Avalik-õiguslik meediamajandus

Andres Jõesaar

Avalik-õigusliku ringhäälingu meedia tähelepanu alla sattumise põhjusteks on üldjuhul kas majanduslikud huvid või parteipoliitilised ambitsioonid. Majandusteemad on kaudselt või otseselt seotud erakanalite agendaga. 1990ndate keskpaiga „telesõja“ põhjus oli saatjate võrkude ümberjagamine, mis oluliselt puudutas erakanalite auditooriumi suurust, s.t potentsiaalset reklaamiraha. Aastatel 1998-1999 oli meedias teemaks eratelekanalite ja  ETV reklaamitulude jaotamise kokkulepe ning selle nurjumisele järgnenud ETV kriis, mis päädis ETVs ja Eesti Raadios reklaami piiramise seadustamisega 2001. aastal. Siis järgnes pool kümnendit vaikset aega, mille lõpetas diskussioon loodava Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu poliitilise sõltumatuse ümber. Täna on Eesti Rahvusringhäälingust rääkides taas päevakorral nii majanduse kui ka poliitikaga seotud küsimused. Et mõista nende teemade  esilekerkimise põhjusi, tuleb analüüsi alustada majandusest ja majanduspoliitikast.  

Reklaamituru ja majanduse arengu seos 

Eesti reklaamituru ja majanduse arengu seost analüüsides on näha, et reklaamiturg reageerib majanduses toimuvale ajalise nihkega umbes kahekordse muutusega. 1990ndate lõpu majanduskriis tõi kaasa telereklaamituru ligi 10% languse, kuid veel suurem langus oli 2009. aastal. Soome lama ja meie endi kümnendilõpu kriisi kogemus kinnitab, et isegi kui majandus stabiliseerub ja taas kasvama hakkab, hakkavad ettevõtted  reklaamima alles pärast kasvu selget tunnetamist. Seega võib oletada, et kui Eesti majandus 2010. aastal stabiliseerub ja järgmisel aastal loodetavasti isegi natuke kasvab, siis jõuab selle positiivse muutuse mõju reklaamiturule alles kahe-kolme aasta pärast. Analoogiliselt käitub ka tööjõuturg: tööpuudus hakkab vähenema alles pärast seda, kui majandus on kindlal tõusutrendil. Telereklaamituru maht suhtes SKTsse on  majanduse (kiire) kasvu aastatel üle 0,2% SKTst ning raskematel aastatel langenud tasemele 0,15%. Perioodil 1995-2008 toimunu analüüs näitab, et telereklaamituru suhe SKTsse on vähem kõikunud kui kogu reklaamituru oma. Siit järeldub, et telereklaamiturg on stabiilsem kui ülejäänud reklaamiturg.   

Protektsionistlik käitumine liberaalses majanduspoliitikas

Eesti telemaastikul ei saa viimase 15 aasta jooksul peamiste tegijate osas muutusi täheldada. Erasektoris on turg jaotunud Norra Schibstedi ja Rootsi Modern Times Groupi vahel, kellega venekeelse auditooriumi reklaamiraha pärast konkureerib Suurbritannia ringhäälinguloaga  tegutsev Venemaalt põhiprogrammi saav Pervõi Baltiiski Kanal. Kahel korral (Sõnajalgade TV1 ning Kalev Meedia Spordikanal) on reklaamitulu välise (laenu)raha abil üritatud peakanalitele suuremat konkurentsi pakkuda, kuid tulutult. Üleriigilise kommertstelekanali käigushoidmine nõuab aastas ligi 200 miljonit krooni. 15 aastat praktikat on näidanud, et meie turul normaalselt kasumit tootvaid õhu  kaudu edastatavaid ja vaatajatele tasuta kättesaadavaid telejaamu saab olla kaks. Kolmele suurele tegijale ei ole ainult reklaamirahast kasumlikuks tegevuseks siiani piisanud. See oli peamine põhjus, miks 2001. aastal võttis muidu liberaalset majanduspoliitikat ajanud1 Riigikogu vastu kahe turul domineeriva meediaettevõtte majanduskliimat parandava seaduse.2 Erakanalid olid nõus oma kasumi suurenemise lootuses uutele tegijatele turule sisenemise keelu kehtestamise ja avalik-õiguslikus ringhäälingus reklaamimüügi lõpetamise eest maksma riigile litsentsitasu.

Seadus täitis eesmärgi. Aktsiaseltside TV 3 ja Kanal 2 majandusaruannete analüüs näitab, et riikliku meediapoliitika tulemusel on erakanalid pärast ETV-s reklaami piiramist jõudsalt kasumit teeninud. Samas on riik ise avalik-õigusliku ringhäälingu tegevuse toetuse summade osakaalu riigieelarve kulude kogumahus  järjekindlalt vähendanud. Piiratud riigieelarvelise toetuse tõttu on riigikogus heaks kiidetud avalik-õigusliku ringhäälingu arengukavades plaanitust osa eesmärke saavutamata. Näiteks Eesti algupärandite salvestamine, väliskorrespondentide võrgu laiendamine, ETV 2 originaalprogrammiga täitmine, arhiivide digitaliseerimine ja palju muud.       

Digitaaltelevisioonist

Sagedusressursi efektiivsemaks kasutamiseks soovitab Euroopa komisjon liikmesriikidel vabastada 2012. aastaks tänased analoogtelevisiooni kasutuses sagedused ja täielikult üle minna digitaalringhäälingule. Selle ülesande täitmine on riikliku meediapoliitika üks olulisi eesmärke. Seadusandja on otsustanud teostada  lõpliku ülemineku digitaalringhäälingule 2010. aasta 1. juulil. Vaatajatele tähendab digitaalringhääling eelkõige kvantitatiivset muutust – rohkem telekanaleid, parem tehniline kvaliteet. Telekanalite sisu kvaliteedis senini märgatavat muutust ei ole toimunud. Vaatajaid huvitava kvalitatiivse muutuse loomiseks oli Eesti Televisioon valmis olema digitaalringhäälingu eestvedaja rollis ning avama lisaks põhiprogrammile juba 2004.  aastal digitaalplatvormil uue, atraktiivse originaaltoodanguga teise teleprogrammi. Riik selle plaani elluviimiseks vajalikke vahendeid ei eraldanud. ETV 2 avati alles 2008. aasta olümpiamängude ajal ning on eetris planeeritust tunduvalt väiksema originaalsaadete mahuga. Digitaalringhäälingule üleminekul lootis riik eratelekanalitele. Liberaalse majanduspoliitika rakendajad uskusid vabaturu toimimisse  ning kanalitevahelisse konkurentsi. Samas ei näinud turul domineerivad Kanal 2 ja TV 3 digitaalplatvormile üleminekuks erilist vajadust – nende võimalikud lisakanalid tähendasid ainult kulu, telereklaamituru maht digitaalringhäälingu tõttu ei suurene. Milleks rohkem kulutada, kui tulud ei kasva?

Olukorra päästmiseks otsustas riik motiveerida erakanalite digitaalplatvormile üleminekut rahaliselt: riik loobus enam kui sajast miljonist kroonist3.  2003. aastal vastu võetud ringhäälinguseaduse muudatuse4 järgi oleks pidanud erakanalid maksma 2009. aastal ringhäälingulubade eest riigile 50 miljonit ja 2010. aastal 52,5 miljonit krooni. Teiseks väljastati 2007. aastal aktsiaseltsidele Kanal 2 ja TV 3 uute telekanalite avamiseks tasuta ringhäälinguload. Kolmandaks pikendati nende meediaettevõtete olemasolevate telekanalite ringhäälingulubasid ilma konkursita aastani 2015. Seega panustati digitaalringhäälingu rajamisel eelkõige erasektorile ja loodi selle arenguks majanduslikult soodsamad tingimused kui Eesti Televisioonile (ERR ile). Ringhäälingulubade tasude tühistamisel on ka tugev tehnoloogia arengust tingitud taust. IPTV, kaabelvõrkude ja SAT-TV lai levik võimaldavad teleprogramme vaatajateni edastada ilma maapealset saatjate võrku kasutamata.

Ringhäälingulubade kehtimajäämise  korral oleks maapealsete saatjate võrgu (DVB- T) vahendusel programme edastavad telejaamad olnud teisi tehnoloogiaid kasutavate telejaamade suhtes ebavõrdse konkurentsi tingimustes. Aastakümneid oli tehnilise piiratuse tõttu sagedusressursil kõrge majanduslik väärtus ning selle kasutamise eest litsentsitasude maksmine mõistlik. Digitaalajastu tulekuga kaotasid sagedused telejaamade seisukohalt suure osa oma väärtusest  – programmi edastamiseks on olemas palju odavamaid alternatiivseid võimalusi ning lisaks on ka digitaalplatvormil ressurssi rohkem kui Eesti reklaamituru suurust arvestades võimalikke telekanaleid. Perioodi 2001–2007 iseloomustab reklaamituru kiire kasv, mis koos tekkinud vaba sagedusressursiga andis võimaluse avada uusi telekanaleid. Muutunud oludes vähendas ka riik seni kehtinud teleturu protektsionismi  ning väljastas 2007. aastal digitaalplatormil tegutsemise ringhäälinguloa OÜ Eesti Spordikanalile.   

Langusaastad 2008 ja 2009

Telekanalite majanduslik seis oli hea kuni 2008. aasta teise pooleni. Esimesel poolaastal  kasvas reklaamiturg veel hoogsalt ning ka ERR i tegevuse eelarvelist toetussummat ei olnud riik veel vähendanud. 2008. aasta teisel poolel olukord muutus. 2009. aasta oli kõigile languse aasta, erakanaleid aitas aga riigi suur rahaline abi litsentsitasude tühistamise näol. TNS Emori andmetele tuginedes võib oletada, et 2008. aastaga võrreldes vähenes telereklaamituru kogumaht 2009. aastal ca 30%. Kuna Kanal 2 ja TV 3 teenivad  kahe peale ca 90% TV-reklaamirahast, siis oli nende 2009. aasta tulu kokku ca 300 miljonit krooni. Seda on natuke rohkem kui 2005. aastal. Tänu riigile on kulude poolel ringhäälingulubade maksu tühistamisest 50 miljonit krooni kokkuhoidu. Kui 2008. aastal olid kahe telekanali tegevuskulud kokku 391 miljonit krooni, siis sama kulutaseme säilimine tähendanuks 2009. aastal paarikümne miljoni suurust kahjumit. Arvestades aga, et kõik ettevõtted  on tegelenud juba alates 2008. aasta lõpust tugeva kulude vähendamisega, siis lõpetasid erakanalid 10%-se kärpe juures 2009. aasta väikese summaarse positiivse tulemusega. Võib oletada, et kallimatest omatoodangu projektidest loobunud Kanal 2 jääb plussi ja TV 3 tulem on „Eesti otsib superstaari” projekti tõttu miinuses. Kokkuvõtvalt ennustan eratelekanalite tulude languseks 2009. aastal 18–20%.

Kas ennustus ka paika peab, selgub pärast eratelekanalite majandustulemuste avalikustamist hiljemalt 2010. aasta juuliks. Tänu sellele, et riigieelarve on langenud vähem kui reklaamiturg, on avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamist 2009.-2010. aastal kärbitud riigieelarve langusega samas suhtes. Kahe negatiivse lisaeelarvega vähendas riik ERR i finantseerimist 2009. aastal kokku 34,5 miljonit krooni, mis protsentuaalselt teeb ERR i eelarve vähenemiseks võrdluses 2008. aastaga  8%. Võrreldes erakanalite reklaamitulude langust, mille osaliselt kompenseerib riigi otsus loobuda litsentsitasudest, ning avalik-õigusliku ringhäälingu üldist rahastamist, on kokkuvõttes mõlemal möödunud aasta seis „Harju keskmine” – ei ole hiilgav, kuid on majandusharusid, kus olukord palju keerulisem.

Televaatajale tähendab selline seis, et jäävad alles olemasolevad telekanalid ning peamised  saated, kuid tõenäoliselt tehakse kalleid omatoodangu-projekte vähem. Kui reklaamituru langus 2010. aastal peatub, võib edastuskulude vähenemise tõttu järgmisele aastale isegi natuke lootusrikkamalt vastu minna.     

Reklaamist ERRis

Toodud analüüs näitab, et 2010. aastal napib  teleringhäälingus 2008. aasta tasemel programmi tootmiseks vahendeid. Seda nii erakanalitel kui ka rahvusringhäälingus. Ressursside piiratus tekitab pingeid. Üheks pingete väljenduse ilminguks olid erakanalite süüdistused ERRi vastu. Eratelekanalite mureks on ETV kultuurija spordiülekannete ajal näidatav reklaam ja sponsorteave. Väidetakse5, et reklaami näitamine ERR is on ringhäälinguseaduse rikkumine. Loomulikult on väite esitajad ise seadust lugenud  ja teavad, et sponsorteave ja reklaam on ETVs eritingimustel lubatud. 2009. aastal oli sponsorreklaami maht ETV 1 ja ETV 2 programmis kokku 320 minutit ja 15 sekundit, 2008. aastal oli see 398 minutit ja 8 sekundit. See maht on alla 0,1% eratelekanalite poolt aastas edastatud reklaamisekundite mahust. ERR i programmis on tänu koostööpartneritele sponsorteabe ja reklaami edastamiseks antud sekunditele kindlasti palju raadiokuulajatele/  televaatajatele rahulolu ja häid elamusi pakkunud saateid olnud.

Milles on erakanalite probleem? Nagu ikka keeruliste küsimuste puhul, on vastused teinekord väga lihtsad. Probleem ei ole muus kui rahas. Erakanalid peavad iga ERR is edastatud reklaamisekundit oma saamata jäänud tuluks ja igat ERR i vaatajat-kuulajat kaotatud reklaamikontaktiks ehk siis taas kadunud rahaks. Kui analüüsida ERR is erandkorras näidatava  reklaami küsimust sügavamalt, siis ei puuduta see aga ainult erakanaleid ja nende tulu, vaid on palju laiem. Probleemi sügavamaks mõistmiseks tuleb vaadata telekanalite ning kultuuri- ja spordiülekannete korraldajate ja õiguste müüjate omavahelisi suhteid. Kui üritus on piisavalt atraktiivne, siis on telekanal valmis ürituse ülekande oma kulul teostama ja ülekande õiguste eest korraldajatele tasu maksma. Telekanal maksab ürituse ekraanilesaamise eest nagu iga teisegi hankeprogrammi puhul ja müüb tehtud kulude tasateenimiseks ise reklaami. Vastupidine olukord on siis, kui ülekanne ei ole telekanali jaoks piisavalt atraktiivne, kuid ürituse korraldajal endal on suur huvi meediakajastuse vastu. Ta on valmis telekanalile programmi madalast vaadatavusest tekkida võiva reklaamitulude kaotuse kompenseerima, eetriaja kinni maksma. Kompromissvariandis poolte vahel rahalist tehingut ei  tehta. Telekanal teostab ülekande omal kulul ja ürituse korraldaja saab oma toetajate näitamiseks kokkulepitud koguse reklaamisekundeid, reklaami müüb ka telekanal ise.

Eksisteerib ka selline koostöövõimalus, et telekanal annab ürituse korraldajale teatud koguse reklaamisekundeid, ürituse korraldaja müüb need oma sponsoritele ja/või teistele reklaamitellijatele ning saadud tulude eest korraldab nii ürituse kui ka tasub telekanalile salvestuse ja/või ülekande  teostamise tehnilised kulud. Kõik need variandid toimivad ka täna eratelevisiooni ning spordi- ja ka teiste ürituste korraldajate koostöö puhul. Ürituse hinna määrab vaba turg – pakkumise ja nõudluse vahekord. Ühelt poolt konkureerivad ürituste õiguste müüjad-korraldajad omavahel kõigi teiste programmimüüjatega ja teiselt poolt konkureerivad telekanalid, kes soovivad vabaturult alati osta parimat programmi  ja võimalikult vähe maksta. Kommertskanalil on tootmiskulusid ja reklaamitulusid kõrvutades lihtne otsustada. Kui tegevus on tulus, siis tasubki näiteks välismaise seriaali asemel kodumaist sporti näidata. Sellisel juhul liigub reklaamiraha läbi meedia sporti ja aitab spordi arengule kaasa. Seadusest tulenevalt ei tohi avalik-õiguslik ringhääling reklaami müüa. Tänu sellele saab ERR teha programmipoliitilisi otsuseid  reklaamiraha survest täiesti sõltumatult. Küll aga konkureerib ERR saateid, sh ka spordiülekandeid ostes otseselt erasektoriga. Vaba turg määrab ostu-müügi hinna. Spordi- ja kultuurisündmuste ülekannete õiguste ostmisel on kõik telekanalid võrdsed. Küsimus on avalikus huvis. Küsimus on ka kultuuri, spordi ja avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamises. Koos kultuuriministeeriumi eelarve osakaalu langusega riigieelarves  on järjest kahanenud ka avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine. Iga elaniku kohta on meie avalik-õigusliku ringhäälingu eelarve üks Euroopa väiksemaid6. Aga tahaksime ju olla viie esimese, mitte viimase seas.         

Kultuuri ja spordi kajastamine

Tulgem tagasi reklaami ja sponsorteabe näitamise juurde.

ERR seaduse §11 lõige 27 ütleb: Rahvusringhäälingu nõukogu võib erandkorras lubada reklaami või sponsorteabe edastamist Rahvusringhäälingu saadetes või meediateenustes, kui:

1) see kaasneb rahvusvahelise suursündmuse ülekandeõigusega, mis omandatakse EBU (Euroopa Ringhäälinguliit – European Broadcasting  Union) vahendusel, või

2) see kaasneb avalikkusele eeldatavalt suurt huvi pakkuva kultuuri või spordi suursündmuse ülekandeõigusega.

Esimese punktiga on lihtne: siia alla kuuluvad näiteks olümpiamängud ja Eurovisioni lauluvõistlus, aga ka Viini Filharmoonikute uusaastakontsert. Teise punkti tõlgendamiseks on rohkem võimalusi. Milline on avalikkusele suurt huvi pakkuv suursündmus? Kas kultuurirahva  iga-aastane tippsündmus Nargeni festival kvalifitseerub selle kriteeriumi alla? Aga „Õllesummer”? Spordiga on samad probleemid. Millist võistlust lugeda suursündmuseks? Kindlasti ei ole Eesti sportlaste esinemine kodus või välismaal alati suursündmus, kuigi mõnikord on spordi alaliidud ise teisel seisukohal. Kas suursündmuse all tuleks eelkõige mõista tiitlivõistlusi või lähevad arvesse ka rahvaspordi ja kommertsüritused? Näiteks,  kas Tartu suusamaraton ja kergejõustiku kuldliiga on suursündmused? Neile küsimustele ei anna seadus ühest vastust. Otsustusõigus on seadusega antud Eesti Rahvusringhäälingu nõukogule. Esitatud küsimustele vastamiseks tuleb analüüsida olukorda laiemalt. Kas on oht, et kultuuri ja spordi edendamiseks mõeldud (eelkõige riigi) raha liigub hoopis neist valdkondadest välja meediasse? Kas see on halb,  kui kultuur/sport meediat majanduslikult toetab? Või vastupidi? Kui suures ulatuses on õigustatud maksumaksja raha suunamine avalik-õigusliku ringhäälingu kaudu kultuuri ja spordi kajastamisse?

Mille järgi otsustada, milline majandusvaldkond on eelistatud? Kuidas on kaitstud vaatajate huvid? Mis juhtub, kui ERR ei saa ülekannete õiguste omandamiseks vajalikku sponsorteabe ja reklaami edastamise luba? Kas erakanalid teeksid need ülekanded ise ära? Kui jah, siis millistel tingimustel? Mis juhtub siis, kui ülekandeid üldse ei tehta? Näiteks 2010. aasta jalgpalli MM ilt, mille ülekannetest erakanalid huvitatud polnud. Kui spordiülekannete vastu erakanalitel mingi huvi siiski on, siis kodumaise kultuuri salvestamise ja edastamisega on lood palju kurvemad. Popmuusika ja meelelahutuslik estraad on ainsad kultuurivaldkonnad, mis eratelekanalite tähelepanu köidavad. Eestis  on piisavalt häid kultuurisündmusi, mida võiks teleekraanil või raadioeetris edastada, aga mida ei ole, on erameedia huvi. Huvi puudumine on ka täiesti mõistetav: kultuuri kajastamine ei ole kasumlik. Selles olukorras on mõistlik kasutada avaliku huvi paremaks rahuldamiseks seadusega antud võimalust lubada erandkorras ERR il edastada teatud ülekannete õiguste saamiseks sponsorteavet ja reklaami.       

Mida raha eest saab?

Kuidas süsteem toimib? Võtame näiteks laulu- ja tantsupeo. Tegemist on kindlasti avalikku huvi pälviva üritusega. Pidu rahastati riigi  eelarvest, piletitulust ja sponsorite toetustest. RHNile esitati sponsorteabe edastamise taotlus, mida nõukogu heaks ei kiitnud, kuna pidas alkoholitootja kaubamärgi sidumist selle ürituse ülekandega ebasobivaks. Ürituse ülekanne sai teoks ka ilma sponsorteabe edastamiseta. Teine näide. Eesti Kontserdi uusaastakontserdi ülekande õiguste saamisega kaasnes kohustus näidata enne ülekande algust ja ülekande lõpus Eesti Kontserdi toetaja  kaubamärki. Ilma kaubamärgi näitamiseta ülekannet ei oleks toimunud. Ilma sponsorita poleks olnud ka kontserti ennast. Tänu erasektori lisarahale on meie kultuur selle ürituse võrra rikkam. Erasektor aitab korraldada ka selliseid üritusi nagu PÖFF, „Jazzkaar”, Birgitta ja Nargeni festival. Kas nende ürituste korraldamiseks saaks erasektorilt toetust ka siis, kui sponsoritel puuduks meediaväljund? Selliseid toetajaid, kes oma olemasolust teada ei taha  anda, on aga tunduvalt vähem kui neid, kes toetamise kaudu oma maine tõusu loodavad. Sellises era- ja avalik-õigusliku sektori koostöös ei ole midagi taunimisväärset, vastupidi. Kultuuriinimesed on õnnelikud ja turundusmeeskonnad rahul. Järgmine küsimus on meediapartneri valik. Laialt levinud on meedia ja ürituse korraldajate kokkulepe, mille puhul meedia annab üritusele tasuta reklaamisekundeid või -ruutsentimeetreid ning saab vastutasuks  õiguse ennast ürituse toetajaks nimetada. Avalikust huvist lähtudes on seadusandja pannud seadusega ERR ile kultuuri vahendamise/ salvestamise kohustuse. Tõsi, seda kohustust saaks ka tänase eelarve juures paremini täita ning sellega tuleb ERR il tegeleda, kuid piiri paneb ka kasin eelarve. Näiteks nõuaks kunagiste reedeõhtuste teatrietenduste traditsiooni jätkamine (ühel telehooajal 40 teatrietenduse salvestust) ainuüksi teatrite, autorite ja näitlejate tasuna aastas mitu miljonit krooni, millele lisanduks veel salvestuste tehniline kulu. Ühe kvaliteetse lavastussaate saatetunni maksumus on ligikaudu 200 000 krooni. Kogu põhihooaja (200 päeva) vältel ETV vaadatavama aja (s.t neli tundi ööpäevas) täitmine sellise programmiga nõuaks aastas 200 miljonit krooni. Kuulajad-vaatajad-lugejad soovivad aga kvaliteetset sisu 24 tundi ööpäevas 365 päeva aastas ja mitte ainult ühelt telekanalilt,  vaid ka viielt raadiokanalilt, ETV 2-lt ja loomulikult ka järjest olulisemaks kommunikatsioonikanaliks muutuvatelt ERR i võrgulehtedelt.

Kokkuvõtteks. Eesti teleringhäälingut kujundanud meediapoliitika on orienteeritud eelkõige majandustulemustele: riiklikke eesmärke mõõdetakse raha ja Euroopa Liidu direktiivide täitmise põhjal, mitte telekanalite pakutava sisu järgi, mitte avalikust huvist lähtuvalt. Riikliku regulatsiooniga on toetatud  erasektorit: kahele eratelekanalile loodi majandustegevuse arendamiseks soodne keskkond (erasektori kasumlikkuse tagamine). Avalik-õiguslikule ringhäälingule on aga aastaaastalt riigi eelarve suhtarvuna eraldatud järjest vähem tegevustoetust (õhuke riik).

1 Knell, M., & Srholec, M. (2007). Diverging Pathways in Central and Eastern Europe. In D.Lane & M.Mynt (Eds.), Varieties of Capitalism in Post-Communist Countries (pp.40-62). Palgrave MacMillan. 

2 Ringhäälinguseaduse muutmise seadus. RTI, 14. I 2002, 3, 5. http://www.riigiteataja.ee/ert/act. jsp?id=162838.

3 Ringhäälinguseaduse muutmise seadus. RTI, 3. VII 2008, 28, 184. https://www.riigiteataja.ee/ert/act. jsp?id=12984725.

4 Ringhäälinguseaduse muutmise seadus. RTI, 23. XII 2003, 83, 560. http://www.riigiteataja.ee/ert/act. jsp?id=688644.

5 Urmas Oru, Avalik-õiguslikud kõrvalhüpped. – Postimees  5. I 2010. http://www.postimees.ee/?id=207804.

6 European Audiovisual Observatory Yearbook 2009. Film, Television and Video in Europe, 2009 Edition, Vol 1. Television in 36 Europena States. European Audiovisual Observatory. Strasbourg. 7 Eesti Rahvusringhäälingu seadus. RTI, 6. II 2007, 10, 46. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12786086.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming