Wiik eurooplaste juurtest

Martin Ehala

Soome keelemehe uuenduslik ja julgete väidetega raamat on täis teaduslikult väga küsitavat materjali.

Kalevi Wiik, EUROOPLASTE JUURED. Tõlkinud Iris Metsmägi. Ilmamaa, 2005. 496 lk.

Selle raamatu näol on tegemist väga ambitsioonika katsega keeleteaduse, populatsioonigeneetika ja arheoloogia andmete sünteesi abil luua pilt eurooplaste põlvnemisest. Käsitlus on mahukas ja laiahaardeline. Samas pean kohe lisama, et Wiik on oma ideede esitamisel lennukas, sageli sellisel määral, mis seab kahtluse alla ta teadusliku objektiivsuse.

 

Soomeugrilased jääajajärgses Euroopas

 

Kogu teose läbivaks teemaks on hüpotees, et soome-ugri (SU) keelte kõnelejad moodustasid jääaja järel ja enne põlluharimise levikut baski keelte kõnelejate kõrval ühe Euroopa kahest tuumrahvast. Nende, st meie populatsioon ulatunuvat Põhja- ja Läänemere ääres Cambridge’i lähedalt (mis siis oli mandri Euroopa osa) suure kaarega Berliini ja Donetski juurest kuni Uuraliteni välja. Eduka küttrahvana olime sotsiaalse hierarhia tipus, nii et meiega kokkupuutes olnud baskide hõimud võtsid meie keele ja elulaadi omaks.

Olukord muutus kardinaalselt põlluharimise saabumise järel Euroopasse. Saatuse tahtel sattus esimeste põlluharijate teele indoeuroopa (IE) väikekeel, mida kõneldi kuskil Balkani kolkas. Paraku andis põlluharimine küttimise ees olulise eelise, mille tulemusel IE keel ja kultuur hakkasid levima alguses IE populatsiooni laienemise teel, hiljem aga kultuurilise innovatsioonina. Arheoloog Renfrew järgi väidab Wiik, et uus tehnoloogia (põlluharimine) moodustas koos kultuuri ja keelega ühise ihaldusväärse paketi, mis võeti põlluharijatega piirnevate küttrahvaste poolt täiega üle. Täpselt nii juhtuski Lääne-Euroopa soomeugrilastega, kes põlluharimisele üleminekuga ühes läksid üle ka IE keelele.

Keelevahetuse tulemusel aga jäi IE keelde ulatuslik SU substraat, st SU foneetiliste ja grammatiliste tunnuste ladestus. See oli nii tugev, et selle tulemusel kujunesid lausa uued IE harud nagu germaani, balti ja slaavi. Oma väidete tõestuseks toob Wiik esile rea keelemuutusi germaani algkeeles, mis toimusid väidetavalt soomeugrilaste keelevahetuse tagajärjel.

 

Tulevikus tõestatavad?

 

Teadmine soomeugrilaste muistsest vägevusest on loomulikult meelikosutav, kriitiline lugeja aga soovib ilmselt veenduda ka selle hüpoteesi teaduslikus põhjendatuses. Paraku siin tuleb tal pettuda. Wiigi töö näeb välja teaduslik, sest ta kasutab laialdaselt eri teadusvaldkondade uuringute tulemusi. Paraku esitab ta nende põhjal hüpoteese ja teeb järeldusi, mis kuidagi eeldustest ei tulene. Mis veelgi hullem, sageli väänab ta andmeid, et need sobiksid paremini tema väidetega.

Ühe eredamaid näiteid selle kohta võib leida otse sissejuhatuse alguses. Et õigustada oma ülijulgeid hüpoteese, tsiteerib Wiik Cavalli-Sforzat, keelte ja geenide koosuurimise tunnustatud asjatundjat: “If nothing else, the presentation of clear hypotheses that can be tested is, we believe, a valuable contribution” ja esitab kohe selle järel tsitaadi vaba tõlke: “…kasu võib olla ka niisuguste selgete hüpoteeside esitamisest, mille tõelevastavust võib kontrollida alles tulevikus” (lk 17). Kui nüüd veidi mõelda, siis hypotheses that can be tested on testable hypotheses ehk eesti keeli kontrollitavad hüpoteesid ja just kontrollitavate hüpoteeside esitamist peab Cavalli-Sforza õigustatuks. Samas sellised hüpoteesid, mille tõelevastavust võib kontrollida alles tulevikus ei ole kontrollitavad, sest praegu neid kontrollida ei saa ja mitte keegi ei tea, kas ja millal nad üldse kontrollitavaks osutuvad. Sellised hüpoteesid on inglise keeles untestable hypotheses – vastand sellele, mida Cavalli Sforza oma tsitaadiga tegelikult silmas pidas. Säärane tõlkega manipuleerimine teeb kriitikameelega lugeja juba alguseks valvsaks ja mitte asjata – kogu raamat on kirjutatud samas võtmes. 

Kõige pealetükkivamad on ilmselt kaardid. Kuigi Wiik sissejuhatuses kinnitab, et kaartidel kasutatud värvisümboolika on vaid illustratiivne (kollane värv SU, sinine IE, roheline germaani, jne), kasutab ta värve läbivalt ka nendel kaartidel, mille algautorid pole võtnud seisukohta keelte kohta, vaid kujutanud lihtsalt arheoloogiliste kultuuride piire. Wiik küll mainib, et kaart põhineb sellel või teisel allikal ja annab viite autoriteetsele uurijale, kuid jätab mainimata, et värvid on lisanud ta ise. Mõnikord ta isegi ei anna värvide tähendusi, vaid lihtsalt ütleb, et kaardil on kujutatud seda ja teist arheoloogilist kultuuri, ja värvib need seda värvi, mis sobib tema hüpoteesiga.  Seose kultuuride ja keelte vahel leiab raamatut läbiva värvisümboolika põhjal juba lugeja ise. Raamatus on üle 200 kaardi, mis kõik ühe järjekindlusega kasutavad sama demagoogilist võtet: loovad implitsiitseid seoseid kõrvutatud nähtuste vahel ja jätavad nii mõnigi kord mulje, et ka kaartide lähteautorid jagavad Wiigi hüpoteese.

 

Viitamata väited

 

Raamatu lugemise teeb vaevaliseks seegi, et Wiik ei anna palju viiteid. Nii on raske öelda, millised väited kuuluvad talle, millised mitte. Leheküljel 58 ta näiteks ütleb, et 10 000 aastat tagasi oli Eestis veel mammuteid, kuid mitte Soomes, mille territooriumi olid hõivanud mammutile ebasoodsad metsad. See, et Eestist on leitud mammutiluid, on fakt, kust on aga pärit väide, et Soomes olid tollal metsad? Oma aruga arvanuks, et Soomes, mis oli jääle lähemal, pidanuks tollal olema tundra ja Eestis mets, mitte vastupidi. Lehekülg edasi väidab jälle, et Aurignaci migratsioonidest võtsid osa peaaegu ainult mehed ja et need migratsioonid seletavad 50% tänapäeva Euroopa meesliinide geenipärandist. Viimane pool sellest väitest on geeniuuringutega tõestatud, kust on aga pärit väide, et migratsioonis osalesid põhiliselt mehed? Teades, et Aurignaci migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse, tekib kriitilisel lugejal kohe küsimus, et kui selles rändes osalesid peaaegu ainult mehed, siis kuidas nad ilma naisteta mitme tuhande aasta jooksul paljunesid ja oma geenipärandit levitasid. Sellised viitamata väited muudavad raamatu lugemise frustreerivaks – ei tea enam, mida uskuda, mida mitte. Andmete kontrollimiseks teistest allikatest läheb lõpuks rohkem aega kui raamatu enda lugemisele.

Asja teeb hullemaks see, et Wiik kasutab argumentatsiooni vaheldumisi narratiiviga: tõsiteaduslike andmete vahele maalib ta pildikesi möödunud aegadest, jättes mulje, et ka need pildikesed põhinevad uuringutel, kuigi need on vaid ta fantaasia vili. Võtame näiteks tema põhiväite germaanlaste soomeugrilikust päritolust.

Germaani keeled tekkisid Taani ja Lõuna-Skandinaavia piirkonnas. See on enam-vähem kindel tõsiasi. Taani ja Skandinaavia lõunaosa rahvastik on pärit Prantsusmaa lõunaosast, kust see jääaja lõppedes oma praegusele asualale liikus. See on geeniuuringutega tõestatud fakt. Wiik väidab, et nad kõnelesid algselt mingit baski keele laadset keelt. Selle kohta pole vähimaidki tõendeid. Pärale jõudnud, segunesid nad Ukrainast pärit rahvastikuga. See on geeniuuringutega toetatud väide.  Segunemise tulemusel võtsid baskilaadse keele kõnelejad omaks SU keele. Selle kohta pole vähimaidki tõendeid. Umbes 4200 e.m.a kujunes nendel aladel välja nn Ertebølle-Ellerbecki (EB) kultuur. See on fakt. Umbes 3200 e.m.a hakkas see kultuur vastu võtma lõunas asuvatelt IE põlluharijatelt laensõnu. Selle kohta pole tõendeid. Seejärel kujunes IE keel kohalikuks lingua franca’ks. Selle kohta pole tõendeid. Seejärel hääbus EB kultuuris räägitud SU keel.  Ei ole teada, kas EB kultuuris üldse räägiti SU keelt. Ja isegi kui räägiti ja see keel hääbus keelevahetuse tõttu, nagu Wiik väidab, ei ole vähimatki võimalust teada, kas seal oli algselt baski substraati ja IE laensõnu, sest see keel on hääbunud, ilma et keegi oleks neid nähtusi saanud tuvastada. Keeleteadlasena teab Wiik seda suurepäraselt, ometi pajatab ta sellisest arengust lk 128 kindlas kõneviisis justkui tõestisündinud asjust.

 

Lugeja lollitamine

 

Ja justkui sellest kõigest veel vähe oleks, teeb ta oma argumentatsioonis vigu, mis, arvestades, et tegu on foneetikuga, ei saa olla tekkinud teadmatusest. Näiteks väidab ta lk 161, et SU kõnelejad kuulevad aspiratsiooni inglise sõnades pie ja kite, vaatamata sellele, et  p ja k on neis sõnades aspireerimata. Tegelikult on p ja k neis sõnades aspireeritud, seda teab iga foneetik. Lehe teisel poolel toob ta ka näiteid sellistest sõnadest, kus p ja k tõesti ei ole aspireeritud (spy ja sky). Seda võiks ju pidada näpukaks, kui esimesed näited ei toetaks tema väidet, et SU kõnelejad kuulsid aspiratsiooni ka aspireerimata häälikutes, ja teised näited väidet, et nad ei kuulnud aspiratsiooni, kui p ja k olid konsonantühendis. Mulle tundub, et siin on püütud mittespetsialistist lugejat lihtsalt lollitada. Ja mitte ühe korra.

Näiteks väidab ta lk 165, et vanad germaani laenud kärsiä ja pyrkiä annavad tunnistust, et germaani keeles olid juba SU-mõjulise i-umlaudi alged, sest vastasel korral oleks neis sõnades pidanud esisilbis olema vastavalt a ja u. Vaevalt kümme rida allpool paljastab ta tegeliku põhjuse: SU vokaalharmoonia tõttu nõudis teises silbis olev i esisilpi eesvokaale (ä ja y). Need ei olnud seal germaani lähtekeeles, vaid tekkisid SU fonotaktikareeglite rahuldamiseks. Wiik väidab seda ise, ometi ei sega see tal asja mõni rida ülevalpool maha salgamast, et tugevdada oma hüpoteesi SU substraadist germaani keeles.

Seda laadi muinasjuttu, faktide moonutamist ja demagoogiat on raamatus rohkesti, läbi põimituna objektiivsete ülevaadetega tõsiteaduslikest töödest. Sellest on kahju, sest niimoodi raamat mitte ei propageeri, vaid diskrediteerib uuenduslikke meetodeid, mida ajaloolises keeleteaduses viimase viieteistkümne aasta jooksul on hakatud kasutama. Jääb vaid loota, et keegi seda käsiraamatu või õpikuna ei hakka kasutama.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming