Brasiilia tuleb ja läheb ning Eesti vutt jääb alles

Tarmo Teder

23. juuli Eesti Ekspressi A-osas lk 19 ilmutati hämmastav paarisreklaam: ülaosas kuulutatakse 12. augustil aset leidvat Eesti-Brasiilia jalgpalli sõpruskohtumist kui sajandi suurmängu Eestis ja teatatakse, et kes ostab sinna 2500 kroonise pileti, saab tasuta boonuseks Ekspressi aastatellimuse, mis maksab 832 krooni. Sama lehekülje allosas aga lubab populaarne nädalaleht endale luksust seda jalgpallimatši antireklaamida pealkirjaga: “Miks on  mäng Brasiiliaga Eesti vutile kahjulik? Kohtumine viiekordse maailmameistriga ähvardab üüratu hinna tõttu Eesti jalgpalliliidu hinge kinni tõmmata ega tõota ülikalli pileti soetanud fännidele sportlikku elamust.” Ärgitatakse lugema sporditoimetaja Veiko Visnapuu analüüsi juba esmaspäevases (s.t 27. juuli) Eesti Päevalehes.

Ei tea, kas nn analüüs oli reklaami ajal juba paberile pandud, aga kaks teesi oli igatahes  välja hõigatud ja Visnapuu sulest see pigem soovmõtlemise kui analüüsi moodi kirjutis esmaspäeval EPLis trükivalgust nägi. Mitte kuigi sujuvalt kokku traageldatud artikkel on oma põhiteesides eksitav ja pahatahtlik, kirjutise toon lõhnab halvustamise ja kadeduse järele, löögi alla on võetud Eesti Jalgpalli Liit (EJL) ja selle president Aivar Pohlak. Justkui ei tohiks nad majanduslikult raskel ajal erakordseks sõprusmatšiks vajalikku 30 miljonit krooni  välja käia, Brasiilia vutikoondist siia organiseerida, sest see olevat priiskamine ega pakkuvat publikule sportlikku elamust, mida kõrge piltihind peaks eeldama.

Tõsi see ju on, et 2500 ja ka 1500 krooni on sõprusmatši vaatamise jaoks soolane hind, mis tõrjub paljud potentsiaalsed vutihuvilised, sest neil on mugav varuvõimalus näha seda kohtumist ETV kanalil. Augustis tuleb Tallinna ka Madonna ja ainult debiilik võib küsida, et  miks meile seda kontserti televiisorist ei näidata, jalgpalli ju näidatakse! Ja kui seda erilist jalgpalli meie telepurgis ei näidataks, siis ei tõuseks sellest „vutikontserdi” korraldajate tulu, vaid paisuks viha jalgpallileige avalikõigusliku tele-eetri vastu. Pole vist tähtiski, kumb on maailmas tuntum: kas Madonna või Brasiilia jalgpallikoondis, kes tuli esimest korda ilmameistriks Stockholmis juba siis, kui Madonna Louise Ciccone USAs sündis ja mängib oma pidevalt vahetuva verega ka siis, kui Madonna enam ei laula. Staarid kontserdilaval ja jalgpallimurul tulevad ja lähevad, kollaroheliste brasside vutiansambel kui orgaaniliselt muutuv institutsioon on ühest või teisest superstaarist palju kauakestvam nähtus nagu ka meie sinimustvalges vormis rahvuskoondis. Olgu siis klassivahe brassidega Visnapuu sõnul pealegi üüratu. Tulevad nad ju tõesti oma täie löögijõuga rivistuses. 

Veiko Visnapuu „analüüsis” välja pakutud mure meie jalgpalliliidu laostumise suhtes pole siiras, vaid pigem teiste rahas sorimisele kehutav. Miks mitte ei või ka karmimal kärpeajal, kui Eestis on 70 000 töötut, jalgpallijanusele rahvale suurt vaatemängu pakkuda? EJL seda suudab ega tee seda maksumaksja raha eest. Kui 90aastaseks saanud Eesti riik suutis 100 miljoni krooni eest Vabaduse väljaku äärde oma kättevõidetud vabaduse tähiseks  klaasist ristisamba püsti panna, miks siis ei või Eesti Jalgpalli Liit meie vuti 100. aastal 30 miljoni krooni eest korraldada kahetunnist võitluslikku vaatemängu, mida pole varem olnud ega tule enam ka suure tõenäolisusega pikkade aastakümnete kaupa. Olgu aeg ja olud kui pitsitavad tahes, mõelda ja ka käituda võiks ikka ülevalt, suurt vaatemängu loovalt, aga mitte kogu aeg hallitanud senti või higist krooni lugeda. Poliitikute ja ka ajakirjanike eelarvepõhine  rahas mõtlemine ja permanentne mahaviilimine püüab nagu katkuviirus ka kultuuri sh jalgpalli imbuda. Aga kitsikuse kiuste seisab meil ristijurakas klaassambal, Laululavale tuleb masse hullutav Madonna ja A. Le Coq Arenal trikitavad kohvimaa pallivõlurid.

Visnapuu sedastab, et Eesti-Brasiilia mängu näidatakse kümnetel Lõuna-Ameerika ja Aasia telekanalitel, ent parastab kohe, et EJL ei teeni ülekannete eest sentigi. Näriv-näägutava  artikli autor ei taipa, et üht eriskummalist sõpruskohtumist vutimurul jälgivad lisaks meie eestlastele ja venelastele ka kümned miljonid põnevil silmapaarid favelades, vihmametsades ja ookeanisaartel, kes ei teadnud varem Eestist mitte midagi. Iseasi, kas meil on ikka vaja nii teadvustatud või edevad olla? Tõenäoliselt saame palliplatsil tappa, aga võitleme väärikalt, näitame ka „üüratult klassimadalamal tasemel” oma sisu. Veiko Visnapuu sõnul ühekordset projekti päästvad ja raha tuulde loopivad Eesti jalgpallijuhid ei käitu Eesti-Brasiilia matši korraldades lühinägelikult, vaid hoopis suurejooneliselt: teevad seda, mis pole ajalehemagnaadi ega riiginõuniku võimuses. Jutt Eesti jalgpalliliidu laostumisest ja meie vutiklubide unarusse jäämisest ei pea mingit vett. Aivar Pohlaku sõnul on EJLi eelarve põhivood oma tulude ja kuludega aastani 2018 heal tasemel tasakaalus. 

Analüütik Visnapuu võinuks ajakirjanikuna muu hulgas välja uurida, et kõikide vahepeal Eestis aset leidvate jalgpalli MM i ja EM i valikgruppide mängude teleülekannete õigused on lepinguliselt juba ette ära müüdud Saksamaa telereklaamifirmale Sport Five, tulgu siis loosiõnn ja vastased millised tahes. Tehingu aluseks on valikgrupi teleõiguste arvestuslik keskmine taks. FIFA ja UE FA toiteallikad on selle tehingu kõrval teisejärgulise suurusega. Jalgpalliliidu  juhatuses ei istu mitte ainult „propagandaparaadi” korraldav president Pohlak, vaid ka asepresidendid: ehituskontserni Nordecon finantsdirektor Andri Hõbemägi ja AS SEB Liisingu juhatuse esimees Ainar Leppänen. Need mehed nagu peaksid oskama raha lugeda ja Pohlaku liigidealismi ohjata. Jalgpalliliidu eelmise aasta kasum oli 24,6 miljonit krooni ja juhatus on finantsasjadega korralikult toime tulnud. 

Mammona lõa otsas mõtleva Visnapuu mure meie jalgpalli järelkasvu pärast – justkui paneks sõprusmäng Brasiiliaga sellele põntsu – on liialdatud valehäire. Eesti jalgpalliklubide töö noortega on pidevalt ikka plussis olnud, pigem kannatavad profid. EJL toetab klubisid tänavu seitsme miljoni krooniga, järgmisel aastal on plaanis rahaga turgutada ka amatöörklubisid madalamates liigades. Veiko Visnapuu mitut-setut jalgpalli haruteemat  markeeriv artikkel tekitas ka küsimuse: kas ta kirjutas kõikides punktides ikka enda või veel kellegi teise korraldusel ja suunamisel? Eesti Ekspressi kummastavalt skisofreeniline reklaam, EE ja EPL ühine omanik ning Visnapuu selge positsioon „Kanniku-Pohlaku jalgpallisõjas” annavad põhjust oletada käsuliiniga kallutatud ajakirjanduse skeemi, aga jäägu see taustateadliku lugeja enda spekuleerida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming