Veronika Kivisilla luuletused

*

Lebades jäägitult rannal
iseenda pinnalaotusena
peaaegu liivaks pihustunult
sõrmed surutud Silurisse
kannad kindlalt Kambriumi
ei ole minagi muud
kui üks brahhiopood
avan ja sulgen ja avan taas
oma karbipoolmeid
hingan ja haaran
ühe tõmbega kogu
eksistentsi ja ühisosa
lehvikukujulise kivistisega peopesal
kellele sosistan:
tere kallis kaim
oled hästi säilinud
hingede kriginal
kangutab ta valla
oma kivistunud lõuad
ja äratundmine valgustab meid
sest üks ja sama
ja ainus arm
on meid loonud ja vorminud
lubanud olla ja anduda
ja randuda sellesse randa

*

Sellisel päeval ei saa vist keegi
ilmast lahkuda

kui toomkiriku hommikuse kellamängu
viimane triller
äratab lõputusse sinasse
ja õhul
veel
küllap vist kõigel
on vaid üks olek
ja selle nimi on sillerdus:
meri munarebu mustikamoos
must tint märkmikulehel
sillerdus!

ja ajaleht kirjutab kuldpulmadest
ja nendest kes ellu jäid

ja inimesed jalutavad aeglaselt muulitippu
kus sadamasse saabuv valge laev
ammub nagu rammus merilehm

ei saa küll keegi ilmast lahkuda
päeval mil keskaegne võllapuugi
kõrgel klindil ei kõnele surmast
vaid elujanust

kui terrassidel unelejad
võpatavad ainult hetkeks
sest üksik eksind pilvetups
on viivuks päikse varjand
kuid viipavad siis taas põllega plikat
et too sätiks nende klaasidesse
veel veidi jääd
ja piparmündilehti

ei saa keegi lahkuda
vaid veel veidi jääda
kui on see tunne
paljajalu mööda randa
õhtusse kõndides
et jalavõlvid on korraga
nii kõrged ja üllad

ning viimaks vana plaatani all
pimedas botaanikaaias
kui päev on teele saadetud –
mõeldes kõigile kes jäid –
mõistad et sellisel päeval
kirjutatud luuletus
ei saaks iial olla roosiokas
vaid tõesti üksnes
õrnalt kuklas kõditav elulõng

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht