Veni, Vadi, vici

KAUPO MEIEL

Hoidsin käes Urmas Vadi novelliraamatut „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“ ja jutus, mida parasviisi lugesin, kõneles Urmas Vadi. Lugemise taustaks mängis raadio ja seal hakkas samal hetkel, kui ma Vadi raamatust Vadist lugesin, kõnelema Urmas Vadi. Samal õhtul enne magamajäämist lugesin õhtulektüürina Paul Sussmani põnevusromaani „Kadunud oaas“ ja seal peategelased egüptoloogid arutasid, et ilmselt asub mingi salapärane vidin kuskil vadis. Ja pealegi on meil Vadiga mõlemal samasugune säbrulise kollaka mustriga Montoni kampsun, mis talvel särtsuma kipub. Kujundi huvides rõhutan, et see kampsun oli mul raamatut lugedes, raadiot kuulates ja õhtul magama minnes seljas.

Kõik see kokku oli mõistetavalt väga vadilik, et kirjandus ja väljamõeldud inimesed ja päriselu ja pärisinimesed kõik reas niimoodi kokku saavad.

Selline kirjandusest, elust ja kokkusattumustest koosnev olukord võiks mõjuda tervendavalt, tuua halli argipäeva värvi, ülendada või kainestada, aga hallust on keeruline murda. Kõigi juhuste kokkulangevusest võiks siis vähemalt kuidagi kasu lõigata, aga selleks peavad mõned tingimused täidetud olema, eriti see üks ja peamine, teadmine, et elad enam-vähem õigesti. Jõudsin Vadi jutuni „Rudolf Allaberdi viimane osa“ ja selles kirjeldab autor täpselt seda, kuhu olin uue aasta alates isegi jõudnud ja millest ei suuda kuidagi välja rabeleda. „Sest kas ma ise elan siis õigesti? Miks ma olen nii tihti nii tüdinud kõigest, miks ma ei huvitu enam millestki, miks ma ei taha lugeda enam raamatuid ja arvamusartikleid, kuulata raadioloenguid, miks kõik inimesed tunduvad nii inetud ja lollid ja kasuahned ja käivad mulle siiralt närvidele, miks mulle tundub, et kogu meie elukorraldus on vale, miks ma tahan ainult magada ja miks ma ei võta selles suhtes mitte midagi ette? Tõesti ei tea“ (lk 115–116).

Neid retoorilisi „mikse“ on palju ja neile vastata pole mõtet, kuid neist võib end lahti kirjutada ning kui see õnnestub, siis aidata samasse seisu jõudnud lugejal end lahti lugeda. Autor ise suutis end neist lahti kirjutada kindlasti, selles pole kahtlustki, mida tõestab lugude valmimine ja ilmumine, kuid kas see lugejat aitab, ja selles kontekstis teraapilisena võiksid mõjuda seitse novelli kaheksast, ei ole nii kindel. Või peitubki siin sisemine loogiline ebaloogilisus, et seitse aitama mõeldud rännakut ei aita, mistap tuleb ette võtta kaheksas hoopis teises suunas ja see teeb töö ära. Eneses kahtlemise, vaimse mahakäimise, kaotuse, leidmislootuse, surma, unustuse ja halvava hirmu selle kõige ees võib ületada konkreetse tööga samm sammu haaval.

„Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“ ehk raamatu nimi- ja avalugu peaks kirjandussõbrale ammusest ajast tuttav olema, sest pälvis 2011. aastal Tuglase novelliauhinna. Teksti läbiv motiiv on surm, koondudes lausesse „Ema, Debora Vaarandi on surnud!“ (lk 15), aga need, kellele minategelane, kes on raamatus läbivalt päris või kirjanduslik Urmas Vadi ise, uudisest teatab, ei mõista traagikat, sest Vaarandi on kõigi teada juba ammu surnud. Neid tuntud inimesi, muide, kellest me arvame, et nad surnud on, leidubki palju, me matamegi paljud inimesed enne õiget aega maha ja selles jutus kipub Vadi end ise maha matma: „Seisin keset kööki, tühi kann käes, ja siis ma kuulsin, et ema koputab uksele, teadsin seda sellepärast, et kuigi ma olin emale sadu kordi öelnud, et ärgu koputagu, mul on kell, ja kui ta koputab, on mul tunne, et niimoodi koputades tuleb surm, aga ema ikka koputas ja tuli siis kohe ka sisse“ (lk 15). Teksti kokkuvõte peitub hüüatuses: „Kallis, tead, ma tunnen, et kõik, mida ma puutun, sureb“ (lk 24). Muidugi ei sure, aga tunne, et see just nii on, saab enne väljapaiskamist kirjeldatud. Novell on väga isiklik, kirglik ja puänteeritud.

„B“ ehk raamatu teine lugu on lugu kirjanikukrambist. „Kirjeldasin Karlale oma hirme ja painajaid ja kuidas ma ei suuda enam inimestega suhelda ega midagi kirjutada, kuidas mul on tunne, et minu tekste ei loeta ega arvustata piisavalt, ja kuidas sisimas ma saan sellest ka aru ja see minu enda keskpärasus tekitab veelgi suuremat masendust“ (lk 28). Loomepuhkuse ajal Koosal toimub kohtumine oma teisepoolega, oma teise minaga, väga kehva kirjanikuga, kes peab esimese edu pärast kannatama. Kena paralleel tekib Juhan ja Jakob Liiviga. Vadi puhul on, ja olen seda isegi sageli teinud, esile tõstetud tema kommet päriselu ja fantaasiat miksida. Lugu „B“ on selles mõttes päris õpikunäide.

„Minu sõbra mandaat“ ehk raamatu kolmas lugu on portree eluga puntrasse jooksnud Alle Aast, kellesse koonduvad väga paljude nn Tartu vaimude iseloomu- ja käitumisjooned. Võib-olla on peategelane nüüd juba surnud, aga võib-olla me lihtsalt arvame, et ta on surnud, aga tühja kohta, nii palju kui ma Tartut tean, ei teki.

„Isa surm“ ehk raamatu neljas lugu vaatleb inimese lahkumise tagamaid, seda, mis temast järele jääb. Võib-olla jäävadki ainult võlad ja laenatud asjad. See on sümpaatne, omajagu lihtne ja inimlik lugu, millele ehk tulnuks kasuks, kui raamistus, milles Laura loo autorile kõneleb, saateks autori meenutused, suisa ära jätta. Struktuur saanuks lihtsam, kuid selgem ja eks see üks lihtne lugu ongi. Raamatu kui terviku seisukohalt teeb „Isa surma“ hoopis olulisemaks selle taasesinemine lõpuloos.

„Peied“ ehk raamatu viies lugu on nimetuks jääva Meistri surma järelkajadest. See on väike ja mõtlik lugu nii surmast kui Surmast. „Ja nüüd ma tunnen ära selle tumeda ja tüseda kuju, kes istub nurgas. See on tema, kes annab ja võtab ja kes võttis ka Meistri. Kes on järgmine, kelleni ulatuvad tema pikad käed, mis vaid näivad nii lühikesed ja töntsid?“ (lk 96). Kui Debora Vaarandi puhul tegutses Surm taustal ja märkamatult, siis „Peiedes“ on ta reaalselt kohal ja käega katsutav nii nagu Meister isegi. Tunne jääb samaks.

„Rudolf Allaberdi viimane osa“ ehk raamatu kuues lugu viib lugeja kokku Vadi õpetaja ja sõbra, tuntud näitleja Rudolf Allaberdiga. See on esimene kolmest Allaberdist lähtuvast novellist nende kaante vahel. Allabert on poole loo ajal veel elus, siis justkui poolelus: „Kas mina, aga võib-olla ka kõik teised, juba ei mõelnudki temast kui surnust?“ (lk 105), mis toob meelde Vaarandi raamatu alguses. Lõpuks Allabert sureb. Peateemana tõuseb siin taas esile suutmatus olla see, kes sa oled, suutmatus olla kirjanik. Vadi deklareerib konkreetselt autoripositsioonilt (ärgem unustagem, et ta on ise samal ajal loo peategelane): „Selle koha peal olen ma jäänud oma kirjutamisega toppama. Olen proovinud kümneid kordi jutuga siit edasi minna, aga midagi segab mind nii väga, et ma pole suutnud“ (lk 111). Lugu jätkub, aga mitte sellisena, nagu oleks pidanud olema, vaid sellisena, nagu autor kirjeldab, nagu see oleks pidanud olema. Tulemus on meeldiv.

„Korrektuuris“ ehk raamatu seitsmendas loos on taas ja otse tegemist Allaberdi ning tema pärandiga, saateks juba tuttavaks saanud teemad nagu surm (telefoni aadressiraamatus on palju surnuid), kirjanik olemine ja kirjandus ise („Kirjandus ikka elu ei ole, ta on kirjandus, ta pole ka teraapia ja mitte miskit pole mind kummitama jäänud“, lk 119) ning kramp: „Minu meelest on Urmasel kriis, ta kordab ennast, on ennast tühjaks kirjutanud“ (lk 138). Tegelased on väiksemat sorti jutustuse mõõtu „Korrektuuris“ nagu „Isa surmas“ või „Peiedeski“ meie seast lahkunud inimese jälgedel, õigemini valejälgedel, ja tegelikkus avaneb hoopis unenäo, mitte vastuoluliste meenutuste kaudu.

„Hamlet ja isa vaim“ ehk raamatu kaheksas ja viimane lugu on teose kõige parem novell, mis annab mõtte ja sisu kõigele eelnevale. Jah, selleski loos kohtume jälle Allaberdiga, teemaga, mis on Vadile nii õnn kui õnnetus. Ma tean inimesi, kes ei taha Vadit just sellesama Allaberdi, teema, mitte isiku pärast omaks võtta. Samal ajal ei saa keegi autorile midagi ega kedagi ette kirjutada, lõppeks ju tema vastutab.

Aga jah, „Hamlet ja isa vaim“ selgitab juba ainuüksi motiivina seda, kuidas Vadi end ja Allaberti surmajärgselt näeb. Allabert tuleb vaimude ilmast ning asub end puntrasse loonud ja joonud kirjaniku elu korraldama. Dialoogid on sädelevalt vaimukad, tegevus hoogne ja detailid terased. See on just täpselt see, mida ma lugejana Vadilt tegelikult ootan. Hea küll, ma sain novelliraamatust palju surma ja surmamänge, lihtlugusid ja kordusi, kuid ei jäänud lunastuseta. Muidugi, eelmisi jutte painanud teemad pole kuhugi kadunud, kuid need saavad viimaks ometi selle päris mõtte ja seletuse, põhjenduse. Kirjavahetus poolpimeda läti tõlkijaga, kohtumine Võru keskraamatukogu töötajatega – kõik on nii ladus, põhjendatud ja armas. Üks asi, millele ma põhjendust ei leidnud, on küsimus, miks teatab Allabert selles novellis, et ei salli valetamist, kommunismi ega homosid, kui varasemast on lugejale mitu korda selgeks tehtud ja seikadega tsementeeritud, et Allabert ei sallinud hoopis varastamist, kommunismi ja homosid. Kuid olgu, kes valetab, see varastab, olgu nii.

„„Ja sinu kirjanduslik ambitsioon on nii kõrge. Aga selle taga pole enam mitte midagi uut! Sa tahad kirjutada nagu Tuglas!“

„Ei taha!“

„Noo-noo, ikka tahad. Aga mina tahan, et sa kirjutaksid nii nagu Ilmar Särg““ (lk 215).

Kõik annan andeks selle dialoogi eest, kõik annan andeks, kiidan heaks ja elan edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming