Vibulaskja magab sookiili seljal

Berit Vari

Siret Remmelg, Vibulaskja. Kujundanud Mathura. Verb, 2012. 56 lk. Seitse aastat tagasi avaldas luuletaja Leo de Sixtus oma esikkogu „Skarabeuse tsivilisatsioon”. Nüüd on Sixtusest saanud Siret ja vibulaskja vibu on täitunud väega. Seitse aastat otsinguid näib mahtuvat kahe kogu vahele nii vormi kui ka meeleolu mõttes. (Jah, eks need olegi ju eri autorite kirjutet.) Uus kogu on eelmisega võrreldes kirjaridadelt saledam, olles seega kontrastne „Skarabeuse tsivilisatsiooni” paljusõnalisuse ja proosaluulega, kõrvale on jäet ka kõik (ülearused) kirjavahemärgid.  Oma visuaalse lihtsusega pakub luuleraamat lugejale Siret Remmelga tekstisse minekuks vajaliku rahusa hingamise. Müstiliseks debüüdiks nimetatu on unenäomaastikel kulgeva järje saanud, eriväärtuse annab „Vibulaskjale” võimalus lugeda seda kui jutustust, nõnda läbimõeldult üles ehitet ja terviklik on see. „Vibulaskja”  moodustub kolmest osast: „Tumeda jõe saladused”, „Vibulaskja” ning „Taassünd”. Lugejale ei väljenda need peatükid pelgalt osadeks jaotamise tarvet, vaid need kolm gruppi luuletusi tõepoolest peegeldavad ise teemat, ise maailma. „Tumeda jõe saladusi” kujundavad uni, unenäod, unustus, puude murdumine, äraõitsemine,  siidiussi viimased eluminutid, linnade langemine, (tules) hävimine ja rööbastelt mahasõit kõrvu viimast istujat ootava lagunenud pingiga. Luulekogu esimest osa sütitab pinge luulemina ja sinategelase vahel. Viimane on külm, tühi ja ohtlik: „sa oled külm nagu pilvelõhkuja teras / sa oled klaasikilde täis rand / sa oled mustad küünealused” (lk 14). Ja siiski „olen joobunud su ilust / sinus on rohkem müra / kui mööduvas rongis või maanduvas lennukis / see summutab kõik teised helid” (lk 12). Sinategelane on saatanlik, kui mitte saatan ise. Peegeldub luulemina sisemine võitlus, püüd sest hukutavast lahti öelda: „oled kartlik nagu lendama õppiv lind / kujumuutja tsirkuseartist / alati valmis läbi hüppama / põlema süüdatud rõngastest / kuni ma õpin minema ära / alguses mõneks päevaks / ja siis juba jäädavalt” (lk 13).

Hävingust pajatamisele vaatamata ei saa öelda, et luulemina oleks depressiivne. Remmelga luule ei ole kuidagi rõhuv, vastupidi, sest õhkub rahu ja leppimist. Oma kohatises ükskõiksuses ja stoilisuseski mõjub ta omamoodi maandavalt. „See oli vaid aja küsimus / kuni ühel päeval mu jõud sai otsa / läksin istuma suurlinna kohvikusse / kõige esimesse mida märkasin / ja mis tundus natukenegi viisakas / lülitasin telefoni välja / jõin tassi cappuccino’t / lugesin ajalehti / nautisin tuimust / aju ja keha allaandmist / jõuetuid minuteid / akna taga oli igapäevane voog / autode süsteemne liikumine / lõhkirebitud pilved / inimesed keda ma ei tunne / nagu hingaks omaette / kogu tänav ja elu / mis teineteisega ei kohtu” (lk 19). Suurlinna õhustik kordub Remmelga luules üksioleku sümbolina, sellele vastandub loodus, kuhu minna pakku: „anna mulle andeks / luku sisse kinni roostetanud võti / ja valge kriit millest jätkus / ainult poolikult joonistatud eluks / otsin pelgupaika puulehtede varjust / hundikoopast / salamandri silmast” (lk 15).

„Tumeda jõe saladused” lõpeb palvega taassünniks. Teine osa annab oma sooja varakevadega selleks lootust, sirguvad võrsed, istutatakse puid. Esimeses osas tutvustet saatanlikku tegelast kirjeldatakse siin tagasivaates ja hinnatakse meenutustes, mistõttu teda illustreerivad sootuks kaunistavad kujundid: „sa oled nagu iidne puu mäenõlvakul / sa oled ajatu tarkus” (lk 26).  Kuigi kogu teises osas aimub juba kevadet,  ütleb luulemina lahti kõigest olnust ja olevast, mis tähendaks kui lõplikku surmaotsust – küllap ajendatud mõistmisest, et suremata ei saa uuesti sündida.

Kolmas osa jutustab unesolekule järgnevast (ellu)ärkamisest, koorumisest, sündimisest, kasvamisest. „Taassünnis” loodud universum oma ürgsuses on udune ja viirastuslik. Siia on koondunud Remmelga luulest kõige nõiduslikum osa, nagu sünd kõige hävingu kõrval ongi müstilisim. Noil puutumata maastikel tegutsevad kõiksugu looduselukad: vesikirp, millimallikas, lendkala, kuldne sookiil, kiljuv linnuparv, kollane madu … Avaldub luulemina üksolemine loodusega, algosakeste ja mätastega: „siledasse järve libistan oma keha / keha võtab vee vormi luba küsimata / evolutsiooni jõud mis muud / vesikirp millimallikas või lendkala / vahet pole” (lk 42) või siis „Magan kuldse sookiili seljal [—] olen lapik kivi / mida on voolinud tuhandeaastane tuul / olen poolik linnupesa pärast tormi” (lk 43). Ja niisugune ongi uuestisündinu: poolik, uhut, laialivalguv.

Nõiduslikust ürgmetsast ja fantaasiailmast jõutakse lõpuks tegelikku ruumi, Ida-Virumaa mahajäet majja, mis kiirgab lagunemist ja langemist ning kätkeb endas seega meeldetuletust tollest suretajast-hävitajast, kellest lugu alguse sai. Ida-Virumaa on ka ainus paik, mida on luulekogus nimeliselt mainitud, õigupoolest mõjub see muu kosmilise ja iidse foonil üsna ootamatult. Võib-olla oli see tarvilik, selleks et luulemina kohale jõuaks, tervikuks  (või terviklikumaks) ja kergeks (või vähemalt kergemaks) saaks?

Luulest ja luuletamisest mõtiskledes on Mehis Heinsaar kogumikus „Kius olla julge” kirjutanud, et luuletaja suudab (õnnestumise korral) oma tekstide ja nägemuste kaudu ilmsiks teha keelat, salajase või jumalate kaitse all unenäomaastike geograafia ja et seesugune luule võib luua lõpmatuse tunde illusiooni, mis viib välja maa pealt ja kannab hinge kuhugi Linnutee keskme suunas. Mulle tundub, et „Vibulaskja” avab ühe säärase salajase ilma. Autori kaalutlet kompositsioon aitab lugejal loodud unenäomaastikel uidata ja neist mitte liig vara ärgata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming