Ei ole midagi uut päikese all

Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits

Kolm pildikest ja moraal

Esimene pildike

“Meie kahetseme wäga, et tänast “Postimehe” numbert mitte üsna täitsa wälja anda ei saa, sest kunni tänini ei ole selle manuskript veel mitte täielikult meie kätte tulnud. Pärnus, 12. juunil 1880. Pärnu Postimehe toimetus.” Sellise tekstiga lõpeb Pärnu Postimehe viimane lehekülg, mille alaots on lihtsalt tühi, vaatamata sellele, et “teadaandmised” (s.t kuulutused ja reklaam) on trükitud suuremas kirjas kui tavaline.

Kuidas selle aja lehetegemine käis, saab kõige paremini teada “Tallorahwa postimehe” ekstsentrilise ja enesekeskse toimetaja Karl Körberi sulest. Körber peab iga nädal kirjutama 5 poognat lehe käsikirja, ja mõnigi kord täidab ta need poognad lisaks õpetlikele lugudele ja sõnumitele ka oma elu ja lehetegemise raskuste kirjeldamisega. Nii annab ta armsale lugejale 1859. aasta lihavõtte ajal teada: “Nisuggusel näddalal polle mitte aega, tseitungid ei luggeda egga kirjotada, waid peawad selle numri luggejad rahhul ollema sellesamma tükkiga, mis jubba rohkem kui aasta maggas rahholikkult kappis, ja peab nüüd rahwa ette tullema ja ilmsiks sama.” (24. IV 1859).

Kord segab halb ilm, kord lapsed, sugulaste külaskäik või naise hambavalu. Vahepeal on Körber aga kogu lehetegemise peale lihtsalt tige ja tüdinud. Nii on see ajalehe tegemine üle-eelmise aastasaja keskpaiga paiku. Tekst voolab jutustaja suust kommentaaridega pikitult. Toimetaja on sõber, kes rahulikus õhtulauas lugusid vestab, või konferansjee, kes lugusid sisse ja välja juhatab, ja vahepeal ka omaenda lugusid jutustab.

Selline pereringi pildike hakkas sajandite vahetusel asenduma üsna teistmoodi lehega, milles keskse rolli said uudised ja veel kord uudised. Lehetegijast sai anonüümne reporter. Arvamusest said üha enam ja enam anonüümsed lood. Ja kiirus üha tõusis. Näiteks kuulutusi võtsid kõik päevalehed vastu veel lehe ilmumispäeva hommikul (leht ilmus tollal õhtul) ja nii võis surmakuulutus alata sõnadega: “Täna hommikul kella ½8 ajal lahkus surma läbi… “ Ja õnnetustestki püüti võimalikult ruttu teada anda. Näiteks on 20. novembril 1935 Päewalehes loo “Inimohwriga tuleõnnetus” juures ka 4 fotot allkirjaga, mis algab “Tänahommikune tulekahi Karu tänawal. /…/”.

Uusi tuuli toob nõukogude võim. Nii ilmub 1945. aasta Rahva Hääles lausa omaette rubriik, milles hiljem kirjanikuna tuntud O[svald] T[ooming], A. K., T. B. ja teised õpetasid konkreetsete analüüside abil rajoonilehtede toimetusi, kuidas kirjutada. Nii lahkab A. K. lugu ““Uus Postimees”“ 1945. aasta 26. jaanuaril konkreetselt, kas nõutavad teemad on piisavalt ja õigesti kajastatud. Ja õpetab nii: “ [Uues Postimehes] On kirjeldatud küll Punaarmee vaprat lahingutegevust Eesti vabastamisel ja eesti võitlejate osa selles, kuid pole rõhutatud fakti, kuidas rahvas kõikjal tervitas oma vabastajaid. Samuti pole kirjutusi nõu­kogude rahvaste koostööst, välja arvatud artiklis Konstitutsiooni-päeva puhul.”

Ja kuigi 1940. aasta 21. novembri Tartu Kommunistis  (“Anonüümsus †”) kõneldakse otsesõnu sellest, et uuel ajal peaks vähemalt laiemaid teemasid haaravatel lugudel olema täispikkuses kirjutajate nimed all, on lehetegu jäänud tänaseni suuresti anonüümseks. Ja keskmine eesti lugeja tunneb isegi tipptaseme kirjutavaid ajakirjanikke mitmeid kordi vähem kui kohalikke staare (esitanud ühe laulu teles) või superstaare (esitanud mitu laulu).

 

Teine pildike

13. detsembril 1857 annab Talurahva Postimees meile teada, et Tartust “nüüd keik innimessed pitki silmi sönnumit ootwad, et seäl 4 Jöulukuu päe­wal sedda mörtsukat kinniwöeti, kes Wörro maal Röuge kihhelkonnas Krabbi walla kolimaias Jaan Rumpe perrest 2 innimest kirwega tapnud, ja kolm wiggaseks raiunud.”

See Võrumaal toime pandud mõrtsukatöö andis kirjutamist pea pooleks aastaks, mille jooksul pildile üha uusi ja uusi detaile lisati. Imekombel ellu jäänud ohvrist Jaan Rumpest saame teada peaaegu iga nädal. Näiteks 7. veebruaril: “Tartolinnast kuleme, et Jaan Rumpe pealuust ollew jälle pinna­kenne hawast wäljatulnud, agga weel mitte sesamma surem pind, mis tohtred pitki silmi ootwad.” Ja 14. veebruaril 1858 on Jaan Rumpe jälle esiküljel, sest kindralkuberner on teda haiglas külastanud ja nüüd räägib ta ise Maarja kiriku õpetajale (seesama Willigerode, kes Talurahva Postimeestki toimetas), kuidas see jõle mõrtsukatöö toimus. Ja 14. märtsil antakse lõpuks teada, et Rumpe on üleeile haiglast koju saanud.

Kuigi Pärnu Postimees nii pikalt ei kirjutanud, andis temagi Rumpest 18. detsembril 1857 ligi kaht lehekülge täitva looga põhjaliku pildi, kust saame teada, kuidas röövima tulnud mees raha ei saanud ja “Siis ta lõi terrawa kirwega Janile, et kõrv mahha lähhäb ja kõrvast lõua lu sani keik lehheneb.” Ja kirjeldas ka ülejäänud nelja ohvri tagaajamist ja tapmist.

Kui aga lehelugejad kaebavad, et sellistest hirmsatest asjadest ei peaks kirjutama, siis vastab pastor Willigerode: “Ei mitte, armas söbber, ei mitte! Keik kurjus peab walge ette sama, et temma saaks walgussest hukka möistetud, ja wast siis, kui rahwas kuulwad ning näwad, missuggused hirmsad asjad maa peäl sündiwad, sawad nemmad selgeste ärratundma, mis wilja patto juur kannab, kui sinna sedda juurt ei kauta jubba laste süddame seest.”

Ega selles kuritööde armastuses midagi enne olematut ega tagant tulematut olnud. 1920. aastate lehtede külgi täidavad lühikesed nupud ja ülipikad lood. Viimased aga kipuvad olema üsna tihti lehega seotud poliitikute haigutama ajavad kirjatööd ja teisalt kohtureportaažid, mis just teravate elamuste vaesusega ei hiilga.

Nii saame lugeda 1925. aasta 23. aprilli Päewalahest terve suures formaadis lehekülje pealkirja all ““Kalevipoja” saladuse lõpuvaatus”, mis kõneleb teravate vahepealkirjadega ja küsimuse-vastuse haaval tunnistajate ülekuulamisest, kus nood teada annavad, kuidas Kalevipoja teise tüürimehe Sergo arvatava mõrvatööga nende arvates lugu oli. Ja samal teemal pakuvad samasuguseid lehekülgi ka teised lehed. Vaid Postimees jäi ses osas tagasihoidlikumaks.

Aga teravaid elamusi pakkuvaid uudiseid leiab kõigist lehtedest. Postimees 1925: “Kui äi ei taha talu anda”, “Rebase kihwt wiina hulka”. Päewaleht 1925: “Poomine käidawa tänawa ääres”, “Wiimane pankrott – kuul pähe”. Waba Maa 1925: “Rändawa rätsepa mõrtsukatöö”, “Surnukeha raipeaugus”.

See pilt hakkas pehmemaks muutuma 1930. aastatel, aga taustal võib kahtlustada mitte ajakirjanike muutunud arusaamu, vaid muutunud riigikorda. Veel järsem on muutus muidugi nõukogude ajal, kui Brežnevi aja Noorte Hääle ilmselt loetavaim osa oli “Viimane veerg” oma pisikeste kergete uudisnuppudega ja 1950.-1960. aastate kohalik kõmutase pidi piirduma lahutusprotsessi kuulutustega. Need olid küll ametlikud tekstid, milles kohtunik teada andis, et “XX, kelle elukoht on Tartus, YY tänav 23-23, on algatanud abielulahutuse oma naise/mehe ZX-i vastu, kelle elukoht on Tartus, WW tänav 111-111. Asi kuulub arutusele Tartu linna rahvakohtus.” Aga siiski olid need magus pala kõigile neile, kes täitsid kohtusaalide pealtvaatajate toolid.

Tänapäeva lehti tunneb igaüks ise ilma näidetetagi.

 

Kolmas pildike

Üks lehenumber on alati olnud keeruline nähtus, milles on koos erinevad teksti- ja pildiliigid ja mis täidab väga erinevaid funktsioone. Algusest peale on selle  pind aga jagunenud kaheks. Ühe poole annab toimetuse materjal ja teise poole reklaam, kuulutused jms, mis väljaandjale raha sisse toovad.

Ostetakse ja müüakse kõike nagu ikka. Nii kuulutab Perno Postimees 1. aprillil 1870: “Wägga hästi tehtud pusärgid, iggas suruses on allati walmis, nihästi uhkeste tehtud, kui ka keige waesema rahwale sada, ja sawad oddawalt ja mönne tunni pärrast kätte antud tislermeistre E. H. Dunkeli läbbi, Tallinnas Pikka ulitsas maea No 116 kronojahho maggasini wasto.” Juba XIX sajandi lõpus hakkavad ilmuma surma-, kihluse-, abiellumis- ja tutvumiskuulutused. Aga mõnikord antakse teada ka midagi sellist, mis kuulub hoopis eraelulisemasse maailma, kas või selliselt, nagu 1920. aasta Postimehes, kus aasta alguses saame lugeda: “Ellen, tule kohe “Tartu” wõõrastemajasse, tuba nr. 8. Wend.” Ja sama aasta lõpus: “Meie oma sõbra Jaani tegude eest enam ei wastuta. Anton, Arnold, Eduard.”

Muidugi, kuulutus muutub. Alguses on see täislauseline, jutustav, allkirjastatud, ka tunnetele mängiv (raha kaotasid ikka vaesed lesknaised, kinnisvara müüdi “ühhe issiärraliko juhtumise pärrast”). Siis saab ta pealkirja (“Hobbune warrastud”) ja kataloogijoonistused juhatajaks (surnukirstud, õmblusmasinad jm teemale viitavad pildid).

Ja kui alguses täitsid kuulutused ajalehtede sabaotsa, siis 1890. aasta paiku hakkavad nad tungima esiküljele, pärast 1900. aastat ka teistele lehekülgedele, ja 1910. aasta paiku ka lugude vahele.

Muuseas, juba enne 1910. aastat hakkas ilmuma reklaamlugusid (neid eristas toimetuse materjalist tavaliselt vaid vähemärgatavate ehisjoonte kasutamine reklaamloo all ja kohal). 1920. aasta paiku tulid lehekülgedele omavahel seotud reklaamkastid, mis lugusid trepina läbisid.

Kuulutused ja reklaam on olnud juba 150 aastat silmatorkavam kui toimetuse materjal. Võib öelda, et reklaami kujundus on toimetuse materjali kujundusele teed näidanud. Alguses õhulisem (jooned vahel), liigendatum (märksõnad paksus kirjas), siis suurema kirjaga, mitmel veerul. Siis hakanud järjekindlalt kasutama gravüüre ja fotosid. Ja kui lehtedesse hakkab tulema värv (1920. a Päewalehes), siis esmalt ilmuvad punased või rohelised pealkirjad, jooned ja raamid nimelt reklaamidesse.

Käsil oleva sajandi lehetegijad on hüpanud vahetevahel, kuulutades välja täiesti enneolematuid reklaamide paigutamise võimalusi. Kahjuks peame kurbusega teatama, et ka 1930. aastatel pandi reklaami mitte ainult lehe servadesse vaid ka ridade keskele. Veel enam, isegi toimetuse materjali peale trükitud reklaam prooviti näiteks Wabas Maas järele: tõmmati helepunane reklaam diagonaalselt üle lehekülje ja kaeti sellega muuhulgas lugu, mis kannab pealkirja “Kus asub Lembitu wäe ühiskalmistu” (Waba Maa, 26. X 1930).

Ja kui 1990. aastatel võitlesid lehetegijad reklaamiosakondadega vihaselt tugitekstide pärast (nüüdseks ollakse küll alla andnud), siis needki olid olemas 1930. aastatel. Need on lood, mis annavad küll lugejale infot või pakuvad meelelahutust, kuid nende esmane roll on toetada kõrvale paigutatud samateemalist reklaami. Näiteks 1935. aasta Päewalehes ilmus pühapäeviti moerubriik “Ringi ümber moe”, mille sees ja kõrval alati sobivad reklaamid. Suve algust kuulutasid ikka maakondade eriküljed, kus suvitusvõimalusi kiitvad tekstid vaheldusid vastavate maakondade firmade reklaamidega. Veel enam, võib öelda, et mõned toonased nipid on tänastel lehetegijatel veel järele proovimata. Näiteks ilmus Wabas Maas 17. detsembril 1935 kogu külje pikkune lugu “Meie interwjuu jõuluwanaga. Mida toob meile tänawu Jõuluwana?”, kus jõuluvana räägib, mis poode ta Tallinnas külastab ja mida ostab. Firmade nimed on paksu kirjaga esile tõstetud ja lisatud aadressid.

 

Arutlus ja moraal

Muidugi ei olnud see ülevaade eesti trükiajakirjanduse arengust. See ei rääkinud üldse sellest, millest eesti lehenduse ajaloos enim on räägitud: ideoloogiast jms. See ei rääkinud ka neist tohututest muutustest, mis lehtedes on siiski toimunud. Selle loo moraal tahtis olla kahesugune.

Esiteks, eesti lehenduses on asju, mille kohta võib ütelda piibli sõnadega: ei ole midagi uut päikese all. Paljugi sellest, mida tänasel päeval suureks uuenduseks peetakse, oli olemas juba 150 aastat või 75 aastat tagasi. Ja suur osa sellest, mida alles viimase aja eesti lehtede koledaks kolletamiseks on peetud, oli olemas juba algusest peale. Eriti nendes asjades, millel raha magus hais juures oli.

Ja teiseks, maakera käib ringi. Nii mõneski mõttes meenutab Körberi ja Jannseni aja lehetegemine hämmastavalt palju praegust Internetti, blogijaid ja muud sellist. Muidugi, XIX sajandi pastori- ja köstrihärrad ei tulnud selle pealegi, et ropendada, räusata, röökida, sõimata, mõnitada. Selles osas ei meenuta nad küll neid anonüümseid hingi, kes, püksid rebadel, virtuaalsele peldikuseinale oma surematuid arvamusi kirja panevad.