Viidikas kuristiku kohal

Tadžikistan on ühtaegu jahedaveeline arõkk ja teravate servadega kuristik, mis ei kao ega unune, kuidas ka ei püüaks selja taga haigutavasse sügavikku mitte vaadata.

EVA KOFF

„Mu ema ja isa olid geoloogid. Nad rändasid hulk aega mööda riiki ringi, kuni maandusid lõpuks Tadžikistani, Pandžakendi linna. Me elasime Zoja Kosmodemjanskaja nime kandval vene-tatari tänaval.“ Pjotr Aleškovski romaani „Kala“ avalaused panevad kujutluse tööle ja elustavad mälupildid. Silme ette kerkivad kivistised, kivimid, päikeses kuumav Kesk-Aasia, Samarkandi mustrid, piaalides aurav tee, pilvitu taevas ja Nõukogude impeeriumi avarustes rändavad rahvad. Ja kusagilt kaugemast mälusopist ka üks raamat – „Jutustus Zojast ja Šurast“. Juba romaani esimestes ridades on koos tuttav ja võõras, eksootiline ja oma, mõte liigub muu hulgas Eesti lähiajaloole.

Kala“ on tiheda tegevustikuga ja lummavate looduskirjeldustega romaan, mille lugemise teeb eriliselt nauditavaks tõlkija Veronika Einbergi elav, mahlakas ja rikas eesti keel. Üks näide: „Kuupaistesel ööl tõuseb säga pinnale: limane selg läigib hõbedases valguses, oma sisemusest sihukese puraka välja lükanud vesi toob kuuldavale kahetsusohkele sarnaneva heli. Kala püsib natuke aega pinnal paigal, hõljub liikumatult sügaviku kohal, ent siis plaksab lameda sabaga ning jäävad vaid vee peal laiali minevad ringid.“ Ja millisest teisest tõlkeraamatust leiaks sellised tegusõnad nagu kumaaritama, praaseldama, nodima, luukama, haspeldama või puserdama?

Tadžikistan

Romaani alapealkiri on „Ühe rände lugu“. Peategelane Vera, keda „kala“ saadab nii hüüdnime, eluviisile viitava vee-eluka kui ka kristliku sümboli kujul, rändab romaanis 30 aasta jooksul Tadžikistanist Pandžakendi linnast pealinna Dušanbe ja suure-laia Venemaa kaudu Moskvasse.

Tadžikistan pole eestikeelses tõlkekirjanduses just sage tegevuspaik ja seega toob romaani tõlge eesti keelde uusi või tuletab meelde harva esinevaid kummalise ja ligitõmbava kõlaga sõnu: arõkk, hovuz, pahsa, parandžaa, tšaihanaa, aivaan, kuknar… Tõlkija on otsustanud allmärkusi mitte teha ja selle otsuse saab vaid heaks kiita. Puuduvad need ju ka vene originaalis, lisaks on võõrapärased, veidi hämara tähendusega sõnad tõlkekirjanduses pigem inspireerivad. Sellised sõnad on kui toidule lisatud vürtsid, mis annavad märku, et laual on lõunamaine pilaff ja mitte mulgi kapsas. Nõukogude Tadžikistanist lugedes tabab meid aga sageli ka äratundmine: kortereid pigem antakse kui ostetakse, igas vastvalminud elamus tuleb ligadi-logadi sanitaartehnika välja vahetada, parteitöötajad ostavad toidupoolist eripoest ja koolilapsed saadetakse septembris klasside kaupa puuvilla korjama.

Romaanis on pöördepunkt 1991. aasta, mil Tadžikistanist saab iseseisev riik. Erinevalt Eestist järgneb iseseisvumisele aastaid kestev kodusõda ja ränk vaesus. Kuna Vera kuulub Tadžikistani vene vähemusse, tähendab see poliitiline pööre tema perele ei rohkemat ega vähemat kui „maailmalõppu“ – tuleb põgeneda. Esialgu perekonnaga, seejärel üksi liigub Vera läbi Harabali ja Volotšoki Venemaa väikestesse, peaaegu tühjaks jäänud küladesse, peatub siin ja seal ning kohtub Tveri oblastis isegi kahe Eesti päritolu väljarännanuga sealsete eestlaste kunagises asunduses Nurmekundes.

Ajal, mil Vera oma lugu jutustab, on ta 42aastane, elab Moskvas ja hooldab voodihaiget Lissitšanskaja-memme. Ometi näib ka seal Vera kohal võlvuvat Tadžikistani taevas: lapsepõlve maailm ei unune kogu jutustuse kestel ei jutustajal ega lugejal. Tadžikistan on ühtaegu jahedaveeline arõkk ja teravate servadega kuristik, mis ei kao ega unune, kuidas ka ei püüaks selja taga haigutavasse sügavikku mitte vaadata: „Taevas on Tadžikistanis põhjatu. Mida kõrgemale mägedesse ronid, seda kõrgemal on kuppel su pea kohal. Kui järele mõelda, siis sinetuse häirimatus võib olla sama hirmutav kui pilkane pimedus. Hõbekas­sinine ja must, peegli kaks poolt: amalgaam ja alus. Ainult et taeva peegel on eriline – see mitte ei peegelda, vaid imab, mitte ei näita, vaid vaatab.“

Rändav inimene

Pjotr Aleškovski käis tänavu kevadel kirjandusfestivalil „HeadRead“. Tema romaan „Kala“ oli 2006. aastal Vene Bookeri auhinna kandidaat.

HeadRead

Aleškovski on öelnud, et teda ajendas Tadžikistani venelanna lugu kirja panema muu hulgas tõsiasi, et endistest Nõukogude vabariikidest Venemaale naasvaid venelasi tabas kodumaal sageli samasugune äratõukereaktsioon kui mis tahes muud päritolu sisserändajaid. Piiratud ressurssidest (head töökohad, korterid jne) osa saama ei oodatud ka oma endisi kaasmaalasi, rääkimata pealinna kokku sõitnud kasahhidest või kirgiisidest.

Arheoloogina rõhutab autor, et kiviajast saadik on inimene olnud „rändav olend“. Vera lugu on ka XXI sajandi lugu: kui ta seab end sisse tühjas talus keset Venemaa metsi või leiab dollarites tasustatava hooldajakoha Moskva korterelamus, saavad temaga samastuda paljud, olgu need siis Londoni eeslinnas taskukohast elamist otsivad üliõpilased või mõnes Eesti väikelinnas uut eluvõimalust taotlevad süürlased. Või nende naabrid.

Nähtamatu kangelane 

Kui Vera tuleks meile Tallinna tänaval vastu, siis me ilmselt ei märkaks teda. Autor pole joonistanud välja mitte naise kuju, vaid tema olemuse. Tõelise kirjanikuna pole ta lasknud end oma soost häirida, vaid on valinud minajutustuse vormi ja räägib naise nimel. Ta teeb seda veenvalt. Vera võib töötada medõe, koristaja või linavabriku töölisena, aga tema kutsumus on olla surijate hooldaja. Ta hoiab kätt nende laubal, jutustab neile lugusid.

Raske on ette kujutada midagi vähem vaatemängulist kui vaikne tuba, kus lamab surija. Aleškovski tekstis on need hääletud stseenid elusad ja tõelised: igast sõnast aimub kirjutava autori erilist kohalolu, nii suurt keskendatust, et lugedes me peaaegu kuuleme haige vaikset hingamist. Neid stseene kannab arusaam, et iga inimene väärib kaasaelamist ja -tundmist oma elu lõpuni.

Vera realiseerib oma töös surijatega Ameerika arsti Atul Gawande mõtte. Too rõhutab oma raamatus „Olla surelik“ („Being Mortal“, 2014) eutanaasiast rääkides, et inimene on elav olend ka surijana ning meedikute eesmärk ei peaks olema mitte niivõrd patsientide hea surm, kuivõrd nende hea elu. Vera sõnul näeb ta „haiget sellisena, milline ta oleks võinud olla, kui saatus poleks sekkunud“. Teiste aitamine võib olla ka teraapia eest – just seda kogeb Vera, kui ta vaimse ja füüsilise vapustuse järel saab võimaluse haigla kinnises osakonnas tegeleda Downi sündroomiga lastega, kelle rõõmus meel ja kallistused aitavad tal end sügaviku põhjast lahti lükata ja pinnale tõusta. Romaani läbivad teemad ongi andmine, teenimine. Ei saa salata, et eneseteostust ja naudinguid esiplaanile seadvas läänemaises ühiskonnas mõjuvad need igihaljad teemad peaaegu originaalsena, üllatavana.

Kala, hobune ja eesel 

Ikka ja jälle kohtame romaanis kolme looma: kala, hobust ja eeslit. Külmaks kalaks sõimatakse peategelast otse ja tagaselja, vahel võrdleb ta end kalaga ise – kalagi suudab hõljuda sügaviku kohal põhja vajumata ja ujub kudema minnes ikka vastuvoolu. Kala võib olla elatusallikas, aga ka puhta ilu kehastus, näiteks tõugjate tants Manguti jõe kohal. Olgugi et Vera ei ole ilmselt ristitud, on kala Aleškovski tekstis selgelt kristlik sümbol, viidates teiste teenimisele pühenduva peategelase kaudu „Jeesusele Kristusele, Jumala pojale, meie päästjale“, kelle nimekuju esitähed annavad kokku kreekakeelse sõna ihtys, s.o kala.

Kala kujundile on vastukaaluks seatud hobuse ja eesli kujund. Hobune sümboliseerib maist kirge, seksuaalsust, meest. Vera hobusehullus põhjustab kaudselt tema lapsepõlve kõige traagilisema sündmuse. Romaani algusest leiame Vera kutsumusele viitava stseeni kuuri unustatud vana hobusega: tüdruk suudleb kihlveo peale mäda jooksvate silmadega looma ja peseb hiljem tema koonu puhtaks. Hobusega võrdleb Vera nende armastuse hakul oma meest Gennadit. „Tema õlg oli nagu Mustangi kael, temast õhkus samasugust joovastavat lõhna,“ ütleb ta hiljem ühe teisegi mehe kohta, kellega teda seob ootamatu kirg. Huvitaval kombel teeb Gennadi loo jooksul läbi mitu metamorfoosi: erutavast hobusest saab kiusakas eesel, kangekaelsuse ja tiirasuse sümbol, eeslist omakorda patukahetseja ja lõpuks koguni munk.

Kala ühelt poolt ning hobune ja eesel teiselt poolt viitavad romaanis inimelu kahetisele olemusele: ühelt poolt meelelisele, füüsilisele, inimest oma lõhnade ja maitsetega peibutavale maailmale, teiselt poolt inimese pürgimisele vaimse, puhta, jumaliku poole.

Usk ja tahe 

Vera, naine, kel nimeks Usk, usub ilma kirikuta. Kirikukuplid on taamal, palve kui loomulik abivahend käeulatuses („Jumal-Isa, aita neid, aga mind, nagu soovid!“), kirikukellad juhatavad metsade-põldude vahel rändajale teed, aga ühegi kirikuhoone uksest Vera sisse ei astu. Üks loo kõige pahelisemaid tegelasi Gennadi maandub kiriku rüppe. Just nõnda kõlabki ju Jeesuse üleskutse: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ Kõige patusemale aga siin­ilmas lunastust ei ole – tema lüüakse oma onnis raudvardaga viltvaiba külge, ja sinna ta jääb.

Hävitavaim, tahet ja usku lämmatav jõud on Aleškovski romaanis narkootikumidel. Need on kurja tuum, armastuse ja vabaduse vastujõud. Loo kõige traagilisemad sündmused on seotud just narkootikumide ja alkoholiga. „Kõrgel taevas säras väike õline kuu, tühi nagu narkomaani silmatera,“ kirjeldab Vera ööd, mil sõbranna Ninka jutustab talle oma lugu. Ninka ja teised „istuvad nõela otsas“, kuknaritõmmist rüüpavad mehed oma onnide ees ning kõigi nende „mina“ eraldub kehast, millest saab tühi kest.

Öö lõpp 

Kuidas murda välja painavast mälestusest, häbist? Kuidas välja murda süüst? Kui põletav peab olema puhastustuli, mis vabastaks? Kui sügav on kuristik, millest veel pääseb välja? Või nagu küsib Bob Dylan: kui palju teid peab inimene läbi käima, et teda võiks nimetada inimeseks? Aleškovski tegelased esitavad endale need suured küsimused, teevad seda häbenemata, nagu kuuluksid nad hoopis mõnesse Fjodor Dostojevski romaani.

Süü- ja häbitunne on sügavuti seotud. Painava mälestusega võitleva Vera kirjanduslikuks sugulashingeks võib seetõttu pidada ka François Mauriaci Thérèse Desqueyroux’d, kes ootas aastakümneid öö lõppu, elu lõppu, lunastust. Veragi maailm sarnaneb nii mõnelgi ööl „tolle sirge ja kõva malmvardaga, mis Nasrullo maa külge naelutas“ ja ta leiab, et „öö on lõputu, kui see on täis mõtteid, mis ei saa unistada hommikupäikesest“.

Raamatu algusest leiame peaaegu nõidusliku kirjelduse Vera lapsepõlvest, mil tüdruk hommikuti päikest taevasse tõsta tavatses. Kujutlege vaid: ta seisab, selg sirge, jalad harkis, nägu vaarik­punase horisondi tagant tõusva päikese poole, ja asetab peopesad päikesele. Seejärel hakkab ta oma magnetitena toimivaid käsi pikkamööda ülespoole tõstma ja koos kätega kerkib ka kuum ketas – Vera on võlur. Peagi on sidrunkollane päike kõrgel taevas, hele ja kuum nagu tandoori, kus küpsevad lameleivad. Öö on lõppenud, taas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht