Eesti raadio ja televisioon – meie kõigi ühine asi ja tegemine

Margot Visnap

Aastavahetuse eel tõusis meedias esile avalik-õigusliku rahvusringhäälingu teema. ETV identiteediprobleeme lahkavale artiklile Sirbis („Meelelahutusluulud murendavad Eesti Televisiooni identiteeti”, 18. XII 2009) vastas rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg Postimehes („Rahvusringhäälingu väljakutsed”, 28. XII 2009). Tomberg rõhutas, et meelelahutusliku sisu suurenemine ETVs on uue põlvkonna teleri ette toomiseks paratamatu. Samal ajal jõudis meediasse ka  teade RR i juhatuse otsusest lõpetada Vikerraadio saade „Keelekõrv” ja koondada selle toimetaja Maris Johannes. Eesti kultuuriüldsus reageeris sellele otsusele avaliku pöördumisega, millele oli alla kirjutanud ligi 300 inimest. Seega tegeles aastavahetuse eel kirjutav ja näitav-kuuldav ajakirjandus (enne suure lume tulekut) usinalt rahvusringhäälingu teemaga. Kokkuvõttes lahustus aga teemakäsitlus paraku kollasevõitu sahistamisse, rahvusringhäälingu sisulistest probleemidest jällegi mööda minnes.

Selmet analüüsida rahvusringhäälingu seisu, materdati  „miljonäriproua” Johannest, uuriti usinalt, kuidas Margus Allikmaa oli autojuhiks tööle võtnud oma venna. Ent kaugemale kui kellegi „miljonid” ja „tuhanded” ajakirjandus ei jõudnudki. Analüüsida ETV või ER i programmi, see ei paku valdavalt ju kommertsmeediale enam ammugi pinget. Järjepidevast, professionaalsest meediakriitikast pole meie ajakirjanduses enam midagi alles. President Ilvese meediateemaline ettekanne Eesti Ajalehtede Liidu meediakonverentsil „Meedia ja masu” pälvis küll suurema vastukaja, mille käigus asus kaitsepositsioonile valdavalt trüki- ja elektrooniline  meedia. Ka 26. jaanuari ETV saates „Vabariigi kodanikud” prooviti Ilvesele „koht kätte näidata” – ära trügi oma ühe protsendi hulka kuuluva arvamusliidri nõudmistega ajakirjanduse tegemisi segama!

Kohe meenus ka Hanno Tombergi väide Postimehe artiklis: „Kriitikute meelest tuleks praegust avalik-õiguslikku teleprogrammi hinnata ainult tõsise ja kahjuks vaid ühiskonna haritumat osa köitva ühiskondlik-poliitilise programmi ning rahvuskultuuri edendava programmi alusel”. Et siis hambus jälle see nn üks protsent, kelle pärast ei tasukski ajakirjandust teha?  On selge, et Eesti avalik-õiguslik ringhääling vajab vastukaja, professionaalset analüüsi, dialoogi ega tohiks käituda nagu „püha lehm”, kelle kohta ei tohi sõnakestki poetada. Paradoksaalne, aga 90ndate alguses, kui tekkisid uued telekanalid, arvustati nii kommertskanalite kui ETV saateid suure hoolega ja üsna asjatundlikult. Nüüd pole meediapildis ei telearvustusi, raadioteemalistest analüüsidest rääkimata. Kas on tegemist trükiväljaannete enesekaitsemehhanismiga – ei kritiseeri teisi, siis ei kritiseerita ka meid? Ent meediakriitikat meie päevalehtedes enam pole. 

Ometi vajaks meedia tagasipeegeldust, olgu tegu siis riikliku või erameediaga. Kultuuri vahendamisel on õnneks veel loomulik, et ka eraväljaannetes (EPL, PM, EE , Maaleht) ilmuvad vähemal või rohkemal määral kirjanduse-, kunsti-, muusika-, teatri-, filmiarvustused. Kõiki neid kultuurivaldkondi toetab Eesti riik ehk maksumaksja. Ent samamoodi riigilt ja maksumaksjalt toetust saav rahvusringhääling ei pälvi (ja kahjuks ka ei talu) ammu enam tõsisemat analüüsi. Meediakriitika näib igas valdkonnas olevat enam-vähem tabu, olgu tegu riigi toetatud rahvusringhäälingu või ka näiteks kultuuriajakirjandusega,  rääkimata siis kommertsväljaannetest või -kanalitest. Keegi ei kipu üksteist väga torkima, kritiseerima. Riigi toel tehtav meedia vajab aga igal juhul tagasisidet. Mäletan, 90ndate keskel sai taotletud ajakirjanike liidu initsieeritud meediakriitilise väljaande Klopper tarvis Kultuurkapitali kesklauast toetust. Kulkast saabus vastus, et meie meediaprojekte ei toeta. Ometi ei olnud Klopperi puhul tegu kasumliku ettevõtmisega, kavas oli ilmutada ajakirja, mis analüüsiks nii riigi- kui erameediat, netiversioonis väljaanne mõnda aega toimiski, kuni see mu meelest toonase ajakirjanike liidu juhatuse  esimehe Allan Alaküla abil vaikselt tasalülitati. Tulles tagasi avalik-õigusliku meedia, rahvusringhäälingu juurde, siis tundub, et teema väärib siiski arutelu, mistap kultuurilehel on vahest voli küsida (kuigi seda on küsitud aastaid): kus on ETVs või ER is näiteks kirjanduse-, kunsti-, teatri- või filmisaated? Õnneks on meil Klassikaraadio ja ETVs muusikasaade „MI”.

Aga kas ülejäänud rahvuskultuuri osa (kirjandus, kunst, arhitektuur, teater, film) peabki katma ainult tempokatest, justkui ajaga võidu jooksvatest klippidest koosnev kultuurimagasin „OP!”? Nii kirjanduse-, kunsti-,  teatri- kui ka filmisaated on ju kunagi ETV, ka Eesti Raadio programmi kuulunud. Tahtmata kuidagi ohustada rahvusringhäälingu tõsise muusika saateprogrammi, tekib ometigi küsimus: miks on teised kultuurivaldkonnad vaeslapse osas? Rääkimata lastele ja noortele mõeldud või Eesti rahvuskultuuri ajalugu kajastavatest saadetest … Sirp otsustas küsida Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi õppejõu Maarja Lõhmuse arvamust. Ikka eesmärgil, et arutelu rahvusringhäälingu teemal ei soikuks. On ju Eesti raadio ja televisioon meie kõigi ühine  asi ja tegemine, mitte ainult ERR i viieliikmelise juhatuse mängumaa.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming