Varras roosa suhkruvati sees

Millest küll kirjanikud kirjutaksid, kui poleks koolikiusamist? Tõlke-lastekirjanduses on kolaka andmine asendunud üles riputamisega.

KRISTA KUMBERG

Raamatuleti ees seistes võib tunduda, et laste- ja noortekirjandus suhkruvatistub: roosad kaaned, muinasjututöötlused, teismeliste „päevikud“, kerge ja sihitu fantaasiamöll. Tuletagem meelde – suhkruvati sees on üks varras, mis takistab kleepuvaks muutumist. Seda varrast me otsime ja hindame.

2017. aastal ilmunud tõlke-lastekirjandust vaadeldes jäi silma noortekirjanduse kasvamine hulgas ja headuses, aga ka selle raskemeelsus ning huumori- ja eneseirooniavaesus. Üleminek lihtsalt ja lõbusalt mudilaskirjanduselt põnevale ja lõbusale 8+ kirjandusele on sujuv. Ja siis äkki avab noortekirjandus elu kogu selle keerukuses.

Tihased ja leevikesed

Koolieelikute ja I–II klassi lastele sobiliku kirjavaraga on nagu kevadel rändlindudega. Kui nad saabuvad, tähendab – kõik on korras. Kui ühel hetkel ei tuleks enam muinasjutu- ja unejutukogumikke, multifilmiraamatuid, „Punamütsikese“ uusversioone, printsessi- ja haldjajutte, küsiksime: mis on lahti?

Kui söögimajas pidevalt askeldavate rasvatihaste sekka lendab äkki leevike, siis ohhetame rõõmust. Väikelaste raamatute seas on palju südamlikke ja õpetlikke jutte, mis on toimekad, armsad ja värvikad nagu tihased, vähem on neid, mis ohhetama panevad, nagu näiteks Lina Žutautė „Kake Make ja hambahaldja pidu“ (tlk Tiina Kattel). Eriti tuleb esile tõsta raamatu pilte, mis on samuti Žutautė looming. Kake Make on oma kodumaal Leedus tooteks kujunenud nagu Lotte meil. Arstiga hirmutamise asemel jutustab autor, kuidas Kake Maket ei lubata peole, kuna tüdruk ei pese hambaid. Leidlikud illustratsioonid ei klammerdu teksti külge, vaid laiendavad lugu.

Saksa kirjaniku Franziska Biermanni pildiraamat „Härra Rebane sööb raamatuid“ (tlk Eve Sooneste) jutustab lugemiskirest. Raamatukoguhoidjas põhjustab raamatute füüsilise manustamise kujund professionaalse idiotismi ilminguid – kuidas niimoodi võib! Õnneks on lapsed taibukad ja ainult itsitavad rebase pöörasevõitu toitumisharjumuse ning ebatavalise saatuse üle. Vanglas memuaaride kirjutamine ning seeläbi rikkaks saamine on küllaltki ajakohane teema.

Südamlik ja sisukas, seda nii lapsele kui ka ettelugejale, on rootsi autori Åsa Lindi „Liivahundi lood“ (tlk Ülle Kiivet). Selles on „Väikese printsi“ sügavust ja allteksti, Edith Nesbiti raamatute mängulisust, lapse hinge ja soovide mõistmist. Liivahunt ilmub alati siis, kui Zakarina on oma murega üksi. Ta aitab tüdrukul üle saada esinemishirmust ja pimedusekartusest ning selgitab lõputu vorsti näitel üksikisiku kohta raskesti hoomatavas universumis.

Kõrvulukustavalt põnev

Keskmises vanuses, IV–VI klassi lugejad viiakse paralleelmaailma, nad satuvad kummalisse kooli, karmide sündmuste keerisesse, neile jutustatakse elulugu, pakutakse absurdi ja paroodiat ning neile peegeldatakse nende endi elu keerulisi hetki.

Soomlase Salla Simukka Lumikki-triloogia seadis ootused kirjaniku loomingu suhtes kõrgele. „Sõsarla“ (tlk Kadri Jaanits) on varjamatu smuuti, mille koostisosadeks „Alice Imedemaal“, „Salaaed“ ja „Lumekuninganna“, ka multifilmist „Lumekuninganna ja igavene talv“ tuttavad Elsa ja Anna hakkavad silma. Kaks tüdrukut kukuvad läbi lume ja pinnase Sõsarla imeliste olendite aeda, kus nad mõnda aega mõnulevad ja ilulevad, seejärel päästavad nad inimeste maailma igavese talve käest. Selle raamatu vardaks on sõprus ja andeksand.

Norra autori Bobbie Peersi „Lüriidiumivarga“ ja „Krüptoportaali“ (mõlemad tlk Annika Kupits) retsepti kuuluvad Harry Potter ja Superman. Andekas koodimurdja satub eluohtlike sündmuste keerisesse. Raske on taibata, kes ja miks teda jahib. Ah jaa, ta on saatuse tahtel poolenisti lüriidiumist, olgu see mis tahes. Poiss viiakse varju veidrasse õppeasutusse, mis on nagu robootikakallakuga Sigatüüka kool. Teises osas läheb kõrvulukustavalt põnevaks ja sündmuste hoogustumine ei lase üldse hinge tõmmata. Sari asetub ühte ritta menusarjadega „Pax“, „Amulett“ ja „Kepler 62“.

Inglase David Walliamsi loomingu põhitoon sarnaneb Roald Dahli omaga – musta huumori võtmes kirjutatud, halastamatu, täiskasvanute suhtes aupakkumatu ja parasjagu pöörane. „Rotiburger“ (tlk Ehte Puhang) jutustab üksildasest, vaesest ja vaenatud tüdrukust. Lugu toob meelde kunagised vorstivabrikulood. Roald Dahlilt aga ilmus autobiograafiline „Poiss“ (tlk Kristina Uluots), mis pole vähem karm, julm, humoorikas ja põnev. Saab väga hästi aru, kus on Dahli lugude juured, mis asi on tal kooli ja võimukate täiskasvanutega ajada. Nagu lapsadressaadile sihitud memuaristikaga sageli juhtub, hindavad seda kõrgelt hoopis täiskasvanud.

Tundub, et täiskasvanud mõistavad paremini hinnata ka paari vene autori lasteraamatut – Marina Moskvina „Minu koer armastab džässi“ ja Anna Starobinetsi „Hundikoopas“ (mõlemad tlk Toomas Kall). Esimene on absurdivõtmes tõsielulugu, teine parodeerib vaimukalt ja tabavalt krimikirjanduse klišeesid.

Kristina Ohlssoni mullu ilmunud „Klaaslapsed“ oli sisukas põnevusjutt, sestap olid ootused „Hõbedapoisile“ (tlk Allar Sooneste) vahest liialt üles kruvitud. Ka selles raamatus ujuvad ühtäkki pinnale kauges minevikus toimunud sündmused. Müstilist kihti võib uskuda või mitte. Kõneldakse muu hulgas ka pagulastest. Ühe tegelase vanemad on tulnud Türgist Rootsi, poiss ei tea ega taha muud kodu. Linnakese sadamas ootab laevatäis põgenikke oma edasisaatmist ja saatust.

Maailm on kirju, aga elada võib

Meil uudset pagulasteemat käsitleb ka briti autori Elizabeth Lairdi „Tere tulemast eikuhugi“ (tlk Kristel Kriisa). 12aastane süüria poiss Omar peab oma perega lahkuma kodust ja hiljem kodumaalt. Muidugi avardab raamat maailmapilti, on aga paraku liialt deklaratiivne, tõsimeelne ja kohati lihtsalt tuim. Autor paneb järelsõnas lugejale südamele, et Omari käekäik sõltub ka temast.

Liigutav, kaasahaarav ja mõtlemapanev on ameeriklase Ali Benjamini „Kõik mida ma õppisin meduuside kohta“ (tlk Mario Pulver). Raamatu keskne teema on leina etapiti läbielamine. Suzy on loo alguses nagu lukku keeratud. Tüdruku parim sõbranna uppus. Osalt süütundest hakkab tüdruk otsima põhjusi – äkki on tegemist meduusist põhjustatud terviserikke tagajärjel juhtunud õnnetusega? Meduusidest saab tema kinnisidee, raamatu lõpus võib lugeja end selles vallas korraks päris pädevana tunda. Leinast väljatuleku teeb eriti raskeks see, et sõbrannad olid viimasel ajal teineteisest eemaldunud, lausa riius. Siit tuleb teine teema – siirdumine lapsepõlvest teismeikka. Sõbranna muutumine, tema tibistumine oli seadnud ohtu sõpruse. Ekstreemne tegu tuletamaks meelde kunagist tõotust ei paranda asja.

Tugevat, aga tulutut vastupanu oma hormoonidele osutab Liv Silber saksa kirjaniku Kerstin Gieri raamatus „Silber. Esimene unenägude raamat“ (tlk Katri Soe-Surén), mis on ühtaegu fantaasiajutt ja lembelugu. Liv ei soovi poisi tõttu suhkruvatistuda „hormoonidest juhitud juhmakaks naiivitariks“. Pole ka hirmu, neiul on hästi arenenud huumorimeel ja tugev reaalsustaju. Loo tuum on küsimuses, kas halbu tegusid saab ajada deemoni kraesse või teevad neid tegusid inimesed, kes usuvad deemonisse. Põnevast, ootamatu lahendusega noortejutust leiab haruldaseks jäänud eneseirooniat ja huumorit, samuti tervet mõistust. Aga ka kõike muud, mida teismeikka jõudev neiu raamatult ootab.

Teismelise tütarlapse ootusi täidavad täie rauaga Emma Mossi sarja „Tüdrukud vlogivad“ kaks osa (tlk Sash Uusjärv), Tim Collinsi „Vlogija päevik“ (tlk Liina Saarm) ja Holly Smale’i „Mina, nohik“ (samuti kaks osa, tlk Liina Saarm). Noortele kirjutavatel autoritel oleks justkui nimekiri, milles toodud punktid tuleb täita.

Näib, et raamatute standardvarustusse kuulub nohikukuvandiga uude kooli läinud tark ja hea neiu, õel kaunitar, kes on klassi liider, pluss tema sabarakud, nägus kutt (kõlupea, hurmur, salapärane, paheline), paar peategelase nohikust sõpra ja mõni mõistev ja/või piinlikkust tekitav pereliige. Kohanemisraskused raamivad lugu. Tänapäevale omaselt on osa tekstist esitatud vlogisissekannete või sõnumite vormis. Soovitav lugemisvara keskea künnise ületanud inimestele – hulk nutindusega seotud tegevust ja termineid saab selgeks.

„Tüdrukud vlogivad“ peategelase Lucy esimene päev uues koolis on katastroofiline: kogeleva neiu apsakad filmitakse üles ja riputatakse kõigile vaatamiseks YouTube’i. Vastukaaluks teeb Lucy oma vlogi, kus kirjeldab, mida ta läbi elas ja mis elu ta elab, mida hindab. „Vlogija päeviku“ peategelane tahab vlogimisega raha teenida. Olivia loob variisiku Destiny, palkab kaunitarist klassiõe seda mängima, kirjutab publiku maitsele kohaseid stsenaariume ja … osutub edukaks. Raamat näitab netimaailma petlikku palet ja selle toimemehhanisme. „Mina, nohik“ järgib vana head „lilleneiust hertsoginnaks“ motiivi. Tark ja tagasihoidlik Harriet on täielik moevõhik ja kannab klassi nohiku taaka. Aga just teda märgatakse ja ta tõmmatakse modellimaailma. Kas muutuda või jääda endaks, selles on Harrieti hamletlik küsimus. Kirjanikel õnnestus nimetatud kolmes raamatus suhkruvatiga koos ka varras lugejale pihku anda.

Nii tavalist, ometi erijuhtumit kirjeldab norra autor Iben Akerlie raamatus „Lars LOL“ (tlk Riina Hanso). Millest küll kirjanikud kirjutaksid, kui poleks koolikiusamist? Kolaka andmine on asendunud üles riputamisega. Kellest küll ei annaks teha totakat pilti või piinlikku videot?! Igaühest! Kui tegemist on erivajadusega lapsega, siis seda enam. Downi sündroomiga poisi tugiisikuks määratud tüdruk reedab ta, et oma nahka päästa. Häirima jääb, et kiusamisblogi pidavad tüdrukud ei saagi aru, et nad midagi valesti tegid, ja kaaslased ei mõista neid ka hukka. Downi sündroomiga elamise kohta ei saanud suuremat teada. Huvitav olnuks juhtunut Larsi silme läbi kaeda.

Fantaasia kaudu tõsielus tähtsate asjade juurde

Mitmekihilise laste- ja noortekirjanduse austajate rõõmuks sai inglase Philip Pullmani triloogia „Tema tumedad ained“ jätkuks uue triloogia – „Põrmu raamat“ (tlk Eve Laur). Esimene osa kannab pealkirja „La Belle Sauvage“ ja selle sündmuste aegu on varasemate raamatute võtmetegelane Lyra veel tita. Elame kaasa hoopis intelligentse ja heasüdamliku kõrtsmikupoja seiklustele, kui see last ohutusse paika toimetab. Vaenlased ja loodusjõud teevad pääsemise erakordselt raskeks. Loo mõte ja selle esitamise võttestik on võrdselt nõudlikud ja nauditavad. Kehavälise, looma- või linnukujulise hinge olemasolu paneb mõtlema ka enese hingelooma üle. Paralleelmaailm tundub kummastavalt tuttav. Kiriku võimujanu viib mõtted hiljutisele ajaloole. Pähe jääb tiksuma „Sõrmuste isanda“ triloogiast tuttav paradoks – kui vähe ja kui palju sõltub väikese inimese valikutest.

Soomerootsi autori Maria Turtscha­ninoffi „Maresi“ (tlk Maarja Aaloe) ei ole ehk nii filosoofiline fantaasiajutt kui eelmine, aga sama hoogsa sündmustikuga küll. Maresi maailm on tugevalt patriarhaalne. Saarel asuv klooster pakub pelgupaika meeste vägivallatsemise eest, õpetab neidudele igapäeva- ja salatarkusi. Maresi leiab eneses jõudu ja tunneb kohustust minna tagasi suurde maailma oma teadmisi ja oskusi rakendama ning levitama.

Tütarlapsest-naiseks-teemaline on ka iirlase Louise O’Neilli „Igavesti vaid sinu“ (tlk Evelin Banhard). Sellise pealkirjaga raamatuid ma tavaliselt väldin. Siin on peidus aga sünge, ühiskonnakriitiline düstoopia. Peredesse sünnivad ainult poisid, tüdrukuid tuleb hakata aretama. Kui kord aretamiseks läheb, siis olgu nad ka mehe jaoks ootuspärased – ilusad, saledad, noored, kuulekad. Selles maailmas on sõprus keelatud ja armastust pole. Kas traagiline lõpp on Freidale pääsemine? Teda armastati ennastohverdavalt ja ta isegi ei märganud seda.

Fantaasialoo ja noortejutu segu on Emily France’i „Sinu jäljed“ (tlk Aet Süvari). Mullustele noortekatele tüüpiliselt tegeletakse ka siin leinaga. Sõpruskond kohtus laagris nimega „Tagasi ree peale“. Peategelane näeb ühtäkki kaupluses põgusalt oma kaks aastat tagasi surnud ema. Ka teised sõbrad näevad neid, kelle pärast laagris käima hakkasid. Mängus on üks iidvana rist, Ignatius Loyola ning tema „Vaimulike harjutuste“ originaalkäsikiri (mis tegelikult säilinud ei ole). Raamatut on nimetatud ka „Da Vinci koodi“ teismeliste variandiks.

Katkised hinged ja kehad

Mullust noortekirjanduse aastat iseloomustab tegelemine erijuhtudega – mitmel moel haiget saanud ja äärmuslikus hingeseisundis viibivate noortega, meditsiinilise diagnoosiga, ebatraditsioonilise sättumuse ja sellest tulenevate ebameeldivustega jne. Kes on noortekirjanduse lugeja? Raamatukoguhoidjana vastan – tütarlapsed. Vaatasin kolme raamatu, mille minajutustaja on poiss, ringlust: „Teise ringi süda“, „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ ja „Meie keemilised südamed“. Esimest olid lugenud ainult tüdrukud, teise 16 lugeja seas oli kaks poissi, kolmanda 24 lugeja hulgas mitte ühtegi!

Mida loevad poisid? Näib, et nendel, juhul kui tegemist on lugevaks inimeseks kujuneva noormehega, toimub üleminek täiskasvanukirjandusele veel järsemalt kui neidudel. Berti päevikud on läbi, nohiku omad samuti. Kuidas leiavad nad üles n-ö õiged raamatud? Kui poisile sobib fantaasiakirjandus, siis on lihtsam.

Homoseksuaalsus on noorteraamatutes harv teema. Ameeriklase Becky Albertalli „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ (tlk Mario Pulver) lugedes meenus kunagi „Teraviku“ sarjas ilmunud „Vahet pole“. Minajutustaja pole veel kapist välja tulnud. Simon peab kuuma kirjavahetust Sinisega. Kui ei teaks, võiks see olla ka noormehe ja neiu kirjavahetus. Anonüümne armsam viibib füüsiliselt kohe raamatu alguses Simoni käe- ja pilguulatuses. Raamat on ühe teema keskne ja ega see Simon oma ninaotsast eriti kaugemale ei näe.

Austraalia päritolu Krystal Sutherlandi „Meie keemilised südamed“ (tlk Johanna Taiger) on ilma õnneliku lõputa armastuslugu. Klassi ilmub veider tüdruk – rääbakas, kinnine, kannab talle suuri meheriideid, toetub kõndides kepile. Minajutustaja armub. „Ilus, mõistatuslik, katkine, läbinisti imelik,“ iseloomustab poiss tüdrukut. Henry ja Grace’i vahel hakkab särisema. N-ö keemia nende vahel toimib, aga sellest loost ei saa asja. Grace leinab hukkunud armsamat ja peab end süüdlaseks, sestap ei luba oma hingel ega kehal paraneda.

Inglase Tamsyn Murray „Teise ringi süda“ (tlk Piret Orav) keskendub südameasjadele nii otseses kui kaudses mõttes. Jonny lebab haigevoodis ja ootab siirdamist. Samal ajal kukub temavanune noormees oma õe silme all surnuks. Jonny uurib välja, kelle süda temas tuksub, ja läheneb Leo õele, et Leo kohta teavet hankida. Lugu jutustatakse kahe noore vahelduvast vaatepunktist. Nende armastusloole sekundeerib Keemiatüdruku, Jonny vähihaige palatikaaslase lugu, mis raamatu lõpus on tõeline pisarakiskuja. Ka selle raamatu puhul on oluline teema lein.

Tüdrukute jutustatud lugudes on samuti haiglapalatil ja leinal oma osa. Iiri autori Sarah Crossani „Üks“ (tlk Kristina Uluots) on mitmes mõttes eriline: siiami kaksikute teema on ebatavaline ja raamatu vorm samuti. Päris vabavärsiliseks seda nimetada ei saa, aga laused on kirjutatud üksteise alla, mis annab lugemisele erilise rütmi. Grace ja Tippi on vöökohast ühendatud. Nad on tervik ega näe oma elu traagilisena. Majanduslike raskuste tõttu loobutakse koduõppest. Tavakoolis on tüdrukutel taktitu uudishimu talumine raske, aga leitakse ka südamesõpru. Raha nimel on pere lõpuks nõus tüdrukutest filmi tegemisega. Kaamerast saab argipäeva osa. Kaamera paljastab tüdrukuile ka tuleviku traagika. Grace’i südamehaiguse tõttu tuleb nad lahku lõigata, mis tähendab tõenäoliselt ühe surma, muidu sureksid mõlemad. Köitev ja kurb raamat. Ehkki minajutustaja saab oma elu „normaalselt“ jätkata, on ta poolik.

Palat on esimeseks sündmuskohaks ka ameeriklase Kathleen Glasgow raamatus „Katkine tüdruk“ (tlk Eve Laur). Tunnistan, et hakkasin lugema pika hambaga. Eneselõikumise teema ei tundunud eriti haakiv. Tegemist on aga väga hästi kirjutatud teosega. Peategelane viibib ravil ja tema kaaslased on kõik ühel või teisel moel haiget saanud ning endale haiget teinud. Raamatust loeb välja, et üks hullemaid asju, mis lapse-noorega juhtuda võib, on see, kui tema vanemad on katki, enese probleemidesse süüvinud, võib-olla süüdistavad ka nendes oma last. Puudub mõistmine, tugi ja turvatunne. Sealt on samm riiuni, tänavaeluni, halba seltskonda sattumiseni … Põhiosa raamatust keskendub sellele, kuidas katkine tüdruk end kildhaaval kokku korjab ja kokku paneb. Elus saadaksegi haiget, aga sellega tuleb toime tulla, on autori hästi ära peidetud sõnum.

Haiget saanud tüdrukud püüavad oma eluga hakkama saada ka Sara Zarri teoses „Ühe tüdruku lugu“ (tlk René Tendermann) ja Sara Barnardi raamatus „Ilusad katkised asjad“ (tlk Ülle Okas).

Mullu ilmus palju eriilmelisi raamatuid igale eale, vägitegu on nende seast endale see õige leida. Tsiteerin mõnuga ja meelega Ali Benjamini raamatu järelsõna, milles tema omakorda tsiteerib Neil Gaimani: „Google võib anda sulle 100 000 vastust, raamatukoguhoidja annab sulle õige vastuse.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht