Ängistuse võimendamine hävitab eesti kirjanduse

Veiko Märka

ERRi veebiprojekt „Loetud Read”, read.err.ee Lühidalt öeldes on „Loetud Read” praegusel kujul katse anda tänapäeva eesti kirjandusele surmahoop. 8. veebruari Postimees kirjutas seoses mulluse parima raamatu valimisega: „... ühe ühisnimetajana kõigis valdkondades luulest näitekirjanduseni võiks nimetada ängi.” Samas lehes on sõnum uue kirjanduskeskkonna „Loetud Read” avamisest veebis. Need kaks uudist võib vabalt ühte liita. Kaks raamatut viiest on aasta raamatu proosanominentide ning netis üles pandud kirjanduse loetelus samad (Tiit Aleksejevi „Kindel linn” ja Kai Aareleidi „Vene veri”). Erinevused ei muuda oluliselt üldpilti. Seega üritatakse kirjandust populariseerida ängi kaudu. Mis on umbes sama tark kui peavalu korral pead vastu seina taguda. Ängistavaid raamatuid on väga lihtne kirjutada. Ei pea olema omapärane, fantaasiarikas, loov, geniaalne. Peab ainult lugejat mitte sallima. Samal ajal on neid teoseid kirjutada väga kasulik, sest need saavad palju preemiaid. Auhindade määrajad on nimelt reeglina väga head ja kaastundlikud, aga kahjuks äärmiselt kergeusklikud inimesed, kes arvavad, et kui raamatus on kõik pahasti, siis oli kirjanikul endal ka kirjutades paha ja valus ning teda tuleb nutsuga natuke lohutada. Tegelikult võiksin ma kas või ise igal aastal mõne ängistava raamatu kirjutada, kui see mulle lõbu pakuks või vähemalt natukenegi huvitav oleks. Hea kirjanduse peamisteks kriteeriumideks on huvitavus, lugejasõbralikkus, vaimukus ja autoriomapära. Äng välistab need kõik.

Miks peab mind veebi kaudu veenma, et Eestis kirjutatakse ja nomineeritakse raamatuid, mida pole mõtet lugeda? Tean seda nagunii. Ängistav raamat ei paku ju midagi peale ängi. Mäletan, et Kafka „Protsess” ja „Loss”, Camus’ „Võõras” ning Hamsuni „Nälg” olid samuti väga ängistavad raamatud. Neid lugedes oli see meelolu minu jaoks midagi uudset ja imelikku, ma nautisin neid raamatuid tõsiselt. Aga milleks veel lisa? Ma ei kavatse ju endale raamatute lugemise kaudu mingit ängisõltuvust tekitada. Nii sobibki „Loetud Read” peamiselt selleks, et „mühatada, põrnitseda ja ükskõiksust teeselda” (Kai Aareleid). „Pidutuju ehk head olemist ei paista kusagilt.” (Paavo Matsin). Selle asemel et kirjandust huvitavamaks muuta, tehakse see igavamaks.

Jan Kaus ütles AKs „Loetud Read” loomise vajadust põhjendades: „Et tekiks kultuurilooliselt tähenduslik ruum.” Niisiis mitte midagi, sest kultuurilooliselt tähenduslikke ruume tekib meie ümber umbes kolm tükki sekundis.

Sellega ei heida ma põrmugi ette, et just Kaus ajaks kuidagi eriti mõttetut juttu või kipuks põhjendamatult esiplaanile. Kaus on meie elukutselistest kirjandusfunktsionääridest lihtsalt kõige heasüdamlikum ja pikatoimelisem, seetõttu satub ta eriti sageli TVreporterite ohvriks. Mis oleks muutunud, kui mõni teine projekti autor oleks reporterile öelnud: „Et avardada paradigmat virtuaalses keskkonnas.”? Mitte midagi.

Lähen natuke konkreetsemaks ka. Aleksejevi „Kindel linn” ei lisa midagi tähelepanuväärset Karl Ristikivi „Viimsele linnale”. Isegi mitte pealkirjas. Ja õige kah, polegi vaja lisada. Ja ega saagi, sest isegi Aleksejevi vanaema ei mäletaks ristisõdade aegu, seega on kogu jutt pinnapealne ja väga lugejakauge fiktsioon. Iga eesti kirjanik võiks vastavatest sündmustest romaani kirjutada ja kõik need romaanid oleksid täiesti erinevad – isegi süžeede ja miljöökirjelduste poolest.

Kuna Indrek Hargla loominguga olen mõnevõrra tuttav, siis tema „Melchiori” klipp osutab „Loetud Ridade” ühele paratamatule puudusele: lõik romaanist ei ütle lugejale mitte midagi. Eriti kui tegu on ulmežanriga, mis on nagunii autori konstrueeritud, tema mõttetegevuse puhas vili, mille õige mastaap saab selgeks alles kogu teose läbilugemise järel. Vastand oleks olmekirjandus: mehed, seks, armumine. Näiteks Epp Petrone ja Daki raamatutest leiaks kümneminutiliseks esitamiseks sobivaid lõike väga lihtsalt. Eriti jääb varju Hargla omapära: näiliselt keskaegse tegevuse lahutamatu paralleelsus tänapäevaga, näiteks konkreetse Tallinna miljööga. Mistõttu teda juba pinnapealseks ja lugejakaugeks tembelda ei saa. Niisiis: autorit, keda oled varem lugenud, on veebis kergem mõista. Vastupidist põhjuslikkust ei kujuta ette. Aga miks ma peaksin loetud raamatut osaliselt üle kuulama? Pealegi mitte minu valitud fragmenti.

Ja ikkagi heidan ka Harglale midagi ette: valitud lõik meenutab liialt Kārlis Skalbe muinasjuttu „Timuka tütar”.

Kõomäge ei hakanud kuulama, sest tunnen tema loomingut kõige paremini.

Miks alustati just mittemidagiütlevate lühikatkenditega romaanidest, mitte mõne lühema ja formaadisõbralikuma žanriga, jääb loomulikult tegijate teada.

Kui ängistavate raamatute propaganda on katse hävitada eesti kirjandust, siis selle kõrval pakub projekt „Loetud Read” lisaproduktidena ka üht-teist väärtuslikku. Eelkõige on kõik viis esinevat kirjanikku sümpaatsed ning esitavad oma tekste sujuvalt ja loomulikult. Selles mõttes on projekt seni täiesti õnnestunud. „Nüüd saab eesti rahvas ka nägupidi oma kirjainimesi tundma õppida,” kirjutas Toomas Lõhmuste Postimehes ja see kehtib täpselt ka minu kohta, sest viiest tundsin varem ainult Kõomäge ja tedagi põgusalt. Ja idee iseenesest selline veebiruum luua on põhimõtteliselt väga tore. Kolmandaks on tore seegi, et „Loetud Read” on siiski veidi vähem ängistav kui proosanominentide nimekiri.

Aga üritada populariseerida eesti kirjandust ängi, elukauguse ja vaimukuse puudumise kaudu on loomulikult hukatuslik. Muidugi avardub sellega kultuurilooline ruum. Aga ka iga haud läheb kaevates aina avaramaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht