Vestluskaaslane ehk Berit Kaschani kaua oodatud luulekogumik

Mihhail Trunin

Berit Kaschan, Ma naeran magades. Kujundanud ja illustreerinud Piia Ruber. Verb, 2016. 40 lk.

Мастерица виноватых взоров
Маленьких держательница плеч…1

    Ossip Mandelštam

Aga ikka on midagi puudu.
Mingi kontakt,
mingi ühine keel.

    Berit Kaschan

Mida rohkem loen eesti luulet, seda kindlamalt olen veendunud, et see on väärt põhjalikke uurimusi. Berit Kaschani luulekogu puhul jagan lihtsalt oma lugemiskogemust inimesena, kes on suurema osa oma teadlikust elust lugenud suurel hulgal vene luulet, s.o lugenud teistsuguse traditsiooni taustal.2 Enda õigustuseks viitan Ossip Mandelštamile, kellelt olen laenanud nii arvustuse moto kui ka pealkirja mõtte. Vene luuletaja väidab, et luule on kui pudelpostiga saabunud kiri, mis „adresseeritud tollele, kes selle leiab. Mina leidsingi“.3 Pealegi on luulet sel viisil lugeda arendav – / nagu vaadelda linnu luustikku / ja püüda selle põhjal aimata, / kuidas kõlaks tema laul.

Pisiasjadest tervik

Berit Kaschani debüütkogu „Ma naeran magades“ tuli kaua oodata. Ometi oli selle ilmumine mulle meeldiv üllatus. Kaschan on avaldanud oma tekste aastast 2008, aga ei kirjuta palju. Ta pole raamatu väljaandmisega kiirustanud ning leiab, et olulised asjad tema elus ei sõltu sellest, kas ta parasjagu kirjutab luuletusi või mitte.4 Samal ajal märgitakse, et autor on juba „mõnda aega eesti kirjanduspildil olnud“ ning teda iseloomustatakse sõnadega „teab, mida ta teeb“.5

Mingis mõttes on mul eesti luulet lihtne lugeda. Kuna ma ei valda eesti keelt perfektselt, siis lihtsalt ei märka luuleklišeesid,6 ei tunne silmapilk ära poeetilisi tsitaate ja vihjeid, ei pane tähele tautoloogilisi riime ega luuletaja heitlust grammatikaga. Niisugusele lugejale ei mõju autori poeetilised troobid mitte kui ühe ja sama mõtte variatsioonid (näiteks on mõned tekstid, mis on varem avaldatud Värskes Rõhus ja Loomingus, raamatus ilmunud muudetud kujul ja üsna tihti uue pealkirjaga), vaid on autori semantilise universumi mitmetasandilisemaks ja nüansseeritumaks muutumise märk.

Ennekõike jätab „Ma naeran magades“ paljudest tabavatest üksikasjadest sündinud hämmastava terviku mulje. Seda enam, et tervik on kujunenud loomulikult: Kaschan on maininud (küllap naeratades), et kuna raamatu tekstid on kirjutatud pika aja vältel, pole seal läbivat kontseptsiooni või ideed.7

Seetõttu tundub oluline pöörata tähelepanu sõnadele, mida autor on kasutanud tihti ja sihilikult. Tõeline luuletaja peab tema sõnul end keeles kindlalt tundma ja oskama sellest parima valiku teha, sest luule on ideaalis kontsentreeritud tekst.8 Luulet on mõnikord vastandatud tegelikkusele: luuletekstis võib asju/nähtusi tähistada igasuguse sõnaga ja vastupidi – iga sõna võib tähendada luules mida tahes. Kui argikeeles selgub polüsemantilise sõna tähendus konteksti tõttu, siis luules ühendab selline sõna tihti mitu tähendust ja sellest saab semantiline sõlm. Robert Plant ja Led Zeppelin ei ilmu Kaschani raamatusse mitte niisama, nende tuntud laulus „Stairway to Heaven“ („Taevatrepp“) on öeldud: There’s a sign on the wall / But she wants to be sure / Cause you know sometimes words have two mea­nings. („Seinal on küll üks märk, kuid tema tahab olla kindel, sest teatavasti on sõnadel mõnikord mitu tähendust.“) Just nii kasutab Kaschan näiteks intrigeerivalt sõna „selgroog“. Sõites autoga ja vaadates augusti looduspilte, tahab luuleraamatu kangelanna

Piiluda sulle särgikraesse,
pähe,
päikesepõimikusse,
hinge,
selgroogu,
armatuurlauasahtlisse.

 Igatsetud veripunaste juustega tütre kohta öeldakse:

Tema selgroog on nagunii nõtkem,
kasukas kohevam,
sõrmed kiiremad.
Küll tema juba teab,
kuis siit ilmast läbi saada
südant külmetamata
ja karva kõrvetamata.

Ja viimaks:

Kui jäiga selgrooga talv
tantsib viimseid takte oma halenaljakast fokstrotist
ja kõhklevate südametega inimesed
poolpimedates köökides pasjanssi laovad
aimates,
et elu lööb kõik kaardid segamini
niikuinii.

Sõna „selgroog“ helkleb siin kõigis oma tähendustes, luuletaja on seganud konkreetse ja ainelise meisterlikult abstraktsega. Mida tähendab „piiluda selgroogu“, kui selle väljendi kõrval on nii „hing“ kui ka „armatuurlauasahtel“? Kas õppida tundma kellegi iseloomu või näha teda läbi nii, nagu röntgeniaparaat võib näha lülisammast? Miks on väikesel tütrel „selgroog nõtkem“, kui käib jutt nii südamest kui ka kasukast? Kas ta on graatsiline või tema iseloom peab olema tugevam kui emal? Missugune tantsija on talv? Kas ta lahkub kui kivinenud vanaproua või sujuval fokstrotisammul?

Neid küsimusi ei maksa muidugi esitada autorile, kes on oma ülesandega hiilgavalt toime tulnud. Mandelštam on öelnud: „Iga sõna on kui krunn, mille tähendus turritab igas suunas välja, koondumata ühte ametlikku punkti.“9 Kaschani luulekogus ei vaju sõnakrunn laiali, vaid näeb välja nagu harmooniline tervik. See ei käi ainult üksiksõnade kohta, samamoodi toimivad luule­kogumikus kujundid, motiivid, teemad ja isegi rütm.

Näiteks kaardimängu motiiviga ühendatud saatuse teema vilksatab hetkeks ka luuletuses „Kodukäija“ (Paar kirja, kimp jorjeneid, rebitud ärtuäss) ning areneb dramaatiliselt edasi juba tsiteeritud tekstis pealkirjaga „Parem hiljem“. Üheöösuhte teema, millest arvustajad on peenetundeliselt vaikinud, ilmub juba luulekogumiku teises tekstis mängulises vormis (ei pabistaks sellepärast, / et kõik mõnuained kahjustavad mu munasarju / ja kõik üheöösuhted mu mainet) ja lõpeb raamatus tõelise tähttekstiga. Viimane väärib eraldi tähelepanu. Ma ei kavatse arutleda selle üle, kas see on psühholoogiliselt täpne või mitte (mu meelest ikka on!) – palju huvitavam tundub, kuidas see on tehtud.

Šamaani resto ja muu

Alustuseks meetrikast. Luuletuse „Üheöösuhe“ värsimõõt on kolmikrõhkur vahelduvate anakruuside ja korrapäratute klauslitega – üleminekuvorm silbilis-rõhulise ja toonilise värsi vahel. See on tõesti väga omapärane valik kogumikuks, kus vabavärss on oskuslikult segatud meetrilisega.

Luuletuses „Uitmõte“ on öeldud: Kuulata lugusid, / millega ei seostu veel ükski mälestus / ja korraga muiata. [—] Ja mitte üle mõelda. Need lood ilmuvadki „Üheöösuhtes“. Värss suudab võrdsustada ebavõrdsed asjad, luuletaja loetleb tegemisi, sündmusi, asju, kirjeldades maailma uskumatut mitmekesisust. Narratiivi puhul järgib Kaschan parallelismi printsiipi ja näitab, „kuidas lugu võib olla tegu“. Antud kontekstis tähendab „lugu“ arvatavasti jutte (võib-olla isegi muinasjutte), mida kangelanna jutustab kui Šeherezade – ent öid pole mitte „tuhat ja üks“, vaid üks (nii põhjendatakse pealkirja „Üheöösuhe“). Aga miks just need sõnad ja kujundid just selles luuletekstis? Kust tulevad kukk, apelsinid, kaksikud, orkaanid, valged rongad ja „kristalliseerunud neitsi, kes ära sõi arhitekti“?

Oletan, et selle teksti võti on arvutimäng „Sõjakunstimaailm“ („World of Warcraft“):10 saladuslik „kristalliseerunud neitsi“ on selle mängu tegelane nimega Crystal Maiden (Kristallneitsi), kes tegelikult on suuteline arhitekti ära sööma. Kuke kohta öeldakse mängus nõnda: „Meistri käes sünnib maagia abil imelisi ja kauneid asju, aga idioodi käes piisab maagiast vaid hiigelsuureks kukeks“. Eriti huvitav on lugu šamaanist, „kes avanud kiirtoiduketi“. Mängu tegelasel nimega Šamaan on healing’u-oskus, s.o võime teiste oskused taastada (restoration). „Warcrafti“ sõbrad nimetavad seda funktsiooni „resto shaman“. Nagu teada, tähendab „resto“ eesti keeles restorani. Nii saab selgeks, kust tuleb Kaschani teksti šamaan, aga ka see, miks ta avas kiirtoiduketi.

Kuidas luuakse raamatus hapra tütarlapse („Vähemalt pool muinasjuttu“), tugeva mehe („Elu halvim soeng“) jt kujutised? Nagu juba öeldud, on Kaschani peamine võte semantiline, grammatiline ja rütmiline parallelism. Üldjuhul algab asi naljakast või lihtsalt mõnest olmesituatsioonist (ebaõnnestunud soeng, bussi ootamine, apelsinide koorimine jne) ja muutub mitmetähenduslikuks. Vaadakem lähemalt luuletust „Ajalooline tutvus“.

Vastu kolmapäeva vaiksel puiesteel
üle aastate mind äkki pahkluust haarad.
Judin läbib kõik mu lihaskiud.
Poleks tõesti arvanud, et ikka veel loodad
mähkida mind sisse
neisse rõsketesse lugudesse.

Mõne rea pärast lisandub „rõsketele lugudele“ „rõske ilmanurk“, kus asub samuti rõske kodu. Seal elavad „külma pilguga tusameelsed lapsed“ ja „ainsaks külaliseks“ on „halemeelne kuu“. Selles semantilises komplektis mõjub iseloomustus „nilbe uduöö“ täiesti loomulikult. Kõrvaltekstis selgub „halemeelse kuu“ teine tähendus: Maa kaaslasest saab ootamatult ajavahemik. Luuletusele omakorda eelneb tekst algusega: Nõelun taas aknalaual kasukat, / sest varsti on november / ja aasta saab läbi, järgneb aga tekst pealkirjaga „Jõulud. Kõige vahepeal“. Läbimõeldud kompositsioon ja kontsentreeritud sõnastus annavad mõista, et jutt käib ka siinkandi kõige pimedamast kuust, kuigi seda pole tekstis otse nimetanud.

„Ajaloolise tutvuse“ rütmi puhul märkame, et selle kaks viimast rida on erivärsijalaline jamb (Ent mul on kohe hommikuga kohting – / jah, ikka veel ta kõik su naised üle lööb), mis kuulutab ette järgmise luuletuse erivärsijalalist trohheust. Nii et ka rütmi tasemel on „Ajalooline tutvus“ ja „Jõulud“ tihedalt seotud. Viimase puhul lõpetab autor trohheuse jälle kahe reaga jambis (sel korral neljajalalises: Kui valsiks valmis lumetorm / siis ikka jäävad vaid need kolm).

Märkame, et detsembrivalss muutub hiljem veebruarifokstrotiks (veel üks kompositsiooniline sidumine), aga mis asi on „need kolm“? Kas silmas peetakse valsi 3/4 taktimõõtu? Kas jutt käib aasta kolmest viimasest kuust või isegi nendest kolmest omavahel seotud luuletusest?

Sisemine vabadus

Enamik Kaschani kogumiku luuletustest on kirjutatud vabavärsis. Esmapilgul ei ahelda vabavärssi formaalsed piirangud ja nii saab luua maksimaalselt loomuliku luulekeele. Seda võib teha kahel viisil: 1) jäädvustada luuletustes võõras kõne või 2) väljendada omaenda isikupära. Kaschan on valinud teise võimaluse ning ilmselt just sellepärast meenutavad tema luuletused tihti mahukaid aforisme:

Universum on jõudnud keskikka.
See tähendab,
et uusi tähti enam ei tehta
ja kõige huvitavamad ajad kuuldavasti möödusid
juba pea kaheksa miljardit aastat tagasi.

Vene luules on vabavärss palju vähemal määral levinud. Toon näiteks ühe Aleksandr Bloki luuletuse (söandan seda teha omaenda tõlkes):11

Kui te satute mu teel vastu,
Nii elav, nii ilus,
Aga nii vaevatud,
Räägite vaid kurbadest asjadest,
Mõtlete surmale,
Ei armasta mitte kedagi
Ja põlastate oma ilu –
Mis siis? Kas ma solvan teid? [—]
Sestap ma tahakski,
Et te armute lihtinimesse,
Kes armastab maad ja taevast
Rohkem kui riimitud ja riimimata
kõnesid maast ja taevast.

Vabavärsi suur eelis seisneb selles, et pole vaja öelda ülearu, vaid saab öelda kõige tähtsama kõige täpsemate sõnadega. Seetõttu on vabavärss vist ka kõige keerulisem luulevorm, sest luule­taja peab olema väga tähelepanelik ja nõudlik nii sõnade kui intonatsiooni valikul. Intonatsiooni mitmekesistamiseks on Kaschan osavalt kasutanud ka riimitud meetrilist värssi. Nagu ta ise ütleb: „Riimiliste tekstide puhul meeldib mulle sudoku-võrdlus: sa pead mingisse skeemi ära mahutama mingi hulga infot ja tulemusena peab kõik klappima. Nende raamide sees on mul vabadus. Ja vist kõigist oma riimilistest tekstidest on mul alguses olnud ka vabavärsiline versioon.“12

Kirjeldanud mitme näite varal, kuidas on tehtud raamat „Ma naeran magades“, annan endale täiel määral aru, et autor on lootnud hoopis oma intuitsiooni ja luuleande peale. See anne põhineb paradoksaalsel maailmatajul: tähelepanul väikeste üksikasjade vastu ja veendumusel, et luulesõnana kehastunud maailm on hingestatud tervik. Luules saab kinni püüa midagi hetkelist ja püüdmatut ja samal ajal midagi suurt ja ebamaist. Tore, et leidub luuletajaid.

1 Toortõlkes „Süüdlaslike pilkude meistrina / väikeste õlgade hoidja“. Mandelštam rikub siin tava­pärast sõnade järjekorda ja seoseid. Sõna „мастерица“ (meistrinna) käib argikeeles kokku infinitiiviga või nimisõnalise atribuudiga, aga mitte omastava käändega. Sama olukord on teises reas. Poeetiline keel kui „organiseeritud vägivald“ (Roman Jakobson) praktilise keele kallal võimaldab luua uusi tähendusi.

2 Lugejatel, kel on huvi, missuguseid paralleele leiab kogumikule „Ma naeran magades“ eesti kirjandusest, soovitan lugeda Eda Ahi arvustust „Humanitaarabi ühele ärevale ajale“ (Looming 2017, nr 3, lk 443–444).

3 Vt Осип Мандельштам. О собеседнике (http://rvb.ru/mandelstam/01text/vol_1/03prose/1_253.htm).

4 Luuleruum. Noori autoreid. Berit Kaschan. – Vikerraadio 11. XII 2013.

http://vikerraadio.err.ee/v/luuleruum/saated/26c37914-1304-42d7-8f6c-012eb9df8125

5 Peeter Helme, Uus raamat. – Klassikaraadio 13. I 2017.

http://klassikaraadio.err.ee/v/raamat/saated/e897f7d2-8679-4a35-a061-2eced5c57ba1/uus-raamat-berit-kaschan–ma-naeran-magades

6 Näiteks tõlgendab Peeter Helme rida „Süütan sigareti“ kui klišeed: „Pärast seda, kui [—] Vennaskond on laulnud kümnetest või sadadest sigarettidest, mida süüdatakse või mida kuskil öös vaadatakse või kustutatakse või mille hõõgumist silmitsetakse, siis ei ole enam võimalik väga tõsimeelselt ja siiralt sel teemal jätkata.“ Tema arvates pole võimatu lugeda niisuguseid luuleridu ka kui mõnusat eneseirooniat.

7 Vt Suveluuletus. Berit Kaschan. – Raadio 2, 14. VIII 2017.

http://r2.err.ee/v/suvehommik/archive/17852e2a-e874-4d35-8c6c-17679a1ea412/suveluuletus-berit-kaschan

8 Luuleruum. Noori autoreid. Berit Kaschan.

9 „Любое слово является пучком, и смысл торчит из него в разные стороны, а не устремляется в одну официальную точку.“ Осип Мандельштам, Разговор о Данте.

http://rvb.ru/mandelstam/slovo_i_kultura/01text/01text/13.htm

10 Aitäh Igor Pilštšikovile, kes osutas sellele üllatavale faktile.

11 Originaal näiteks siin: http://www.world-art.ru/lyric/lyric.php?id=10509

12 Helena Läks, Usaldus elu vastu. Intervjuu Berit Kaschaniga. – Värske Rõhk 2017, nr 50, lk 62–71.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht