Viljakoll

Indrek Hargla

Minu viieaastane poeg Andreas rääkis, kuidas ta vilja seest välja maanteele jooksis ja veoauto all surma sai. Auto lõi teda nii kõvasti, et tal murdusid kõik luud ja ta ise oli täitsa sodi ja lendas autost hästi kaugele. Ta oli teadnud, et maanteele joosta ei tohi, aga Harvi, tema vanem vend, oli teda mängult vilja sees taga ajanud, öelnud, et on viljakoll ja sööb ta kohe ära. Ma nii kartsin, rääkis Andreas, ja ei saanud üldse aru, kuhu ma jooksen. Ma ei taha surnud olla, see on nii paha, see on nii igav.Ta rääkis seda öösel, siis kui ta äkki üles ärkas ja nutma hakkas. Tema hääl oli kuidagi vanem ja targem kui tavaliselt. Me lohutasime teda, andsime juua morssi ning ta jäi uuesti magama. Pomises veel ainult läbi une: ?Heron, Heron... Ma olen Heron.?

Hommikul ei mäletanud Andreas midagi. Kui ma teda lasteaeda viisin, küsisin, kust ta seda Harvi ja viljakolli lugu kuulnud oli. Kas teised lapsed rääkisid? Ta tegi suured silmad ega saanud üldse millestki aru. Ma pärisin edasi, kuni ta lõpuks teatas, et mul peab palavik olema, et seesugust jampsi suust välja ajan. Issi, issi, ütles Andreas, mingeid viljakolle pole ju olemas.

Aga mina mäletasin täpselt. Harvi oli mänginud viljakolli ja Heroni maanteele veoauto alla ajanud.

Lasteaias ? nagu ma kindlaks tegin ? pole ühtegi poissi, kelle nimi oleks Heron või Harvi.

Ma kõnelesin lasteaia psühholoogiga ? neil on nüüd selline sinna tööle võetud. Linnalegende ja tondijutte meie lapsed ei räägi, rahustas ta mind enda arvates. Õudusjutte hakatakse vahetama koolieas, praegu ei kujuta lapsed veel hästi ette, et maailm võib olla ka mitteturvaline ja seletamatu. Jubedused on nende jaoks abstraktsed. Jah, muidugi nad fantaseerivad. Viljakoll… Ja siis jäi see neiu mõttesse ja ütles:

?Teate, nende fantaasiad on alati urbanistlikud. Harva, väga harva on neis midagi nii maahõngulist nagu viljakoll. Kollid ei ela enam viljas, nad on pimedates tagatubades, garaa?inurkades. See teie viljakoll kõlab nagu…?

?Nagu polekski ta linnast.?

?Umbes jah. Nagu see oleks mõni maalt kuuldud lugu.?

Andreas pole ammu maal käinud, meil ei ole oma maakohta. Me elame linnas, Tartus, mina, Roomas Kingu, minu naine Riina ja kaks last ? Andreas ja Karl Johann.

Ma jälgisin ja kuulasin oma poega edasi, kuid ta ei meenutanud enam poole sõnagagi viljakolli ja kui mina seda juhtusin mainima, siis ta ei reageerinud.

Harvi ja Heron.

Need nimed kummitasid mind, ma kordasin neid omaette ja need keerlesid mu peas ringi ja sellest tohuvabohust kerkis äkki mu silme ette selline kena sõnastatud mõte ? Harvi peab elus olema. Võimalik, et ma rahustasin end sellega, et viljakoll võiks olla osa mu tööst. Kirjandusmuuseum kogub ka linnalegende ja moodsat folkloori. See oli vabandus mu südametunnistusele. Mõistusega oli raskem. Seltsi kaudu polnud kuigi raske ? suurem osa vilistlaskogust oli niikuinii enne valimisi rakkes kõiksugu komprakogumise ja tuhnimisega ? lasta järele uurida, kas Eestis elab keegi Harvi, kellel oli vend Heron ja kes…

See polnud lihtne, aga ka mitte väga raske.

Ma ei oskagi öelda, kuidas ma ennast õieti tundsin, see oli mingi segu hauarüüstajast ja lapsepilastajast, kui ma lõpuks ühe teatava paberitükikese kätte sain. Tuttav ajakirjanik aitas rahvastikuregistrist jälgi ajada, mul oli isegi koopia rajoonilehe uudisnupuga. Järvamaa, Kareda vald, Loigu küla. Tartust võttis kolme ümberistumisega bussisõit aega seitse tundi. Siis tuli käia kaks kilomeetrit mööda kohaliku tähtsusega maanteed ? sedasama maanteed, kus kunagi oli sõitnud üks veoauto. Ja siis olin ma kohal. Punane maja sireliheki taga, kõrvalhooned, nende taga endine põld ? seesama põld. Keskmiselt viisakas eesti maamaja nägi välja hoolitsetud, aga mitte ilustatud. Maja polnud üles löödud, hoovil seisis kakskümmend aastat vana ?Ford?, järelikult elasid siin inimesed, kes tegid tööd. Seisin maanteel ja vaatasin maja, mõtlesin, kes seal võivad elada ja mida ma neile ütlen. Aga elus on asju, mida sisemine sund lihtsalt ajab tegema, isegi kui sa neid endale täpselt põhjendada ei oska. See maja ja seal juhtunu oli kuidagi ühenduses minu lapsega; ühenduses, mida pole võimalik defineerida, aga mis ei anna sulle enne rahu, kui sa pole proovinud mingit seletust leida.

Seisin väraval niikaua, kuni koera haukumine naise välja peletas. Keskealine naine seisis uksel, vaatas ja siis hõikas: ?Jah??

?Ma olen Tartust,? hüüdsin vastu, nagu oleks see midagi seletanud. ?Roomas Kingu on minu nimi, ma tulin… Heroni pärast.?

Nüüd oli see öeldud. Ja naine ei vastanud esialgu. Siis ta hõikas: ?Mis asi te sealt Tartust olete??

?Ma töötan Kirjandusmuuseumis, aga tulin täiesti eraasjus.?

?Ja Heroni pärast? Meie Heroni pärast??

?Jah.?

?Peeter!? hõikas naine ja üks turske maamees tekkis hetke pärast uksele. Nad kõnelesid midagi omavahel. Siis hakkas mees aeglaselt minu poole tulema, ta olek oli kahtlustav, ent mitte kuri. Ma ei jõudnudki midagi öelda, kui ta värava haagist lahti rabas, koerale midagi põrutas ja mu sisse lasi.

?Heronit ei ole enam ammu…?

?Ma tean.?

Siis me istusime juba köögis, mulle pakuti koorega kohvi, hästi magusat ja kanget, ning singivõileiba, meie selja taga seisis noormees, kelle nimeks öeldi Harvi.

?Ta õpib praegu,? lisas Peeter, ?tahab sügisel EPAsse saada. Meie ainus laps.?

?Sellest on nüüd üksteist aastat, kui Heron…?

?Jah. Te paistate seda lugu teadvat. Kui teil on omal lapsed…?

?On küll. Seepärast ma ei kujutagi ette, mida tähendab poja kaotamine.?

?Parem kui te kunagi ei kujutagi,? sõnas Peeter. ?Miks te tulite??

?Ma ei oskagi öelda.?

?Öelge nii, nagu oskate.?

?Juhtus nii, et ma kuulsin seda lugu, kuidas Heron hukkus. Ja seda rääkis mulle mu oma poeg, kes pole veel viienegi, ja mul pole õrna aimugi, kust ta võis seda lugu kuulda.?

Mees ja naine vaatasid teineteisele otsa, kehitasid õlgu. ?Siinkandis teavad seda lugu paljud,? pomises naine siis.

?Seda viljakolli lugu??

?Kunagi olid siinkandis suured põllud,? rääkis Peeter. ?Vili kohises ja mühises ümber talu, poisid mürasid selles, tegid käike, kuni tulid kombainid. Eks nad siis selle viljakolli loo välja mõtlesidki. Aga ma ei kujuta ette, kuidas see linna võis jõuda. Tartusse, nii kaugele? Mitte ei kujuta ette. No aga mis tähtsust sel on. Enam.?

?Ma ei tea isegi. Aga kuidas võis minu laps seda nii detailides teada? Teil on sellest valus kuulda, aga…?

?Rääkige,? sosistas naine. ?Enam ammu pole valus. Ma olen juba ammu tuim.?

Ma siis rääkisin. Sellest, mida Andreas oli rääkinud: kuidas nad olid vilja sees mänginud, kuidas Harvi oli viljakolliks hakanud ja Heronit taga ajanud… ja kuidas Heron tundis autolt saadud löögi purustavat valu. Ma rääkisin, vaatasin enda ette, kohvitassi mulle ja poolenisti järatud singivõileiba. ?Ta ei tea enam, kuidas ta seda rääkis,? lisasin lõpetuseks. ?Ei mäleta üldse. Ma olen üritanud uurida, kust ta seda lugu kuulda võis, aga ei miskit. Ja siis tulidki meelde mõned rahvapärimused. Ma olen arhiividest otsinud, teate, sedalaadi lugusid on varemgi jutustatud. Et lapsed… et lapsed võivad äkitselt tunda, mida keegi teine laps kunagi ammu on tundnud, näha, mäletada. Ja ma ei saanud siia mitte tulla.?

Midagi oli muutunud. Tõstsin silmad ja nägin naise hirmunud pilku. Tahtsin tõusta, vabandada ja lahkuda, siiatulek oligi olnud üks lollus. Aga me kõik teeme lollusi, vahel isegi mitu tükki iga päev, kuigi peame neid algul asjalikeks ettevõtmisteks ja teame, et peame need ära tegema.

Harvi jõudis minust ette. Tema suust pääses kõõksatus ja ta tormas toast välja. Uks kolksatas tugeva pauguga. Temale oli mu lollus kõige valusamalt mõjunud.

?Vabandage,? ütlesin ma. ?Ma poleks pidanud tulema. Andke andeks.? Jah, ka vabandamine oli lollus, aga see tundus selles olukorras kuratlikult olulisena.

Õhk ei olnudki värske. Ma seisin lävel ja katsusin ahmida värsket õhku, võimalikult palju ja täie rinnaga, sest ka minul on rumal eelarvamus õhu ahmimise värskendavast mõjust. Aga õhk ei aidanud.

Harvi oli jooksnud põllule. Sellele, kus enam vilja ei kasvanud. Nägin, kuidas ta jooksis mööda tühja välja, künkast üles, üha kaugemale. Jooksis ja jooksis. Ahmis õhku.

Surusin käed mantlitaskusse, tunnike kõmpimist, buss, kunagi ehk jõuan ma Tartusse tagasi. Tahtsin astuma hakata, enne kui keegi pererahvast veel midagi ütleb, aga ei jõudnud. Peeter seisis äkki mu kõrval. Ta oli ukse avanud vaikselt, aga mitte nii vaikselt, et ma poleks kuulnud toast naise nuukseid.

Peeter aga seisis ja vaikis. Ma ei suutnud talle enam midagi öelda ja ilma ütlemata ei saanud ma äkki minema hakata. Nii et me lihtsalt seisime. Ja mitme minuti igaviku pärast sõnas Peeter: ?Ta teadis, et te tulete.?

?Kes? Teie naine??

Ma ei pööranud end, kuid tundsin, et ta raputas aeglaselt pead.

?Kes siis? Harvi??

?Ei. Heron. Muidu poleks sellel mingit mõtet. Ta pidi teadma.? Raske käsi laskus mu õlale. ?Nii ongi parem, tegelikult. Alati on parem teada. Parem, et see nii välja tuli. Mitte et ta purjus peaga kunagi kuskil… Mõistate??

Ei, ma ei mõistnud. Aga mõne aja pärast mõistsin. Siis kui väraval Peetri kätt surusin. Harvi jooksis ikka veel põllul, millel ei kasvanud enam vili. Ta jooksis ringiratast, võib-olla sellesama koha peal, kus neil kunagi olid olnud Heroniga oma viljakäigud.

Kas mina näiteks oleks suutnud üheksa-aastasena oma vanematele tunnistada, et mina ajasin oma venna maanteele auto alla surma? Mismoodi oleks pidanud see perekond siis edasi elama?

Nüüd ei tee see enam nii palju haiget. Nüüd pole sel enam tähtsust.

Või on?

Ma vaatasin, kuidas Harvi jooksis, jooksis nagu meeletu oma isikliku viljakolli eest, kes oli teda kümme aastat taga ajanud ja kes jääb teda jälitama kogu eluks. Tema eest ei ole pääsu, ta on su päris isiklik viljakoll, kummitab su unenägusid ja sunnib pimedatel öödel sammu kiirendama, öösiti üles ärkama ja vaikides oma hirmuvalust kisendama. Su päris isiklik viljakoll, kelle sa oled ise välja mõelnud ja esile mananud, ta on tõesti olemas ning sa ei pääse tema eest mitte kunagi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming