Ainult Putin võib Eesti päästa

Veiko Märka

Venemaa ja venelaste kajastamise muutused Eesti meedias. Et Eesti-Vene suhetes on midagi kardinaalselt muutumas ja seda rohujuuretasandil, panid mind uskuma kaks nelja kuu tagust teleuudist. Esiteks Vene turistide vastuvõtt Balti jaamas armsa zumbatantsuga. Teiseks vene laada korraldamine Haapsalus, matrjoškade ja balalaikadega – samuti selleks, et idanaabrid end meil võimalikult koduselt tunneksid. Nii head ei olnud Eesti-Vene suhted isegi 1940. aastal. Ei tantsinud Vares-Barbarus oma kambajõmmidega Balti jaamas küllatulnud Ždanovi meeleheaks; ei tekkinud ka mingit laadamelu Punaarmee baaside läheduses. Aga eks tollane Venemaalt tulnud publik oli ka maksujõuetum ja pragmaatilisema meelelaadiga. Vene kaardi trumbiks kuulutamises on ühele meelele jõudnud ettevõtlikum osa rahvast, meedia ja poliitikud. Andrus Ansipi aprillivisiit Peterburi ja kohtumine Dmitri Medvedeviga on lihtsalt juurte tasemelt latva jõudmine. Sellele järgnenud kodustes teleintervjuudes oli Ansipil enam-vähem iga kolmas sõna „pragmaatiline”. Ikka sellises kontekstis, nagu oleks tegu mingi uuendusliku ja tähtsa suhtlemisvormiga. Tegelikult on kogu Eesti poliitika Venemaa suhtes olnud pragmaatiline. Välja arvatud üks suur erand: ühepoolne piirilepingu täiendamine 2005. aastal. See on tõesti erakordne seik – ja mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma ajaloos. Isegi Hitler rikkus küll peaaegu kõiki enda sõlmitud välispoliitilisi lepinguid, aga pole kuulda, et ta mõnda neist ühepoolselt täiendanud oleks.

Hoiaku muutumise näiteid leiab selle aasta meediavoost massiliselt. Mäletame üldist kurjustamist, kui tuli uudis 2014. aasta taliolümpiamängude andmisest Sotšile. Sel talvel polnud kriitikat kuuldagi, arutati hoopis, kui palju venelased kodus medaleid kokku kahmavad. Idanaabriga leppimise käigus on meedia loobunud tõesti totratest väidetest: näiteks kuulutati kunagi üksmeelselt, et Nord Streami gaasijuhe hävitab igasuguse elu Läänemeres. Aga ka täiesti põhjendatud süüdistustest – okupeerib Venemaa ju jätkuvalt Gruusia alasid.

Ei saa öelda, et kriitika oleks kadunud või isegi palju vähenenud, kuid see puudutab teisi, pehmemaid valdkondi. Nii noomis välisminister Urmas Paet Venemaad selle eest, et viimane takistab meie elusloomade importi. Vaevalt see kedagi eriti häirib – peale elusloomade eneste.

Suhtumise muutumine kajastub isegi meelelahutuses. Nii kujutas ETV „Eesti laul 2013” vahesketš venelast mitte traditsiooniliselt, s.t purjus, räuskava ja naist peksvana, vaid Peterburi intelligendina-teatrikriitikuna. Oma panuse annavad ka telesarjad. „Mendi” Relika Solnoskova räägib sel hooajal tunduvalt rohkem vene keeles kui eelmisel, pakub seega vaatajale tänuväärset tasuta keeleõppe võimalust. Ka „Kättemaksukontor” on jõudnud vene teemani, tõsi, traditsioonilises, kuritegelikus võtmes. See-eest demonstreerib Marioni eksitus sõnade „elamisluba” ja „sissekirjutus” äravahetamisel ilmekalt, kui vajalik on tänapäeva Eestis korralik vene keele oskus.

Eesti sattumine üha suuremasse sõltuvusse Venemaast pole hea ega halb, vaid paratamatu. Alternatiivi ju pole. Teine lähim hoogsalt arenev piirkond on Araabia naftamaad, mille šeigid Vene oligarhidega võidu Lääne-Euroopa tippjalgpalliklubisid kokku ostavad. Aga need on siiski tunduvalt kaugemal ning kultuuritaustalt veelgi erinevamad. Juba araabia tähestik on eestlasele üksjagu raskem ära õppida kui vene.

Meid seni kütkestanud Euroopa Liidu peamised hädad algasid majanduslikule koostööle poliitilise dimensiooni juurdepookimisest. Teisest harust alanud mädanik hävitab nüüd hoogsalt ka esimest. Liikmesriikidel vastutust, sageli aga isegi vastutustunnet enam ei ole. Brüsseli keskvõimul samuti mitte ja ega keegi vastutust kinkida ihkagi. Parim näide riikide iseseisva poliitika kadumisest on Itaalia viimased parlamendivalimised. Kui olulisi poliitilisi otsuseid pole enam vaja teha, asub selle asemele populism (Berlusconi) või mõni otsesem ja ausam naljategemise vorm (Grillo). Lihtsa Sitsiilia kaluri ja Brüsseli pankuri huvid on ja jäävad nagunii vastandlikeks. Väidetavalt on ELis 27 liikmesriiki. Tegelikult on 28, viimaseks EL ise. Kusjuures just see viimane muudab struktuuri juhitamatuks. Ühest küljest on ta kõige vägevam võim, mis oma tahet ja otsuseid vasallidele peale surub ning domeenitähisega „eu” eputab. Teisest küljest on see võim täiesti mannetu või olematu. Mitu medalit võitis EL Londoni olümpial? Milline on tema parim koht Eurovisioni lauluvõistlusel? Millised oleksid tema šansid Eesti või isegi Liechtensteini jalgpallikoondise vastu?

Kõigis rahandus- ja majandusküsimustes oleks 27 võrdsel riigil lihtsam kokku leppida kui koos end kogu aeg vahele segava ja ülimaks pidava, kuid tegelikult kasutu Euroopa Liidu poliitilise struktuuriga. Asja teeb veel segasemaks seik, et osa vasalle (Inglismaa) on väga tugevad ja iseseisvad, osa (Eesti) täiesti jõuetud ja sõltuvad.

Viimane näide Euroopa ühtaegu majanduslikult ja poliitiliselt edukast integratsioonist pärineb aastaist 1939–1942, kui Suur-Saksamaa asus majandama ning otseselt või kaudselt ka haldama enam-vähem tervet Euroopat. Esiteks ei paista aga uue kõikvõimsa füüreri väljailmumist mitte kusagilt ja teiseks põhines kogu selleaegne majanduslik edu sõjaks, s.t inimeste massiliseks tapmiseks valmistumisel.

Euroopa Liidu poliitilised ambitsioonid teeb eriti vastikuks nende kohta levitatava info pealetükkivus ja sisuline tühisus. Miks peaks Eestis kedagi huvitama, kas Inglismaa korraldab EList lahkumise kohta referendumi ja milliste tulemustega see lõpeb? Üks on kindel: meie elu ei muutu sellest karvavõrdki halvemaks ega paremaks.

Kokkuvõttes: Venemaa – see on pidu tantsu ja laadaga, EL – see on hall masendav argipäev.

Venemaa mõju Eestile ja Lääne-Euroopalegi on üha märgatavam. Alustada võiks armastatud näitleja Gérard Depardieu’ põgenemisest Prantsusmaal kehtestatud röövelliku tulumaksupoliitika eest. Depardieu’ teguviisi ei pea sugugi suhtuma kui reetmisse. Seda võib hinnata hoopis märterlikkusena, sest ta tegi seda oma isikliku mugavuse hinnaga: ega selles vanuses (64) pole kerge nii põhjalikku elumuutust ette võtta. Tõmbas ta ju kogu Euroopa tähelepanu prantsuse rahvast tabanud ebaõiglusele. (Ärge unustage, et sama plaan on ka Eesti sotsidel ja Keskerakonnal!) Prantsuse uus valitsus omakorda ei tõstnud makse ju mitte pahelisest saamahimust, vaid riigikassa häda ja kitsikuse tõttu.

ETV spordikommentaatorid tegid mitu toredat nalja Val di Fiemmes murdmaasuusatamise MMil kõikjalt silma torganud Zimnaja Doroga viinareklaami üle. Tuletati meelde ka 1987. aasta Oberstdorfi MMi ja Vodka Gorbatschowi skandaali. Üks oluline fakt jäi Tarmo Tiisleril ja Lembitu Kuusel siiski märkamata või vähemalt rõhutamata: Gorbatschowi reklaam oli ladina tähtedega, Zimnaja Doroga kirillitsas. Ehk siis selline sõnum: kui tänane eurooplane Venemaaga kaupa teha tahab, õppigu idaslaavi tähestik selgeks! Sel taustal mõjub haridusministeeriumi nõue viia venekeelsed gümnaasiumid 60% ulatuses üle eestikeelsele õppele kentsaka anomaaliana. Muidugi oskavad vene noored ka seejärel paremini vene keelt kui eestlased, kuid rahva vajadusi võiks siiski arvestada. Hoopis eesti koolides tuleks süvendada vene keele õpet, mis on praegu erakeeltekoolide magus sissetulekuallikas. Praegune keelepoliitika hariduses on täiesti rumal ja perspektiivitu.

Õhtuleht (25. III) kirjutab: „Vene keele oskus on muutunud Eestis nii oluliseks, et enam ei kurda töö leidmise raskust noored venelased, kel valdavalt eesti keel suus, vaid noored eestlased, kes vene keelt ei oska.” Ühe põlvkonna jagu inimesi, uuel iseseisvusajal hariduse omandanud noored, on eesti rahvas seetõttu juba suurel määral kaotanud, sest vene keelt mitteoskavatena on nad sunnitud minema tööle Soome, Rootsi, Inglismaale, USAsse või kuhu tahes, peaasi et mitte Eestis jätkata. Järgmise põlvkonna kaotamine oleks eesti rahva eksistentsile hukatuslik. Otsesõnu: seni, kuni haridusjuhid ei paranda otsustavalt vene keele õpet eesti koolides, soodustatakse oma rahva vastast varjatud genotsiidi. Rein Lang ütles ühes teleesinemises, et tõlkeraamatute kiire ilmumine on Eestis väga vajalik, sest noored on juba harjunud inglise keeles raamatuid lugema. Aga loetakse ju ikka selleks, et keel paremini omandada ja Eestist lahkuda.

Ri kkal vene turistil pole edaspidi aastavahetusel ja muudel reisihooaegadel mingit põhjust tulla ja jätta oma raha just Eestisse, kui ta siin emakeeles hakkama ei saa. Parem siis juba minna Soome, kus vene keelega pole niigi palju peale hakata, kuid kus elab vähemalt Jõuluvana.

On palju räägitud, et Läänemeri näeb kaardil välja nagu palvetav naine. Oleks aeg küsida: miks ta Venemaa poole palvetab?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming