala- ja mittemõistuse sfäärile, mis oma tohutus hõlmavuses ulatub instinktidest, hirmudest ja unistustest, vandenõuteooriate, horoskoopide ja religioonini, lühimalt – maailmapildini, mis on kõige üldisemalt müüdiline. Mutt aga kasutab kontseptualiseerimiseks müüdilise maailmapildi surmavaenlast – ajalooteadust – ning lisaks ühiskonna- ja loodusteaduste positivistlikke andmeid. Samuti oleks mõeldamatu, et Mutt püüaks tõele läheneda mingite šamanistlike meetoditega, droogidega „taju uksi“ avardades vms. Võib sõnastada ka vähem ülevalt – see pole askees, vaid täielik abitus mõistuse ees, võimetus murda mõistuse ike, suutmatus isegi alustada seda võitlust, mida pidas Fjodor Dostojevski („hakkan uskuma!“).

See hoiak avaldub ka eneserefleksioonis. Essee „Kolm juhuslikku naist“ lõpumärkuses tunnistab Mutt, et näeb neid kolme naist siduva valikuna ainult oma teadvust ja on sunnitud häiritult möönma, et alateadvus teeb oma tööd, ja lisab: „Mulle ei ole aga alateadvus kunagi meeldinud, ma olen tahtnud ikka päristeadvus olla.“7

3.

Kogumiku pealkiri on väga täpne. Muti esseistika on parimal viisil täitnud eesmärgi saada eurooplaseks, aga jääda eestlaseks. Muti kohta kehtivad üsna täpselt needsamad sõnad, mis ta ütleb järelhüüetes suurkujudele, keda ta sügavalt austas: „Kross [oli] suur rahvuslane selle kõige valgustatumas ja parimas tähenduses“ (lk 390), „särav rahvusvaheline mees [Lennart Meri] oli hingelt üks kõige suuremaid eesti patrioote, keda olen kohanud – selle sõna klassikalises tähenduses. [—] Ja Lennart tegi kõik, et Lääs saaks aru, et oleme nendega üks veri, et me kuulume Euroopasse ja Lääne tsivilisatsiooni“ (lk 397), veel: „horisondi avaruselt kahtlemata maailmakodanik, oli Enn Soosaar rahvuslik konservatiiv selle sõna targas tähenduses“ (lk 398).

Tsiteeritud iseloomustuste korduvates täpsustustes peegeldub püsiv teadlikkus sellest, et ilma nende täpsustusteta kannaksid antud karakteristikud tänapäeval pigem negatiivset hinnangut, rahvuslus moonduks natsismiks-rassismiks ja konservatiivsus tagurluseks ja reaktsionäärluseks, teisisõnu, paariks tigedaks olevikukitsarinnalisuseks ehk millekski, millest Mutt ja eelmainitud asuvad väga kaugel. Natsism-rassism ja reaktsioonilisus toetuvad müüdilisele maailmapildile ja valgustusliku mõistuse tugevale piiratusele, aga konservatiivsus ja rahvuslus (siis nende sõnade parimas, valgustatud ja targas tähenduses) sulavad kompleksiks, millele on viidanud A. H. Tammsaare oma testamentlikuks jäänud essees „Truudusest“ ja millele viitab Hannah Arendt, öeldes, et „kindlalt ankrus olevast traditsioonist ilma jäädes – ning see kindlus kadus juba mitusada aastat tagasi – on ohus kogu mineviku mõõde. Meil on oht unustada, ning unustamise konkreetset sisu kõrvale jättes tähendaks see, et jääksime ilma inimelu sügavuti suunduvast mõõtmest. Sest mälu ja sügavus on üks ja seesama, või pigem – sügavuseni on inimesel võimalik jõuda ainult mäletades“.8

Eelnevat võiks kontrasti pärast taas kõrvutada Uku Masinguga, kes kuulutas 1931. aastal, et „eestlased olla ja eurooplasteks saada tähendab surma, eestlased olla ja asiaatideks saada tähendab elu“.9

Ilmar Vene alustab Masingu esseekogumiku „Pessimismi põhjendus“ tutvustust lausega: „Oleks juba aeg ütelda otsustavalt välja: tavapärasest maailmanägemisest hälbib Uku Masing üle talutava määra.“10 Seevastu Kalev Kesküla kirjutab Muti esseekogumikku „Muti tabloid“ (1999) arvustades: „Paksude läikkaante vahele kogutult ei mõju Muti tõdemused niivõrd uudsetena, kuivõrd just ilmsetena. Jutt pole just originaalne, aga tõsi ometigi. Ausalt öelda ei leidnud ma raamatust õieti midagi, mis oleks tõsiselt vaidlema ärgitanud.“11

See saaks ehk kõlada etteheitena püsivas igavuses vinduvale esteedile, aga mitte harijale, sest see, millega Mutt tegeleb, on rahvavalgustus, üks pedagoogika vorme, võitlus rumaluse ja harimatusega. Mutt teab, et see võitlus on võitmatu, sest iga inimene sünnib rumaluse sõdurina ja kui suudabki rinnet vahetada, sureb peagi vanadusse.

Mutt kirjutab sedalaadi Hamleti-küsimust käsitledes: „Mida peab väärikas inimene tegema, kui ta mõistab, et võita ei ole tal lõpuks niikuinii mingit šanssi? Kas kohe lõpetada või kõige kiuste siiski edasi võidelda? See küsimus on euroopa kultuuris äärmiselt püsiv. Ja minu lemmikmõtlejad on need, kes väidavad, et tõeline heroisim ja inimvaimu suurus peituvad just selles, kui kõige kiuste võidelda, nii kaua kui suudad“ (lk 15).

Uku Masingu hinnang on üldreeglina pöördvõrdelises seoses käsitletava autori tunnustatusega. Masingu eruditsioon ja viitestik on tohutu, aga üldtunnustatud suurusi mainitakse harva ja kui, siis ikka mõneks põlglikuks nähvakaks. Kui aga võtta kõrvutamiseks Mihkel Muti kirjanduslikud imetlusobjektid – Thomas Mann, Fjodor Dostojevski, A. H. Tammsaare –, siis võiks valikuprintsiibi tagantjärgi koondada kreedoks: suurim läänest, suurim idast, suurim kohapealt. Mõistagi pole see mingi valikuprintsiip a priori, vaid vaistlik äratundmine. Meenutades oma tudengipõlve, kirub Mutt oma toonast individualismi ja originaalitsemisvajadust, tõrget õppida sama asja, mida teised, ning muudkui otsida alternatiivsemat, ainukordsemat.12 Võib ehk öelda, et Masing jäi sellesse faasi pidama (ja paisutas selle inimvõimete piirile), ent Mutt kasvas sellest varakult välja. Ütleb ka Kalev Kesküla, et „kunagisest irriteerijast ja elitaarsete kultuurihoiakute viljelejast on tänaseks saanud tubli koolmeister ja selles rollis on Mutt järjepidev“.13

Sellise koolmeisterlikkusega käib kaasas teatav ebaoriginaalsus, ütleme, kainuse ebaoriginaalsus, nii nagu iga keemik toetub täiesti ebaoriginaalsele perioodilisustabelile ja pole midagi originaalset Dostojevski talendi tunnustamises. Lisaks kehtib Muti kohta täieliselt see, mis ta ütleb Toomas Haugi kohta: ta „ei fantaseeri ega belletriseeri selles mõttes, et tema artiklid rajanevad põhjalikul uurimistööl“ (lk 174).

Teadagi mis probleem sellega võib kaasneda – tõde ei pruugi olla piisavalt seksikas ega olla nii köitev nagu mõni lennukas spekulatsioon või „paljastus“. Tõearmastus võib palju kaotada ajastu suurväärtuses – meelelahutuslikkuses –,
kui Sokratese kombel kuivalt sedastada, et on meeletus pöörduda jumalate (loe: spekulatsioonide) poole küsimustega, millele saab vastuse loendamise ja mõõtmisega.

6.

Leo Luks kirjutab: „Oma lemmikkirjanikku Tammsaaret Dostojevskiga võrreldes kirjutab Mutt: „Ja ometi kiirgab mõlema kirjaniku loomingust väga tajutavalt, et kuigi inimene on nõrk ja saab oma heitlustes tihti lüüa, on ta väärt kaastunnet ja armastust. Seda võiks nimetada melanhoolseks humanismiks“ [—]. Mulle hakkab üha enam tunduma, et samamoodi võiks nimetada ka Muti enda vaimset hoiakut.“14 Kirjutan alla.

„Inimene on loomu poolest nõrk,“ kirjutab Mutt. „Kehamahladega seotud huvid varjutavad alati vaimsemad – see on aksioom. Liha on kui lillekene ning inimloomus kooldub ikka kergema vastupanu teed.“15 Seda tuletatakse ikka aeg-ajalt meelde. See on tõesti aksioom.

Siin on ka Muti moralismi – ja ta tõesti on moralist – mõningane paradoksaalsus. Kujundlikkusele pisut lõivu makstes võiks öelda, et Muti jutlustatav moraal ongi see, et ei tohiks liialt moraliseerida.

See johtub osalt sellest, et Mutt mõtleb ühiskondlikult, keskmistavalt, statistiliselt, see tähendab, erandlik leid ei kummuta seaduspära, rohusööjast lõvi leidmine ei falsifitseeri tõsiasja, et lõvi on kiskja.

Idealistlikud moralistid ja võitlevad revolutsionäärid kipuvad aga moraliseerima üsna vastupidise loogika alusel –
nad ülendavad kurioosumi ettekirjutuseks, kõlbeliseks eeskujuks. Nad kuulutavad sõjakas-võidukalt, et on leitud taimetoitlasest kulturist, kaheksakümneaastane riistvõimleja, mees, kes tahab saada lasteaiakasvatajaks jne.

7.

„Inimene vajab tingimata pühadust ja hardust. Ma ei salli postmodernismi, aga eeskätt mitte sellepärast, et see on kaotanud piirid kunsti ja elu vahel, vaid et tänu üleüldisele suhtelisusele on elus eneses püha ja harras sfäär peaaegu olematuks ahenenud. On kerge öelda, et püha ja harras peab sündima inimese enese hinges. Aga hing on ju enamasti nõrk“ (lk 102–103).

Samas kinnitab Mutt, et vähemasti Euroopas „nüüdisinimene ei saa enam jumalat uskuda“ (lk 103). See on jälle mõneti paradoksaalne, sest mingis mõttes tõde siin instrumentaliseeritakse. Või siis loobutakse valgustuslikust, universalistlikust teesist, et tõde on põhimõtteliselt igale mõistusolendile kätte saadav. Pühadus ja hardus on vajalik, rippugu pealegi tühjuses. Muti hoiaku lähisugulus postmodernismiga on igatahes adutav.

Võib vist öelda, et Muti (ja Thomas Manni ja paljude teiste ilmaliku mõtteviisiga vaimuinimeste) usutunnistuse võtab kenasti kokku eneseirooniline humanist Serenius Zeitblom: „Neis aastates on koolielu elu ise; asendab seda; selle huvid sulevad horisondi, mida iga elu vajab, et väärtusi luua, mille suhtes iseloom ja võimed, kui relatiivsed nad ka poleks, end maksma saaksid panna. Seda suudavad nad inimlikult ainult siis, kui see relatiivsus märkamatuks jääb. Usk absoluutsetesse väärtustesse, olgu see illusoorne või mitte, on minu arvates elu eeltingimus.“16

„See, et põhimõtetel puudub jäävustagatis, ei tee neid sugugi vähem pühaks,“ rõhutas Isaiah Berlin. „„Mõista oma veendumuste paikapidavuse suhtelisust,” nagu ütles üks meie ajastu imetlusväärsemaid kirjamehi, „ja ometi kohkumatult nende eest seista – see eristabki tsiviliseeritud inimest barbarist.“.“17

8.

Mihkel Muti esimene raamat oli novellikogu „Fabiani õpilane“ (1980). „Fabianile, nimele ja inimesele, kelle põhijooned –
tegelikus elus saamatuvõitu intellektuaal, kellele meeldib arutleda ja targutada ning kes jälgib maailma põgusa üleoleku, blaseerumise ja irooniaga“, jääb Mutt enam-vähem truuks läbi kogu oma loomingu.18

Kust pärineb nimi Fabian, seda ei tea kindlalt öelda, aga Erich Kästneri romaan „Fabian. Ühe moralisti lugu“
(ee 1981) tundub nii mitmeti kattuv ja kongeniaalne, et see tundub juhuslikkuseks liiga ebatõenäoline. Ka Kästneri Fabian on intelligentne, läbinägelik vaatleja ja samuti elujõuetu ja väga passiivne, n-ö indolentne.

„Kõik see tuli sellest, et ta kujutles, nagu võiks maakera ainult siis pöörelda, kui tema, Fabian, seda pealt vaatab,“ kirjutab Kästner mõrkava irooniaga. „Teistel oli elukutse, nad jõudsid edasi, abiellusid, tegid oma naistele lapsi ja uskusid, et kõik see kuulub asja juurde. Tema aga pidi, pealegi veel vabatahtlikult, teispool barjääri seisma, pealt vaatama ja aeg-ajalt meeleheitesse langema.“ Ja Fabian pihib: „Mul on üks eesmärk, kui seda ainult tohib eesmärgiks nimetada! Ma soovin aidata inimesi korralikeks ja mõistlikeks muuta. Esialgu aga tegelen ma inimeste vaatlemisega nende vastavate kalduvuste seisukohalt.“19

Fabian, mis Fabian. Esseistikas on Mihkel Mutt märksa asisem ja tõsisem ning kindlasti konstruktiivsem. Esseistikas on Mutt ilmalik õhtumaine haritlane, kes esindab elutunnet ja väärtuskompleksi, millel on väga suur kattuvusosa humanist Settembriniga Thomas Manni „Võlumäest“. Näiteks lisaks kõigele eelnevalt siinkirjutatule iseloomustab nii Mutti kui Settembrinit „armudiskursuse“ pea olematuks pisendamine, „kuuvalguse viirastused“, niisked kireniutsatused ja ihauimastus on välja lõigatud. Mutt blokeerib need sildiga „armujobinad“ ja punkt. Ka see on väga settembrinilik. Nagu ka rahulik ja järjepidev (rahva)valgustustöö. Kui siia juurde arvestada ka vurlele vastanduv matslikkus A. H. Tammsaare mõttes ehk truudus oma juurtele, siis võibki panna tema kultuuritööle koondiseloomustuseks „Vargamäe Settembrini kannatlik pedagoogika“. Tõsi, Mutt on pessimist ja tal pole erilisi illusioone inimkonna arengu osas. Projekt „Inimene“ võib olla pelgalt huvitav evolutsiooniline kõrvalekalle – kuskil pole kirjas, et see ühel hetkel lihtsalt ei lõpe. See eristab teda Settembrinist, aga sarnastab Uku Masinguga.

1   Kalev Kesküla, Mihkel Mutt, eesti moralist. – Eesti Ekspress, 10. I 1997.

2   Leo Luks, Kui palju kaalub kõva sõna? – Vikerkaar 2014, nr 9, lk 102–106

3   Kalev Kesküla, Mihkel Mutt, eesti moralist.

4   Leo Luks, Kui palju kaalub, lk 104.

5   Uku Masing, Budismist. Ilmamaa 1995, lk 118.

6   Samas, lk 76.

7   Mihkel Mutt, Kolm juhuslikku naist. – Looming 2014, nr 12, lk 1773.

8   Hannah Arendt, Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Ilmamaa 2012, lk 116–117.

9   Uku Masing, Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Ilmamaa 1993, lk 37.

10   Ilmar Vene, Vastandlikkuse vaevas. – Postimees, 3. II 1996.

11   Kalev Kesküla, Muti katekismus. – Looming 2000, nr 3, lk 471.

12   Mihkel Mutt, Mälestused. IV. Kandilised sambad. Ülikool. Fabian 2010, lk 67–69.

13   Kalev Kesküla, Muti katekismus, lk 471.

14   Leo Luks, Kui palju kaalub, lk 103.

15   Mihkel Mutt, Liha on kui lillekene. – Mihkel Mutt, Muti tabloid. Kupar 1999, lk 71.

16   Thomas Mann, Doktor Faustus. Eesti Raamat 1987, lk 43.

17   Isaiah Berlin, Vabaduse kaks mõistet. – Isaiah Berlin, Valik esseid. Hortus Litterarum 1998, lk 121.

18   Maimu Berg, Mihkel ja Victor on vennad. [Järelsõna.] – Mihkel Mutt, Hiired tuules. Eesti Päevaleht 2009, lk 245.

19   Erich Kästner, Fabian. Ühe moralisti lugu. Eesti Raamat 1981, lk 29, 35.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming