Võõrast murest, mille Jumal tõi teie kodu ukse taha

Svetlana Aleksijevitšil on korda läinud see, mida on teinud evangelistid.

Viivi Luik

See siin ülal pole mitte allakirjutanu pandud loo pealkiri, vaid ühe peatüki pealkiri Svetlana Aleksijevitši raamatus „Pruugitud aeg“ (lk 354). Raske oleks leida kokkuvõtlikumat ja tabavamat nimetust sellele, millest „Pruugitud aeg“ meile räägib.

Kuna Svetlana Aleksijevitš sai nüüd Nobeli auhinna, on Jumal võõra mure toonud meie kodu ukse taha ja teinud sellest tänase uudise. Igaüks peab nüüd ise vaatama, kuidas ta sellega ümber käib ja hakkama saab.

Ja kuidas see uudis klapib Lääne-Euroopas laialt levinud eluvõõra ettekujutusega Venemaast ja vene inimesest.

Sellessamas tähendusrikka pealkirjaga peatükis on lõik: „Ema sai Venemaalt kätte surnud poja. Ilma siseorganiteta … Moskva mustal turul võib osta kõike, mis inimesel on: neerusid, kopsusid, maksa, vikerkesti, südameklappe, nahka …“ (lk 355).

Raamatusse on raiutud ka järgmine pihtimus: „Kui mind võeti NKVDsse tööle, olin ma hirmus uhke. Ostsin esimesest palgast endale korraliku ülikonna … Töö oli selline … Millega võrrelda? … Me kõik tilkusime verest … pühkisime käsi omaenda juustesse … Mõnikord meile anti nahast põlled … Töö oli selline … Teenistus … Eks meilgi oli plaan nagu igal pool mujal. Nagu tehases. Alguses olime plaani täitmisega jännis. Ei suutnud füüsiliselt täita. Siis kutsuti arstid kokku. Konsiilium. Otsus oli selline: teha … kaks korda nädalas massaaži. Masseerida paremat kätt ja nimetissõrme … Kord aastas saadeti koos perega heasse sanatooriumi. Hea söök … palju liha … ravi. Naine ei teadnud mu tööst midagi. Salajane, vastutusrikas töö, ja punkt. Abiellusin armastusest“ (lk 253–255).

Svetlana Aleksijevitš näitab inimest, üksikinimestest koosnevat rahvahulka, kes on üheaegselt kurjategija ja ohver, kuriteo all kannataja ja kuriteo kaasosaline.

Kes tahab mõista, mis õieti toimus punasel Venemaal ja punase Venemaa poolt alistatud maades, peaks arvesse võtma seda, et režiimi ohvrid olid kõik, kes nendel aastatel nendes maades elasid. Kes hakkas vastu, oli režiimi ohver niikuinii, kuid kes ei hakanud vastu, seda püüti tingimata muuta kaasosaliseks.

See on üks põhjustest, miks läänel on nii raske mõista tänapäeva Venemaad ja miks silmad Putini režiimi suhtes nii aeglaselt avanevad. Sest kogu režiim on rajatud kaasosadusele, võimalikult suurele kaasosaliste hulgale. Kollektiivsele režiimi kaitsele. Kaasosanike omakaitsele. Režiimi eesmärk ongi kogu rahvast teha varguste, mõrvade, korruptsiooni, valetamise ja tagakiusamiste kaasosaline. Et ei jääks kedagi, kes ei oleks määritud. Sel juhul toimiksid kollektivism ja kaasosaliste omakaitse ideaalselt. Valitseja ainult keeraks vuntsi ja vaataks pealt, kuidas rahvavaenlaste ja teisitimõtlejate käsi käib.

Loomulikult see ei õnnestu täielikult kunagi ega kusagil, isegi mitte Venemaal ja Puna-Hiinas, aga unistada ju võib ja Vladimir Putin, tuleb välja, ongi suur unistaja.

Rohkem seesuguseid raamatuid pole olemas. Svetlana Aleksijevitšil on korda läinud see, mida on teinud evangelistid. Kirjutada üles Inimese Lugu ja jääda ise nähtamatuks, nagu oleks see lugu alati olemas olnud, nii nagu mõni mägi või ookean. Või inimkond.

Saksakeelsest pressist võis pärast tänavuse Nobeli kirjandusauhinna väljakuulutamist lugeda reipaid arvamusi umbes selles vaimus: tänu jumalale, et Svetlana Aleksijevitš sai Nobeli, sest see on talle teretulnud kaitsekilbiks Minski ja Moskva tagakiusajate vastu. See saksa ajakirjanike reibas arvamusavaldus on järjekordne märk selle kohta, kuidas lääs mõõdab Venemaad oma mõõdupuuga ega suuda mõista selle režiimi mõõtmatut ebainimlikkust. Mis tegelikult ongi ju normaalsele inimesele mõistetamatu.

Nende saksa ajakirjanike rõõmsate hüüatuste tõttu meenus mulle midagi, millest oleks Svetlana Aleksijevitšiga seoses põhjust rääkida. Esiteks meenus mulle W. G. Sebaldi essee „Õhusõda ja kirjandus“ (eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus, numbrid 17–18/2013), sest W. G. Sebald räägib samuti teemal, mis on olnud tabu ja mis on asjaosalistele valus. Sebald räägib sellest, millest Aleksijevitš veel rääkida ei saa, sest see aeg, mis kollektiivsele kaasosadusele vääramatult järgneb, pole Venemaal veel käes. Nimelt järgneb kollektiivsest kaasosadusest ärkamisele alati kollektiivne vaikimine, kollektiivne häbi.

Teine asi, mis saksa ajakirjanike naiivsete hüüatustega seoses meenus, on nüüdseks juba vana asi. See toimus 19 aasta eest, aastal 1996 Berliini Kunstide Akadeemias, kus auväärne vene inimõigusaktivist Sergei Kovaljov pidas avaliku loengu „Kunst ja inimõigused Venemaal“. Publik oli noorepoolne, enamasti meessoost, saksakeelne. Publik ei suutnud uskuda seda, mida Sergei Kovaljov rääkis. Sõnavõtjad ütlesid, et see on liiga koletu, et seda uskuda. Kovaljov naeratas ja lubas lahkelt, et küll te veel saate seda kõike oma silmaga näha.

Putini pildile ilmumiseni oli jäänud veel umbes neli aastat. Našidest ja Öisest Vahtkonnast ei oldud veel kuuldudki. See oli aeg, kui FSB oma avalikku võimuletulekut salaja ette valmistas.

Sergei Kovaljov jutustas tookord, juba siis, ligi 20 aastat tagasi, salajastest FSB korraldatud noorte treeninglaagritest, kus ei tulistata mitte tavaliste sihtmärkide pihta, vaid sihtmärkideks on vene kultuuri alustalade portreed. Õpetatakse tulistama Puškinit ja Tolstoid, Tšaikovskit ja Lermontovi. Et hävitada aukartust, kuna aukartus on kõige suurem takistus kaasosaliseks saamise teel.

Nii palju siis Nobeli auhinnast kui kaitsekilbist.