Vihkan ja tahan siit ära

Ivar Sild

Milline on Hanni ja teiste harrastusluuletajate arsenal?

Merike Hanni, Relvarahu. Kentaur, 2005. 64 lk.

Raamatuid on palju ja neid on palju ka vaja, ehkki mõnegi raamatu puhul tekib küsimus, miks see küll on ometi välja antud. Nii küsin ma tihti Cartlandide toodangu kohta, küsin imelike kogumike kohta, küsin lihtsalt minu meelest halbade raamatute kohta. Tegelikkuses peab liigiline mitmekesisus muidugi olema. Peab olema EKLi kuuluvaid kirjanikke, peab olema sinna mittekuuluvaid kirjanikke ja peab olema siiraid harrastajaid. Lihtsalt, et oleks huvitavam. Ja vahel tuleb ka kirjutada sellistest raamatutest, mille peale raamatupoes sissevaatamisel õlgu kehitad ? et äkki aitab kellelgi vigu vältida või edasi areneda.

 

Väsinud relvad

 

Merike Hanni ei ole tuntud luuletaja, aga küllap on ta üsna loetav ja loetud. Tema tekstid on lihtsa mõttega, s.t kergelt vastuvõetavad ja seeditavad. Tahtmatult tekib paralleel n-ö kollase kirjandusega: hea õhtune meelelahutus, mille järgmiseks päevaks unustad. Täpselt nõnda loen ma aeg-ajalt tekste, mille harrastusluule alla liigitaksin.

Kui jätame Merike Hanni raamatu (teine luulekogu) kujunduse kõrvale, siis on pealkiri tegelikult intrigeeriv. On ju relvarahu selline imelik seis, et me ei sõdi, ei arenda otsest vaenutegevust, aga pole olukorraga leppinud. Seega vihjab pealkiri justkui mingile vihasele meeleseisundile, mis luuletajas pulbitseb, ent mille ta on kuidagi maha surunud. Võimalus, et ta taas relva järele haarab, on alles. Teadupärast on luuletaja relvaks sõna, tekstid, millega ta annab edasi oma suhtumist, tundeid, mõtteid. Sõna pole Hanni kindlasti maha matnud, ehkki tunnistab ise, et keegi tema targutusi ei kuula. (?Laske mul olla?, lk 11); ütleb üsna kujundlikult, et harjutab lahkumist, sest tahab tagasi tulla värskena. Sõjavägi ning relvad vajavad puhkust küll, sest kipuvad ju teised väsima ning kuluma. Hanni ise pole tegelikult kröömikestki väsinud, ent tema sõnad ja kujundid on teiste luuletajate poolt üsnagi kasutatud, neis pole vajalikku jõudu, et tegelikult haarata ja muuta kellegi ilmakorda.

Kuigi Marike Hannis oleks potentsiaali enamakski, ei kipu ta oma teraapilisest väljendusviisist loobuma. Luuletamine oleks justkui kõigi kirjutajate teatav päevikuvorm, s.t esmane väljaelamine, ent ?professionaalidel? ei ole teraapiline külg nii silmaga näha. ?Relvarahu? autor näikse jõuliselt ilmale oma hetkelisi seisukohti selgitavat. Talle tundub, et parim kaitse on otserünnak, ta ei peida oma mõtteid ja suhtumist kujundite või riimi ja rütmi taha. Lihtsate, suhteliselt keelenõtkete, mõtteliselt paaris- või nelikvärsse moodustavate lausetega annab ta edasi ühe killu. Nendest kildudest, ehkki iga üksik eraldi on selge kristall (mõtteväljendus), ei moodustu aga tugevat mõttelist ega emotsionaalset tervikut. Luuletaja on kui hüperaktiivne laps, kelles adud ülevoolavat energiat, kuid kes ei oska seda kuhugi konkreetselt suunata.

Selles mõttes valitseb raamatus relvarahu, et kuskilt ei leia tõesti püsse, nuge, automaate, ent siiski on selgelt tunda, et autor sõdib kellegagi või millegagi. Raamatu motoks on valitud usukuulutajate lemmiktsitaate: ?Kas mõtlete, et ma olen tulnud andma rahu maa peale? ? (Luuka 12:51). Ja Merike Hanni sõdibki sõnadega, ehkki ise ironiseerib kirjanike ja nende raamatuesitluse üle kunagises raamatupoes (?Võitlev sõna?, lk 52). Näib nii, et enim sõdib luuletaja oma riigi vastu, mis tekitab temas nii suurt tülgastust, et suisa lahkuda tahaks. Ehkki tegelikult ei läheks kuhugi, aga riik, va kurivaim, üritab Euroopasse ju minna. Ning loomulikult on riik üks igavene sumbunud konnatiik (?Minu riik?, lk 27;?Laevaga?, lk 29). Samas ei kipu luuletaja selgitama, mis temas sellise vaenu on äratanud. Riik on paha ja kõik. Võib-olla annab selgitust tõdemus, et inimesed on siin rumalad ja tema, vaene arukas, siia nii üksi jäetud? Mainib ju toimetajagi järelsõnas, et autor on intellektuaalse maailmavaatega:  korjan kirjad / raban raamatud / panen plagama (?Korralikud?, lk 49). Taas kord põgenemine. Mul on millegipärast tunne, et kui ka inimene raamatutega sõber on ja seda sõprust esile toob, pole veel tegu ei intellektuaalse ilmavaate ega luulega.

 

Vihkamise põhjused

 

Inimvihkajalikkuse põhjus või inimeste lollus näikse peituvat kaasaja needuses, Internetis: tulen delfi / ja klat?in taga / (?Assessori koer?, lk 14); ja klõpsas delfisse / siis lind /…/ / lolli peaga läksin / rahva hulka / väljakule sõna võtma / seadsin/…/ läksin ära / delfisse /oraakliks (?Oraator ja oraakel?, lk 17); klõpsad veel / ja läinud juba / täitsa tühjaks / jäänud tuba (?Hiirega sõpru püüdmas?, lk 35) ja otsustas / et astub samme / tutvumaks (?Kakk?, lk 40). Samas tahaks Merike Hannit lohutada, et Delfi portaalis viibivad kommentaatorid ja jututubades lobisejad pole kogu eesti rahvas. Nende põhjal viha esilemanamine on kerge, aga väga väär üldistamaks, kogu ühiskonda.

Tegelikult ei saa lugeda veaks isegi seda, et luuletaja vihkab, aga põhiküsimus on, kuidas ta seda viha ja irooniat ühiskonna suhtes väljendab. Ei mingeid kujundeid, lahedat sõnamängu või ladusat vormi. Merike Hanni võiks ette võtta kas või Johannes Vares-Barbaruse luulekogud ja õppida sealt, millise kire ja kujundlikkusega võib väikekodanlist ja/või rumalat inimest põlata. Raamatu läbilugenuna tekib minus tunne, et Hanni oleks võinud välja anda reklaamlehe, kus oleks kirjas lihtsalt ja selgelt: ?Vihkan riiki, lolle inimesi ja tahan siit minema?.

 

Harrastajad ja ?professionaalid?

 

Nii veider kui see ka pole, aga minu meelest tõmbab piiri ?professionaalide? ja harrastajate luule vahele eesmärk, kas luuletaja pürib omapära poole või mitte. Mul on kuri kahtlus, et harrastajad ei lase end sugugi häirida sellest, et näiteks Internetis on teisi samaseid tekste kirjutavaid inimesi sadu, neil puudub tarvidus neist eristuda.  Ainult see, et inimene on oma mõtted enam-vähem arusaadavalt kirja pannud, on juba nii suur saavutus, et rohkem nõuda oleks lollus.

Mõningane keelenõtkus, rütmitaju, algriimid ja riimid on head eeldused kirjutamaks kunagi häid luuletusi, kuid ilma kujunditeta või allegooriata need eelduseks jäävadki. Muide, allegooriat harrastajad isegi vahel armastavad, aga seda nii lapsikult läbinähtaval moel, et see kuidagi üllatada ei suuda. Ja harrastajate puhul, nagu ka Hanni puhul, ei taju ma isegi püüdu jõuda otsesest tunde äraütlemisest kaugemale. Võib-olla peaks siiski positiivse märgina ära mainima, et erinevalt paljudest teismelistest ei kipu ta ilulema ? õigemini ilu kui sellist ei armasta ta üldse ?, ning sellega tõuseb ta omasuguste seast küll hästi esile.

Nüüd jääb mulje, et ma vihkan väga harrastusluuletajaid ja teen neid maha. Ei. Mulle meeldib vägagi, kui keegi luuletusi kirjutab ja loeb. Tihti on tekstid väga siirad ja adutavad ning ma olen alati julgustanud inimesi jätkama. Kuid ma hakkan põrkima siis, kui harrastaja hakkab nõudma enesele kirjaniku ?staatust? ja teisi laimama, kes teda ?vääriliselt? ei tunnusta. Nõnda paraku on Merike Hanni toiminud nii Delfis kui ka meie kokkusaamisel. Ma ei ütle, et Hannil poleks eeldusi kirjutada head luulet, aga selleks peab ta saama üle kadedusest ning oma relvaarsenali kõvasti täiustama ja sõjaplaane lihvima.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming