Yyse massinaga mõtsah

LAURI SOMMER

Vanas väärikas metsas on kännud nagu jämedad kaelad timuka järel.

Vanas väärikas metsas on kännud nagu jämedad kaelad timuka järel.

Tero Laakso / Wikimedia Commons

Mul olĺ kõrra sääne ammõt, et olli kõgõ yyse tu massinaga mõtsah, teat. Tavalidsõ oransi Harvesteriga. Olin ehituse pealt sinna yle läinud, kui koht vabanes. Veoka load olemas, natuke praktikat ja kraana juhtimine ära õppida, siis toimis. Raha oli sellel tööl hea ja mõni tellija maksis veel lisa kah, kui kähku tehtud said … Puudega seda pappi ikka tuli.

Ja oli seal töö juures selline asi. Yks rikas mees vaatas, et tal on mets kyps, ja myys Valga Puule oma vanemate talu metsast Verioja-äärse langi, läbi mille oli Ritasilla poolt tulnud ja hiljem mäekylge mööda läinud selline pikk kolme meetri laiune kuusikurada Oja Maja poolt Räestule ja sealt yle Vasara kuni Palukõrtsi juurde välja. Vanaperemees rääkis seda, et ta käinud noorest peast, enne veel, kui metsavennad tekkisid ja mäekylge oma kooba kaevasid, vahel ratsutamas seal, lasknud kapakut mööda yrgoru põhjaliiva. Vankriga sealt ei saand, aga rahvas ikka käis seda teed vanasti, kui oli tagakyla käimist. Ja mõned osad on tänini alles. Nyyd olid kuused seal koridori ääres metsakuivad, niiet pruunid ääred, hästi palju okkaid jalge all nagu pehme vaip ja ymbert siis see rohelus ja rajale kukkunud puud. A see raielank, kust se tsiht läbi läts, oli hea kukeseenemõts, õigel ajal harvendatud, kõik kukkumata puud praktiliselt.

Veebruaris ja märtsis on selle tööga tihe tegemine. Tuleb metsad maha saada, enne kui sulama hakkab ja raieteed tymaks lähvad. Tellija jääb hiljaks, aga meie, raisk, peame talle siis töökangelaste moodi rabama. Et seda pikka, orgu pidi oma kolm kilti minevat ala kähku tyhjaks saada, tegime paarimehega nii, et tema raius päeval, mina öösel ja puhkepäevad jätsime vabad. Päeval käisin siis kotun tagataren und laskman, ikka yks padi pea all ja teine pea peal, ja see langitamise aig kats nädalit eriti päävavalgõt es nääki. Puulpyhä sanna õks kyti. Sääne ta mi tyy om jah.

Kui ma tollõ nelläpävä õdagu kellä kymne ajal Mustahambal tarest välja hakkasin minema, siis kerge kuu valgel akna taga aias hyydis mingi lind. Keegi nagu pyhatas mitu korda. Ja ei olnud see kakk. Rähn, ise ju päevalind, tegi häält vist. Oli nagu natuke tema moodi. Või tegelt niimoodi, nagu rähnil oleks hääl täitsa ära ja ta peaks lendama Ape apteegist tinktuuri otsima. Noh, sõitsin maasturiga kohale. Paarimees, yks Võru venelane, oli oma lapi juba ära lõigand. Tegi seal roomiku kõrval harvesteri prože valgel suitsu. Öösiti on inimesi vahel imelik vaadata. Tal silmad nagu põlesid näos. Ma kysisin, et missa nii imelikult vaatad. Tema, et ah, ei midägi, väsind niisama. Vaikisime, ma mudisin ka oma sigaretti. Puhusin suure pahvaku latvade poole ja kuulatasin, et mis täna ööse kostab. Koerad olid kitsede ja sigade liikumise pärast rahutud, aga see oli kusagil Ritassilla taga, kaugel. Oli kylm ja selge taevas ja latvade vahed tähetäpilised. Ja sõs ma naksi ar’ tyyhy.

Ar’ sa mõtõlgu, mõtsalangetajal on ka syda sees. Vähemalt mul selle paari kuu peale veel oli. Kui ta on tormimurdu täis ja hooldamata lank, siis pole kahju teha. Siis lase nagu sanitaarraiet. Ma proovin ikka oksad ja risud ka enam-vähem ära koristada, kui pole liiga kiire või äravedu pole orgude ja kallaspoolte pärast võimatu. Kui on, ajad selle oksarägu ära summa, lased masuuti peale ja põlema. Säält sis tuleb ka päris kenasti tossu. Saab uus mets tulla, vast hoiavad teinekord paremini. Aga hooldatud ja muistsele palule lageraiet teha, iidvanale kasele, tammele või männile lõiketera juure peale panna ja tunda, kuidas väratus enne kukkumist läbi puutyve käib … see kisub natukene hinge. Eks ta on mul Emast. Mu poiskesepõlven võeti meil paremalt aia tagant lepikut maha. Ja päev enne seda nägin aiamulgust, kuidas Ema käis viimase kui puu seal läbi, seisis iga tyve juures, pani pea kylge ja nagu sosistas ka midagi. Vist palus andeks. Muidu on lihtsalt tehtud töö tunne, kui puhast ala vaatad, aga siis, vanas väärikas metsas on kännud nagu jämedad kaelad timuka järel, vaik väljas, mullast väljas ripnevad juured nutavad ja allesjäänd seemnepuud leinavad … Nagu orvud. Puud, kes on yhes rindes kasvand ja enam-vähem sama palju valgust saanud, on metsatukas ju yks kamp. Kokku hoiavad, noh. Ja ränk on jääda viimasena ellu, kui sõprade pead on ymberringi maha raiutud.

Ega siin metsas keegi ei näe, mis ma platsi peal või raieteel teen. Ma olen vahel, kui selline tuju peal on, ikka kõige vanemate puude poole kummardand. Ja siis teeb juba masin oma, võtab nad kindlast kohast pihtide vahele ja laseb saega läbi, oksad maha ja liigi, sirguse ja jämeduse järgi ära jaotada. Märgid lähvad pärast aerosooliga peale, see on nagu surmatunnistus. Ja kui ta mõned tunnid virnas on vedeld, siis ta tõesti nagu sureb, midagi aurab tast välja. Siis on niisama nott. Neid sinna metsaveoka metallroiete vahele laadides ma enam ei mõtle millegi peale. Aga langil mõni puu ikka kukkudes ohkab või kääksatab väääga etteheitvalt. Isegi yle harvesteri hääle on kuulda. Ja see on imelik, sest kokkuostus vanu puid ei peeta ju kõrgemaks kategooriaks, nende puidu eest makstakse keskmisest vähem, pole sirged, lõhedega, pehkind kohad ja sõlmilised, aga need omanikud ei ihnu neid kasvama ka jätta, et tyvi saaks ise samblasse kukkuda ja seal viiskymmend aastat pehastuda, kuni mustikad peal kasvama hakkavad. Ja see harvester ise om õks andsak elläi, nigu peräty ravvanõ mardik … Suur deemonisilm otsa ees, pikk kombits väänleb ja ma olõ timä kõttu roninu ja noh, istu sääl ja jyrä naid puid nigu ravvatsidõ hambidega majjai.

Noja lätsigi ma kabiini, uss kinni, moodor käymä ja möllama. Mul on kyll paksud klapid peas, aga se masina undamine on ikkagi valju ja tyytu. Kõrvus hakkab kumisema lõpuks. Yks mees rääkis, et ta kuuleb metsamasina häält öövaikuses viis kilti eemalt – kesse teab, äkki kuuleb isegi kymme, se sõltub maapinna profiilist, tuule suunast ja kõigest. Me ei tea ju mitte muhvigi sellest, kuidas heli puude võrades peegeldub, kus jõuab kohale naid noh, kalitore või metsatsihte piteh ja koh vaos kongi räestyh vakka. Pole, kes seda mõõdaks. Kõik tahavad aint pappi peo pääle.

Ma võtsin siis esimesed maha ja tegin palgiks, laadungi jagu sai kokku. Oli kokkulepe, et panen yhe koorma hommikuseks äraveoks peale kah. Talitee oll kimmäs ja see suur metsaveokas sai laugjat kallet pidi rahulikult kaugele orgu sõita. Nii. Pidasin virna kohal kinni. Läksin sinna veoka kraana tooli peale neid palke peale tõstma, teise või kolmanda tõstsingi perä pääle, kui nagu jõnks käis kraanahoidjast läbi. Need haaratsi käpad läksid puruks. Tyvi hyppas koormast maha ja virutas palgiveokale, nigu saja-aastane miilitsanui, massin sattõ ymbre. Ma linnässi ka pukist mahha ja kyynarnukk sai haigõt. Sellesama lendava palgi jurakas känd tõmmas eemal enda mauhti mullast välja ja roomas yle kylmanud sambla minu poole, sakutas ja sahistas oma juuri ymber veoka. Puu juured hakkasid elama ja liigutama. Viipasid mind ja näitasid sõlmilisi rusikuid. Ma tahtsin harvesteri kabiini varju minna, panin plagama ja jõudsingi sisse, lukk kinni ja hingeldasin. Helistasin päästeteenistusse, kutsus ja mingi naisehääl juba piiksatas seal torus, aga mul valgus suu musta sylge täis ja sõnagi ei pääsend välja. Ja siis ma tundsin, et mida fakki … tundsin, kuidas mingi, noh, siuke lummus mu peale tuli. Oma tahe kadus ära. Vajutasin telefoni kinni, tegin kabiini ukse lahti, tõmbasin kapuutsi pähe – väljas oli miinus kakskymmend kolm, siuke krõbe õhk, vahetevahel paugatas mõni puu, hõre tundus se ilm seal tookord – ja pidin selle võimu käes sinna auku minema, mis säl minu mahha leigadu ja juurte päl veoka manu tulnd saduperse ala oli tekkind.

Sealt läks Verioja suunas selline päris pirak avaus ja all oli selge tee. Käik kaardus tasapisi sygavamale, ei olnud liiga järsk. Seintes olid näha liivasiilud, mõni maakivi ja juurte sihkasahka põimingud. Oli siuke tunne, et keegi on nagu kohe mulle midagi ytlemas. Ma siis astusin poolkummargil seal käigus ja äkki vajus yks juur hämaruses mu varvastele ja suur puuoks virutas tagant, nagu oleks kusagilt vinna tagant valla pääsend. Oksa mats oli nii tugev, et mul jäi hing kinni ja silmadest lõi tuld. Kukkusin põlvili ja peaga yhe savise koha vastu saina veeren. Mats ja maayhendus, tead! Näoli savvi yhesõnaga ja tundsin, kuidas see suure tähega Maa võttis mu peast kinni. Yks juurenarmas tõmmas enne mytsi peast ära niiviisi niuh! Ja seal ma siis lamasin, käed olid kuidagi millegi taha takerdunud ja see savi hoidis mind niivisi nagu oma kämblas, kindlalt, aga ikka veel kergesti, et ma hingata sain, jah, aga juba see kerge hoie oli nii hirmus, et ma tegin endal pyksid täis.

Siis oli kuulda, kuidas miski hääl lähemale tuli. Enne veel tungisid kaks kibedat juurt mulle suhu ja kangutasid lõuad laiali. Ja siis roomas väike huss mulle suust sisse ja kõrist alla. Jah! Ma tundsin ta kylma nahka läbi neelu libisemas. Ma ei tea, kui suur ta oli, igatahes mahtus nii sisse, et ma ära ei lämbund ja ta ei pressind ka. Lõugu hoiti mul ju päris laiali nigu arsti juures. Kurgunibu nõelas kohe. Ja edasi roomas sisen ringi ja hammustas siit kohast ja säält kohast, maksast ja sydamest, yks valusam kui teine. Se asend oli mul siuke, et ei saanud ma seal kössi tõmbuda, et oma piinu natukenegi leevendada, ega saanud ka siugu läbi kõtunaha lyya proovida. Sääne mõte tuli kaa pähe. Et äkki jätab maha tuu jandi ja läheb taguotsast välja … A kõige jubedam valu oli, kui ta seal all pea munakotist sisse pistis ja parembat muna tsuskas. See oli, nagu ta oleks tulevikku hammustanud mu järeltulevaid põlvi. Huuh. Praegu ka paneb värisema. Ja mille iist, ytle sa’? Ma olõ väiku vennikene, mul pole joudugi tetä’ ju midägi suurt kurja! Kogu aja, mis ta sees oli, karjusin hirmust ja valust, aga maa oli nagu pihupesa suu vastas. Röökisin savisse, sõmerasse ja juurte vahele, kõik vaibus sinna, keegi ei kuuld. Õga sõs harvester umõhtõ appi tulõ-s!

Lõpuks, ma ei tea, kuna, roomas see huss suhu tagasi, sittus keele peale ja kadus. Aga vaat mis imelik – hussi sitt oli magus! Umbes nagu vaarikalagrits. Hiljem rääkisin seda lugu yhele tuttavale kirurgile. Noh, lagritsast mitte. Tema ytles, et anatoomiliselt on siuke asi täiestiii võimatu. Inimese sees pääseb ainult mingi mikrosond liikuma. Et see ikka pidi olema hallutsinatsioon ja on väga imelik, et ma arvan, et see oli päriselt. Soovitas hullutohtri manu minnä. Ma ei läind muidugi. Vat kui tal endal se siug kurgust kõtun oleks käind, ja pärast haigus veel, siis ta enam ei targutaks, et mis saab olla ja mis ei saa. Teiste kohta on neil tarkpeadel alati väga lihtne paska puhuda. Aga kui sa kord ise seal elu pihtide vahel sipled, sõs om ai-aih ja sõs sa vinnysk viĺ tiiät!

Mul sisikond ikka valutas mitu kuud. Alles siis, kui ämm kusagilt hussiviina sai ja ma iga päev tollõga palvõ pääle yte luidsatävve sisse võti, sõs tä nakaś nigu tagasi tõmmama. Ämm kullõl taa mu luukõsõ ar’ ja ytel, et kiäki olĺ tollõ mõtsa vast ar’ lausunu’. No tuud ma ei tiiä’. Aga tuukõrd, pääle hussi kadumist lagonõs tuu savine pihk suu mant ärä, koobas kadus ka pauhti silma eest ja nägin, et ma olen hoopis seal kyljeli vajund harvestesteri kabiinin. Yks rattapaar oli nõlval seisva piraka samblaaluse kivi kylge mööda aina ylespoole sõitnud ja massin vajju ymbre. Aga mul oli kiiver peas ja uks oli pealpool, sain välja. Sõidi autuga padavai ar’ kodo. Kai yy läbi satti, jei tsukruvett ja konjakit ja värisi. Hummogu helisti, kylävanõmb läts bellarussiga, tõmbsi tuu harvesteri oigõst.

Ma sinna langile enam ei läind. Ja õkva tulli ärä sealt töölt kah. Valga Puule sooviti naabripoisi hindä asõmalõ, võti puul palka välla ja no inäp ma tuu massina pääle ei lää, pyhi mul vai raharulliga perst! Ja kui tollõ kõrra rahadega liinan laiama naksi, siis sain Tartust sält Tuhande Vitu Villast säändse suppõr-tripperi, õt …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming