Viiulist ei saanud stripparit

(:)kivisildnik

Elu ilma poola kirjanduseta on raske karistus, võrdne mõistusest ilmajätmisega. Poola kirjandust lugedes valdavad mind alati sügavad ja häirivad tunded, heldimus ja nukrus. Poola kirjandus on võimas tootegrupp ja kummalisel kombel ohtralt, esinduslikult ja väga hea valikuga eesti keelde tõlgitud. Millisest muust keelest oleks tõlgitud selline hunnik pöörast näitekirjandust või mida on panna kultuurimperialistidel äsja ilmunud Herberti, Szymborska või Różewiczi tõlkekogude kõrvale?

Prantslased, inglased ja sakslased vaikivad, pilk maas, venelastel on ette näidata Medvedev, ameeriklastel ainsana korralik antoloogia ning paar luulekogu; hiinlased üritavad omal delikaatsel moel Bei Daod selja taha peita ja ongi enam-vähem kõik. Poola luulega konkureerib meie tõlkeruumis ainult ameerika, aga poola draamatekstidele pole keegi lähedalegi jõudnud. Siiski, ungarlaste prosaist Márai laamendab odavmüügilettidel õige mitme raamatuga, soovitan.

Siiski on kaks asja, mis mind poola kirjanduse eesti keelde tõlkimise juures häirivad: esiteks solvab mind kui ortodoksset Czesław Miłoszi usulist pea olematu Miłosz eesti keeles, pean pühakirja lugema umbkeeles ja üksinda; teiseks käib mulle närvidele see, et ka eestindatud poola kulda ei tarvitata ülemäära suurtes kogustes, kuidagi kõrvale on jäänud see hea asi.

 

Tee ise strippi, kui ilma ei saa

Elu ilma poola kirjanduseta on raske karistus, võrdne mõistusest ilmajätmisega. Enne kui lähen Herberti luule juurde, tänan südamest Hendrik Lindepuud. Ma ei saa aru, kuidas, aga mingil müstilisel viisil varustab ta meid oivaliste raamatutega. Lindepuu on ehe näide, kuidas üks korralik inimene võib rohkem ära teha kui tosin pooletoobist kommertskirjastust.

Üritasin mõne aja eest Vikerraadio kuulajatele Zbigniewi luule suurusest ülevaadet anda, pidasin kolm raadioloengut ega jõudnud kahes saates kaugemale „Valitud luuletuste” esimesest tekstist „Kaks pisarat”. Tõsi, kolmandas loengus õnnestus siiski põgusalt veel mõnest luuletusest üle libiseda. Käesolevaga jõuame me aga veelgi kaugemale.

Luuletus „Viiul” kogust „Hermes, koer ja täht” (1957), tüüpiline Herbert, räägib selget juttu, kasutab tuttavat, triviaalset kola ja lahendab probleemi toore jõuga. Viiul on lugu nutvast viiulist. Alasti viiulist, osundan: „Ta nutab häbi ja külma pärast. Sellepärast. Aga mitte, nagu kinnitavad muusikakriitikud, et nii oleks ilusam. See pole tõsi”.

Juhin tähelepanu väljendile „sellepärast”. Nagu näeme, kannab luuletust umbmäärane ja mittemidagiütlev „sellepärast”, mis piirdub ahistava nudismi ja vaimuaadli piinlike kinnisideedega. Herberti loomemeetod saab aga veelgi selgemaks, kui süveneda luuletusse „Õmblejanna”, osundan: „Täna on selle üle tänava elanud õmblejanna matus. Ta unistas laulatussõrmusest, aga suri sõrmkübar näpuotsas. Kõik naeravad selle üle”.

Võimatu on „selle” üle mitte naerda. Poola huumor on sada protsenti minu maitse, ikka see sama kogu aastast 1957, Zbigniew Herbertit võib nimetada küüniliseks realistiks. Ma ei rõhutaks nii väga tema ajalooseestumust, ajalugu on kõrvaline asi, Joonas ja tema vaal on antiik, aga Herberti esituses kõlavad nad liigagi ajatult, tsitaat luuletusest „Joonas”: „Leviaatani agente / annab ära osta / nad ei taipa saatuse mõtet / on pelgalt juhuse ametnikud”.

 

Mis sa ootad, aja püksid maha

Olgu see autori sisehääl, piiblilugu, taevalaotus või mis tahes muu ääretu, määratu, hämar või hoomamatu ollus, Herbert suudab selle kas ära raamida nagu „Viiulis” või fokuseerida, nagu ta teeb luuletuses „Nael taevas”, osundan: „Kuni ühtäkki märkasin roostes naela, mis oli poolviltu taevasse löödud. Püüdsin seda unustada. Tulutult, silmanurgast nägin seda ikka. / Ja mis jäi mu taevast järele? Taevasina sinikaga”.

Eks püüa „seda” unustada. Täpsus iseendast pole veel midagi, üliinimliku pingutusega õnnetus Herbertil vältida täiuslikkust, ikka on tema luuletused totrad, jälgid või, mis veel piinlikum – naljakad. Muide, Koidula ja Ridala ei teinud kunagi nalja. Herberti looming meenutab äpardunud kuradit luuletusest „Kurat”: „Aga kõige hullemad on sarved. Need ei kasva väljapoole nagu teistel saatanatel, vaid sissepoole, ajju. Sellepärast kannatab ta tihti peavalu käes. / Ta on kurb. Magab päevade viisi. Ei paelu teda hea ega kuri. Kui läheb mööda tänavat, on selgelt näha, kuidas liiguvad tema kopsude roosad tiivad”.

Tiivad vihjavad inglile, võrreldes vagusi ajudes püsivate sarvedega on rinnakorvis rapsivad tiivad palju valusamad. Pealegi on ingel olemine Herberti õpetuse kohaselt taunimisväärne ja hirmutav seisund, luuletuses „Ainult mitte ingliks” kinnitab ta: „Tuleb siseneda kivisse, puusse, vette, väravaprakku. Parem olla põranda kriuksumine kui hirmutavalt läbipaistev täiuslikkus”.

Mina usaldan kirjanikku, kelle kuradid on puudega, kelle kuu on pervert ning kes jälestab ingleid ja muud sarnast. Kelle teener teeskleb seina ääres tapeeti ning kelle puuraidurile ei piisa puudest, kes ajab taga päikest. Ja saab ta metsaserval kätte. On südantkosutav lugeda, et puude taga toimub „midagi” enamat kui mets.

Sanga talus

22. X 2008

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming