Veealune lugeja (1)

Liina Lukas

Olen täielikult Brežnevi aja laps: tähistanud suletud kardinate taga jõule, vaadanud „Musta ja valget koera” ja „Nõiakivi”, tantsinud rahvatantsu, lindistanud piraatkassettidelt „lääne” muusikat, ostnud 5 rubla eest välismaiseid kilekotte, unistanud teksapükstest – ja palavikuliselt lugenud. Kõike, mis vähegi lugemist väärt, alates lastekirjandusest üle sarjade „Seiklusjutte maalt ja merelt” ja „Suuri sõnameistreid” kuni kaasaegse eesti luuleni. See kõik oli toona minu vanaema, eestiaegse kooliõpetaja (kel „rahvavaenlasena” nõukaaegsesse kooli asja ei olnud) raamaturiiulitel. Vanaema ostis tõepoolest kõike, mis lugemist väärt (mäletan teda veel 80aastasena lugemas peast Tuglase ”Merd”).

Kogu minu toonane lektüür ei olnud sugugi ilmunud kirjastuses Eesti Raamat. Oli veel muudki. Olid vanaisa, kodanliku natsionalistina nõukogude vangilaagris surnud kunagise koolijuhataja allkirjaga Looduse romaanivõistluse raamatud – puhas eestiaegne kraam. Üle vanaema õla kiikasin saksakeelsetesse raamatutesse – jah, sajandi alguses sündinud eesti haritlaskond oli harjunud lugema saksa kirjandust saksa keeles. Aga vanaema kaudu tulid minu lugemislauale ka DDRi ajakirjad (nt olid tal tellitud lasteajakiri Bummi, ajakirjad NBI , Melodie und Rythmus, Filmspiegel, Zeit im Bild, Maler und Werk, Für Dich, Neue Berliner  Zeitung).       

Veelgi põnevamad olid tädi käsitsi koostatud luulekladed, mis sisaldasid peamiselt eesti  luule klassikat, aga ka vene jm maailmaluulet. Võisin olla vahest 12aastane, kui tädi pani minu ette Marie Underi „Jõulutervituse 1941”. Lugesin ja nutsin.       

Toonase 13aastase tüdruku lugemisstrateegiast annab küllap aimu üks minu enda koostatud luuleklade aastast 1984. Tolleaegse iidoli Juhan Viidingu ja lemmikute Hando Runneli,  Doris Kareva (kelle kogusid „Puudutus” ja „Salateadvus” tean vist tänini peast), Artur Alliksaare, Jaan Kaplinski ja Paul Eerik Rummo luuletuste kõrval olen sinna kirjutanud nt Andrus Rõugu kuulsa akrostihhoni, mille algustähed annavad kokku eesti lipu värvid – see luuletus oli ilmunud tsensuuriapsaka tõttu 1981. aasta Loomingus ja rännanud sealt koolitüdrukute ja võibolla ka poiste luulevihkudesse.     

See luuletus või õigemini tema ilmumine on kanooniline näide nõukogudeaegsest kassihiire mängust kirjanduse ja tsensuuri vahel, ja lugeja, ka verinoore lugeja kaasatusest sellesse ohtlikku mängu, millest teadlikolu küllap suurendas  põnevust. Nõukogudeaegne kirjandus oligi omamoodi hasartmäng või pigem nagu tollaste laste lemmikmäng „Haned-luiged, tulge koju”, kus autor ja lugeja andsid vastastikku signaale, millest kolmas mängija, see hunt, ei tohtinud aru saada. Küllap oli huntki mängust teadlik, küllap veetles tedagi vahel mängu ilu. Julgen arvata, et Eestis 1970.-1980. aastatel harrastatud tsensuur oli võrreldes näiteks DDRi omaga juhuslikum, ettearvamatum. 

Sarjata või poodiumile tõsta võis mida tahes, raudseid reegleid ei olnud, otsustas mõne funktsionääri suva. Tsensuuri võis üle trumbata, võis ilmselt loota ka tsensori keelelisele suutmatusele või rumalusele. Tegu ei olnud ju ammugi enam põrkuvate veendumuste ja ideoloogiatega: pärast stalinlikke repressioone, suurküüditamisi, pärast Moskva harrastatud koloniaalmajandust uskus Eestis veel vaevalt keegi jutte õitsvast sotsialismist, julgen pakkuda,  et tsensorgi mitte, kuid tal oli mängus oma roll – hunt.       

Niisiis, ideoloogiliselt oli asi selgemast selgem ja mängureeglid teada. Aga nõukogude võimu süsteemitus ja ideoloogilise järjekindluse puudumine andis ses mängus mänguruumi ehk juurdegi. Mängu eesmärgi on sõnastanud ühes teleintervjuus Jaan Kross nii: kompida  sulega viimast võimalikku äärt. Lugeja kui kaasmängija ülesandeks oli minna üle ääre, lisada see, mille autor ütlemata pidi jätma. Sõnum, mida lugeja autorilt hunti vältides kätte saada püüdis, oli üks. Kõige embleemsemalt on ta olemas mainitud Andrus Rõugu luuletuses: sini-must-valge. Eesti kirjanduse kirjutaja ja lugeja olid vaikimisi sõlminud kokkuleppe: rääkida tuli eesti asjast. Jaan Kross on kirjutanud oma ainevalikust nii: „Eesti asjad on  mulle nii ruumilises kui emotsionaalses mõttes kõige lähedasemad. Nimelt nendest kirjutamine on minu meelest eesti kirjanduse esimene ülesanne.” Jaan Krossi loomingut ongi nimetatud kokkuvõtvalt Bildungsroman’iks, mille peategelaseks on Eesti: „Sümboolsete vastupanuaktidena aitasid Krossi romaanid ja novellid kujundada ideed iseseisvast eesti rahvusest ning hoidsid seda elus ka mõnel Eesti ajaloo kõige tumedamal ajajärgul” (Thomas  Salumets).   

See „eesti asi” toitus kultuurilisest järjepidevusest omariikluse ajaga, mis oli ajapikku muutunud mütoloogiliseks kuldajastuks, kust kultuurimälu ammutas elujõudu. Kui ei olnud võimalik järjepidevus sisus, anti see edasi vormis: säilib järjepidevus 1930ndate II poole, nn arbujaliku luulega. 

Kuna eesti asjast ei saanud kõnelda otse, tuli kõneleda mõistu, ridade vahel, allegooriliselt või absurdi abil, tuli leiutada oma kujundisüsteem, oma poeetika. Kajar Pruul on leidnud 1970.-1980. aastate luulele tabava vormeli – etnosümbolism. Ka vormiliselt kõige eksperimenteerivamad tekstid vahendasid lõppkokkuvõttes ikka seda ühte ja sama rahvusidentiteeti kinnitavat sõnumit, mis oli selges vastuolus valitseva ideoloogiaga.       

Eesti kirjandus ei osalenud poliitilistes maailmaparandamiskavades ega ehitanud üles õitsvat sotsialismi. Parteiline või ka parteikriitiline sotsialistlik engagement, nagu seda võib leida DDRi juhtivate kirjanike (nt Christa Wolf, Volker Braun või Christoph Hein), ei olnud eesti kirjanduses võimalik. Eestis ei olnud seega ka oma „Christa Wolfi juhtumit”2, ei olnud kirjanikku, kes veel 1989. aastal võinuks kuulutada Peter Hacksi kombel: „Me sündisime koos NLiga ja hävime koos temaga”. Suurele sotsialistlikule narratiivile pani eesti kirjandus vastu teise ühtse narratiivi: vastupanu  ja edasikestmise loo, rahvusliku eneseväituse. Ehk nagu on kirjutanud Ave Annuk: „Paradoksaalselt ongi nõukogude aeg aidanud kaasa rahvusliku identiteedi säilimisele”. Lugeja samastumispotentsiaal oli suur. Poliitilist allegooriat nähti ka seal, kus seda võibolla polnudki. Jaan Kross on hiljem küll korduvalt kinnitanud, et läbipaistvad, Feuchtwangeri „Vale-Nero” stiilis poliitilised allegooriad pole iial olnud tema taotluseks, kuid ta polevat ka  oma ajaloolisi romaane kirjutades kuskil hoidunud lugeja analoogiaotsingute virgutamisest. „Keisri hullus” oli provokatsiooni juba romaani avalauses: „Kõigepealt tahan ma siia põhjuse kirja panna. Selle, mis paneb mind seda päevaraamatut alustama Näe, ma kirjutangi alustama. Sest kas tema pidamisest midagi välja tuleb, on võimatu ette näha. Nõnda kahtlane paistab see – meie päevaraamatupidamiseks nii ebasoodsal ajal, nii ebasoodsal maal ja meie  selle tarvis nii koguni kõlbmatus perekonnas.” Sellega oli loodud paralleel kahe venestamisaja vahel ja antud võti romaani tõlgendamiseks. 1980ndate eesti kirjandus oli poliitiliselt angažeeritud kirjandus. Kirjandusest otsiti aseainet puuduvale avalikule ühiskondlikule debatile ja moonutatud ajalookirjutusele. Kirjandus oli kasvanud üle oma piiride, talle omistati ülesandeid, mida kirjandus enesele normaalsetes oludes püstitama ei pea, temaga  seoti lootusi, mille täitumist normaalses ühiskonnas oodatakse haridus- või poliitikasfäärist. Poliitiline missioon ei ole kirjanduse ülesanne olnud modernse esteetilise teadvuse tekkimisest peale. Pigem on poeetilise teksti poliitiliseks ülesandeks olnud igasugusest mõeldavast poliitilisest ülesandest keeldumine. Kuid puuduva vabaduse tingimustes saab mõistetavalt kunsti teemaks tema peamise eksistentsiaalse olemistingimuse puudumine. Sellepärast ei saagi totalitaarse ühiskonna kunst olla muud kui poliitiliselt angažeeritud – süsteem ei jäta talle valikuvõimalust. „Veealune kirjandus” – nii on Hasso Krull nimetanud 70ndate ja 80ndate eesti kirjandust, viidates selle äralõigatusele välisilmast, pidevalt kummitavale õhupuudusele ja implitsiitsele ideoloogiale. Krull on oletanud, et pärast nabanööri katkemist võime selle veealuse kirjandusega ühenduse saada veel ainult mingites kunstlikult  loodud tingimustes – hapnikuballoonid süles.       

Õnneks ei ole uute põlvkondade lugeja enam aheldatud ühe lugemismudeli külge,  vaid võib valida mitmete vahel ja panna ka veneaegse kirjanduse sootuks uut elu elama – seda tehaksegi üha rohkem. Aga mõnda aega on olemas ka veel lugeja, kes veealuse kirjanduse lugemiseks hapnikuballoone ei vaja – veealune lugeja, nagu mina.       

1 Artikkel on 16.–19. maini Tallinnas Konrad Adenaueri Fondi korraldatud konverentsil „Euroopas sildu rajades – Euroopa kirjandus, väärtused, identiteet”  peetud ettekande lühendatud versioon.     

2 Pärast Berliini müüri langemist selgus DDRi esikirjaniku koostöö Stasiga. Christa Wolfile on ette heidetud mugava kirjanikupõlve võimaldanud „rahulepingut”  DDRi võimuorganitega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming