Vastutus ja õigus

Vahur Afanasjev: „Kõige vähem tahan osutuda eestivenelaste eestkõnelejaks. Eestivenelased saavad ise ka enda eest seistud.“

PILLE-RIIN LARM

Kevadel võitis Vahur Afanasjev käsikirjaga „Serafima ja Bogdan“ Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Peipsiveere vanausulistest kõnelev romaan tuli äsja trükist, neil nädalail esitleb Afanasjev seda mitmes Eesti paigas. Käisin autoriga Serafima ja Bogdani mail.

Hakatuseks sinust endast. Nimi Afanasjev on Eestis küllalt haruldane. Kas see pärineb Peipsi kandist nagu su romaani ainestikki? Mida see nimi tähendab?

Ei, perekonnanimi on mul vanaisalt, kes oli Nõukogude armee sõdur ja jäi pärast sõda Eestisse Kohilasse. Nagu paljud vene nimed, on see vana kirikunimi ja pärit kreeka keelest: Afanassi tähendab Athanasiost ja Athanasios tähendab surematust.

Peipsi äärde ostsid mu vanemad 1980ndate alguses suvila. Siin olid need kõige odavamad. Naabrid rääkisid eesti keelt: vanad vanausulised, minu raamatu peategelaste eakaaslased, olid Eesti ajal koolis käinud. Nad ei hääldanud aga sõnu venepäraselt, vaid tundus, et nende kõnes oli säilinud mingi vanema aja eesti keele intonatsioon. Olen seda kuulnud ka vanade väliseestlaste intonatsioonis.

Praegu sõidame läbi Metsakivi külast, venelastele on see tegelikult Kostina ja eestlastele Kirepi. Sellest külast räägib mu eelmine raamat, luulekogu „Tünsamäe tigu“. Küla on eesti taludega ümbritsetud, keset küla on aga tillukesed vanausuliste majad – ja elati nendes suurte peredega. Ümber on Kirepi, sees on Kostina.

Mõned heinamaad on võssa kasvanud ja mõni maja tühi, aga asfalttee käib külasse sisse, siin on bussipeatus – vene ajal ei olnud midagi sellist. Inimestele ikka tundub, et siis, kui nad olid noored ja tervis parem, oli ka kõik muu parem. Hiljaaegu arutleti selle üle, kas tohib öelda, et nõukogude lapsepõlv oli õnnelik. Lapsepõlv võis olla loomulikult täiesti õnnelik, aga see oli siis õnnelik kõige kiuste. Mina tundsin küll surutist, halli ettemääratust, seda, et on väga vähe valikuid ja nõme elu.

Kes sinust saama oleks pidanud?

Ei tea. Nähtavasti õppejõud, võib-olla kirjanik, võib-olla joodik. Mu mõlemad matemaatikutest vanemad olid Tartu ülikooliga seotud (isa õppejõud, ema nüüdses teaduskoolis). Praegu on sadu võimalusi: mine välismaale, tegele ettevõtlusega, mine ülikooli, ära mine ülikooli, võta vaheaasta, ära võta vaheaastat, anna raamat välja, ära anna raamatut välja. Kõike võib teha ja see on iseenda otsus.

Vahur Afanasjev arvab, et kui meil majandus samamoodi edasi areneb ja rikkust jätkub, siis Peipsiveere külad käsmustuvad.

Pille-Riin Larm

Sa oled päris palju teinud ka. Palun defineeri Vahur Afanasjev.

See on väga keeruline. Olen ikka mõtelnud sellele, et kui seisan Peetruse ees ja seal järjest küsitakse inimeste käest, kes sa oled, või kui tulnukad teevad loomaaia ja uurivad, mis loom sa oled, siis mõni inimene saab öelda: „Tere, mina olen Toomas, olen lukksepp“ või „Tere, mina olen Helgi, korrektor“. Mina ei saa. Kui tulin 2010. aastal Brüsselist Eestisse, oli raske tööd leida, sest mu CV ei haakinud kellegi ootustega. Tolleks ajaks olin lõpetanud Tartu ülikoolis majanduse eriala, natuke õppinud kommunikatsiooni, olin olnud natuke aega ajakirjanik, reklaamikirjutaja ja viis aastat Brüsselis, kus töötasin tavalise eurokoha peal. See amet õpetas mulle seda, et õnn ei ole rahas, ja näitas, kui tähtis on inimesele loominguline eneseteostus.

Serafima ja Bogdan“ on iseäranis soliidne eneseteostus – 560 lehekülge paks. Kui kaua sa seda õigupoolest kirjutasid?

Viis aastat. Luulekogu „Tünsamäe tigu“ on selle kõrvalsaadus.

Miks just Peipsi teema ja miks just vanausulised?

Ikkagi käepärast materjal! Kõige paremini tuleb välja see, mida tunned või millega on mingi suhe. Võib olla ka nii, et keegi tunnetab väga hästi keskaega ja kirjutab süvaajaloolise jutu.

Aga nüüd oleme jõudnud Kolkjasse. Raamatu tegevusest oluline osa toimubki Kolkjas. Siinsed inimesed ei valmistunud minu lapsepõlves üldse selleks, mis tuleb: rippusid kolhoosi palga küljes ja mehed panid kõvasti tina. Väidetavalt oli naabrimehel ja -naisel kummalgi raamatu peal 100 000 rubla, aga lapsed elasid neil kolhoosimajas. Inimesed oma maju suuremaks ei ehitanud.

Siin on müüa terve pood.

Jah, ja see ei ole üldse kallis. Krundijupike on ka juures. See pood on mu raamatus ka sees, kuigi üldiselt ei ole raamatus konkreetsetest kohtadest juttu. Raamat on ainult etnograafilise ja geograafilise täpsuse efektiga. Niipalju kui olen teadnud või lugenud, olen teadmisi kasutanud, võib öelda, et „Serafima ja Bogdan“ on etnograafiliselt maitsestatud fiktsioon.

Aga siin on nüüd näha üks kohalik loomupärane ehitusviis: maja, laut ja ait moodustavad koos L-kujulise ehitise. Sellega seostub üks raskemaid küsimusi, mis mul oli: kuidas tõlkida väljend глухой двор? See on see umbõu või aidaalune, mis on maja ja lauda vahel. Otsustasin hoopis sõna „pimehoov“ kasuks, sest eesti keeles öeldi „hoov“ selle kohta.

Lugesid vist materjali kogudes päris hoogsalt?

Kammisin netis päris palju ja eks mõned raamatud on ka Peipsiveerest täitsa olemas. Ilma kohta vaatasin kliimagraafikuid, samuti uurisin mälestusi. Ennekõike tuginesin sellele, mida kuulsin lapsena Kostinas: näiteks vallamaja põlemise motiiv on sealt pärit. Naabrimees oli olnud Saksa sõjaväes, sest tema sünniaastaga poisid mobiliseeriti sinna. Peipsi­veerest olid päris paljud Saksa sõjaväes ja politseipataljonis, kes kus. Vallamaja panid nad ise põlema selle pärast, et seal olid ju paberid – küll mitte sõjaväes käimise kohta, aga nende vanuse kohta. Nad valetasid ennast nooremaks ja elasidki paar aastat nooremana. Kui naabrimees siis leidis, et tahaks oma õige vanuse järgi pensionile jääda, aitas mu isa tal asju ajada. Nad saatsid Tallinna arhiivi päringu ja tuli välja, et seal oli Eesti-aegse sünnitunnistuse koopia kõik see aeg olemas olnud.

Lugesin läbi ka mõned paksud romaanid, mis tekitasid soovi proovida kirjutada mastaapselt: näiteks Aleksei Tolstoi „Peeter I“, kus on natuke ka vanausulistest juttu, ja XIV sajandi hiina autori Luo Guanzhongi romaan „Kolmevalitsus“. Mastaapsuses võib välja joonistuda miski, mida ilmselt ei ole romaani meelega sisse kirjutatud. See mõte, et Peipsiveere materjal on mul käes ja seda tuleb kasutada, oli mul juba ammu, aga ikka oli kirjutama hakates kahtlus, et on veel vara, ehk peaks endal rohkem elukogemust kogunema.

Huvitaval kombel märkis üks romaanivõistluse žürii liige hiljuti, et enne autori nime teadasaamist oletati, et selle romaani on kirjutanud mõni tark vanamees. Nii et küllap ei olnud vara – ka sellepärast, et need, kellest sa kirjutad, hakkavad järjest kaduma.

Nende kultuurgi kaob ja muutub. Vanausuliste kultuurile oli kolhoosikorra lõppemine suur ehmatus, aga uus ühiskonnakorraldus on neile siiski plussiks. Siin taasavastatakse oma kultuuri samamoodi kui näiteks Setomaal. Enne hakkas kõik manduma suvaliseks nõuka värgiks, aga kas või Peipsi sibulad on nüüd tunnustatud kui kultuurinähtus, mitte lihtsalt turukaup. Inimesed on iseteadvuse tagasi saanud. Praegu on vanausuliste kultuur säilimise mõttes palju paremas seisus kui nõukogude ajal.

Eks seegi aita kaasa, et eestlasedki on hakanud selle kandi vastu huvi tundma? Kolkjas tegutseb Ambulatoorium, Varnjas Voronja galerii, Alatskivi loss on renoveeritud ja Liivi muuseum elujõus … Tullakse sööma-jooma jne. Kas sinu arvates võib rääkida Peipsiveere renessansist?

Kindlasti võib. On avastatud, et siin on huvitav ja äge. Kui meil majandus samamoodi edasi areneb ja rikkust jätkub, siis need külad siin käsmustuvad. Neist võivad saada šikid suvilarajoonid. Tõsi, rannarahvas ise ei armasta otse vee ääres elada. Vaadet tahab turist: et majad oleks otse järve ääres ja et võsa ei oleks vahel.

Romaani lõpusündmused leiavad aset hoopis Varnja taga soos, kus Olimp läheb omadega segi ja ehitab väikese pühakoja. Midagi sellist olevat seal ka kunagi olnud. Sinna me praegu kõnnimegi. Viimane maja enne sood oli varem nn kordon, Vene lennuväe ülemuste ajaviitmispaik, raamatus kalakordon. Füüsilise maailma artefaktidega käisin valdavalt siiski meelevaldselt ümber, näiteks kus miski maja täpselt asus. Samamoodi tegelastega. Sellist asja nagu Raja Teele taluga, mille omanikud hädaldavad, et riik neid ei toeta, minu Raimondi kalakordoniga juhtuda ei tohiks. Muide, see on ka müügis, aga väga kallis, maksab umbes 112 000 eurot.

Kuidas sa kõiki neid hindu nii hästi tead?

Kinnisvarakuulutuste jälgimine on mu hobi. Sedasi õpib väga hästi Eestimaad tundma: näed, kuidas inimesed elavad, kust krundipiirid jooksevad. Minu hobi on natuke antropoloogilist laadi.

Nüüd on küll üks väga imelik surnud loom tee peal, midagi muti ja hiire vahepealset.

Siin leidub palju imelikke asju. Käisime siin Peeter Allikuga ekspeditsioonil illustratsioonide tegemiseks ja teel Liivaninasse nägime keset rada poolt kala. Tundus, et kala oli taevast alla kukkunud, sest ta oli veest ikkagi sada meetrit eemal. Ilmselgelt ta ei olnud sinna teerajale ise tulnud ega ise pooleks läinud. Iga kord, kui Peipsi ääres käid, on siin ikka mingi laip.

Romaanis sünnib samamoodi palju imelikke ja jõhkraid asju. Kas niisugune kirgede torm, nagu oled romaanis kirjeldanud, on Peipsi ääres tavaline?

Tegelikult laenasin põhilise süžee ühest Põhjala saagast: lugu õest ja vennast, kurjast kuningast, isast ja vendadest, kes tapetakse … Lugedes tulid külmavärinad peale. Kuningatütar, kes pandi kurjale kuningale mehele, talus seda kogu elu, aga palus siis ellujäänud venda, et too õpetaks tema lapsi, kuidas kuningas hävitada. Aga miks ta talus seda? Tal oli vähemalt kaks võimalust: kas ise tappa see mees või tappa iseennast. Tema ei tee kumbagi, vaid lükkab vastutuse järgmisele põlvkonnale. Üks asi on kurja kuninga paha iseloom, mingi ebakindlus, mis teeb vägivaldseks, aga see, et jälk kättemaks kandub edasi, tuleb ikkagi Serafima otsustamatusest.

Niisugune suletud keskkond ja ettemääratuse tunne on olnud omane ka vanausulistele. Vanausuliste nägemuses on maailmalõpp reaalne asi. Mõned arvavad, et olemegi juba maailma lõpus, saatan juba piinabki, ja siis ongi tunne, et positiivne muutus ei ole võimalik. Mulle on see mõtlemine võõras, aga see paelus mind. Saaga andis hea võimaluse seda avada.

Huvitav, et selle teema võtmeisik on just naine.

Tõsi küll. Kardan siiski, et lugedes keegi niimoodi ei õhka nagu siis, kui omal ajal Jaan Tätte kirjutas „Ristumise peateega“ – et küll see Tätte ikka tunneb naisterahva hinge! Lõppude lõpuks on autorid mehed või naised, hermafrodiidist autoreid ma ei tea. Kirjutan inimestest, arvestades oma teadmiste ja kogemuste põhjal nii palju kui võimalik sellega, mis soost nad on. Põhiküsimustes, näiteks inimese vastutus oma tegude eest, ei saa otsustada soo või isikuomaduste järgi.

Mehisus ei sõltugi sellest, kas ollakse mees- või naissoost.

Kui mõiste „mehisus“ sünniks tänapäeva keeles, kasutaksime selle märkimiseks teistsugust sõna.

Kas uhked nimed, mis oled tegelastele andnud, on autentsed?

Üldiselt küll, olen neid siin ikka kohanud. Needki on vanad kirikunimed. Üks asi, mis Venemaal XVII sajandi keskel Nikoni kirikureformidega juhtus – unustati hulk vanu nimesid, sest uue usu järgi tunnistati väiksemat hulka pühakuid. Ivanid ja Mariad, need tavalised vene nimed, said just tol ajal n-ö peavoolunimedeks. Ajalooliselt on vene nimesid olnud väga palju, tänapäeval on pilt üksluine. Vanematel inimestel on need siin praegugi kummalised ja põnevad, aga noorematel on vene standardnimed.

Märkasin sama Kolkjas vanausuliste kalmistul … Mõnes mõttes annad just saagade abil eestivenelastele veel ühe hääle. Vähemalt Peipsi venelastest ei ole varem kirjutatud.

Kõige vähem tahan osutuda eestivenelaste eestkõnelejaks. Üleüldse on mingite gruppide ja rühmade eest kõnelemine kahtlane, aga eriti kahtlane on see, kui gruppide eest üritavad kõneleda inimesed, kes sinna tegelikult ei kuulu. Tõsiselt häiris see, kui Barbi Pilvre hakkas eestivenelaste ahistamise juttu üles kiskuma. Milleks? Eestivenelased saavad ise ka enda eest seistud. Pealegi on lõpuks ikkagi indiviid see, kes kas saab hakkama või ei saa hakkama, ja Eesti Vabariigis on kõigil päris hästi võimalik hakkama saada.

Venelasigi on kas või minu romaanis ikkagi igasuguseid. Olimp, kes on valmis oma pere kirikusse sisse põletama, on ikkagi püstihull ning tema religioossus täiesti vale eluviis. Ta jätab kogu vastutuse jumala kanda või paneb sellele, mille on oma luuludes jumalaks mõelnud. Inimene peaks ikkagi lähtuma endast, enda ja oma lähedaste ja sõprade ning seejärel oma rahvuse huvidest, inimkonna huvidest samamoodi. Võim asja suunata ja muuta kas või väikestes piirides on ikkagi enda kätes. Palveid võid lugeda närvirahustuseks, kui midagi on pahasti – ega ei tea, mis võib inimesega õhukestel aegadel juhtuda. Olen aga väga vastu igasugusele ideoloogiale, mis võtab inimeselt ära vastutuse, sest teise käega võetakse siis ära õigus – õigus saada elult seda, mida sa tahad, mitte seda, mis ette kulgeb.

Kui Olimp kõrvale jätta, võid oma teeneks pidada mõnegi positiivse venelasest tegelase toomise eesti kirjandusse.

Ma tõin eesti kirjandusse negatiivse eestlase. Kuningas Raimond on väga ebameeldiv tüüp.

Kas kirjanik peab oma tegelast armastama?

Ei.

Aga mõistma?

Ikka peab.

Kas võin Tartu piiril sõidu lõpetuseks kinnitada lugejale, et kuigi vägivalda ja hullust on „Serafimas ja Bogdanis“ nii palju, et see kisub groteskiks, ja raamatu autor juurdleb filosoofiliste probleemide üle, on siiski tegu täitsa lõbusa raamatuga?

Jah, ka „Pulp Fiction“ ei ole kurb film, vaid väga vägivaldne komöödia. Minu raamatut võib täpselt sellisena lugeda – vägivaldse komöödiana.


Vahur Afanasjev

TEOSED

2000, „Kandiline maailm“
2000, „Kole raamat“
2002, „Kanepi kirik“
2004, „Kaantega viin“
2005, „Kastraat Ontariost“
2006, „Katedraal Emajões“
2007, „Kaadrid otsustavad“
2008, „Kosmos“
2011, „Minu Brüssel“
2013, „Eesti vaarao“
2014, „Kuidas peab elama“
2015, „Tünsamäe tigu“

Afanasjev on avaldanud ka samizdat-raamatuid (koos Arstionuga), kirjutanud laulusõnu, viljelenud muusikat ja filmikunsti.

TUNNUSTUS

Katedraal Emajões“ oli Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia kandidaat. „Minu Brüsseli“ eest pälvis Afanasjev GO Reisiajakirjalt parima reisikirjaniku tiitli (auhind läks jagamisele Peeter Sauteriga). „Tünsamäe tigu“ sai Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia. Afanasjevi romaani „Serafima ja Bogdan“ käsikiri võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht