Energeetikarindel muutusteta

Mart Soidro

„Kapital”, ETV 18. IV. Pikemad intervjuud Sandor Liive ja Juhan Partsiga ERRi kodulehel. Sandor Liive, „Polegi võimalik vastata üksteisele vastukäivatele ootustele”, EPL, 15. IV 2013 Mati Pallasmaa: „Kas Eesti Energia või Eesti Riiklik Õlitööstus?”, PM 10. IV 2013. „Atonen kavatseb EE kolmeks lõhkuda”, Delfi 12. III 2004. Eelmise nädala „Kapital” oleks pidanud lõppema aplombiga. Eeltutvustuse kohaselt pidanuksime saama vastuse küsimusele: milline on maailma energeetiline tulevik? „Vastused on olemas, tuleb vaid saadet vaadata,” lubab ERRi kodulehekülg. Lubaduseks see jäigi, kuigi saate tegijad ei piirdunud üksnes kodukamara sonkimisega. Käidi Olkiluotos Teollisuuden Voima territooriumil, kus praegu töötab kaks tuumajaama. Euroopa komisjoni ja parlamendi toel jõuti ka Leetu, kus vesteldi paari kolmandajärgulise eksperdiga. Enne maikuud (ja kas siiski?) poliitilist otsust tuumajaama osas Leedust ei tule – seda võinuksid saatetegijad teada. „Kapitali” alguses nii reaalsena tundunud plaan ehitada ise, kahasse või kamba peale tuumajaam ei käivitunudki, vaid „nihkus kaugemasse tulevikku”. Saate viimane lõik oli filmitud ilmselt vabaõhumuuseumis ja visuaalselt imearmas: reporter Mart Kuusk tutvustas meile reheahju, mille kuluefektiivsus on 95%. Näed siis, millise kivi all vähk võib peidus olla. Tegelikult on muidugi asi naljast kaugel. Seda kinnitasid eetris ka majandusminister Juhan Parts ja Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive. Huvilistele soovitan soojalt vaadata nende pikemaid intervjuusid rahvusringhäälingu koduleheküljel, sest huvitavam osa vestlustest millegipärast saatesse ei jõudnudki.

Kas meedia põhjal on üldse võimalik aru saada, milline on meie energeetika tulevik? Tänulike lehelugejani jõuavad Eesti Energia salajased dokumendid, ajakirjaniku üksikasjaline kirjavahetus Auvere elektrijaama teise ploki tulevikuväljavaadete kohta ja arutelu Eesti Energia juhiga selle üle, kas 20meetrine tuleleek ja kottfiltri kõrbemine oli põleng (või hoopis plahvatus?) või mitte. Aga põhiküsimustele jääb vastus saamata. Üksnes ajakirjandust selles süüdistada oleks ebaõiglane, küllap pole otsustajate ringiski selge, kuidas (kas praegu üldse?) edasi minna. „Globaalsed trendid on tihti vastukäivad. See tekitab kiusatuse mitte midagi otsustada,” tunnistab ka Juhan Parts eespool mainitud pikemas intervjuus. Energeetika tulevikku puudutavates küsimustes, mis tõesti meist endist sõltuvad, on valitsuskoalitsiooni võtmetegelased paljuski ühel meelel, ka nüüdseks rahandusministeeriumi valitsemisalasse liikunud energiakontserni tükeldamisse suhtub Jürgen Ligi sama ettevaatlikult kui tema eelkäija. Vaid riigikogu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas eraldaks jaotusvõrgu Eesti Energiast, aga see jääb reformierakonna üksildase uitaja üksikuks hääleks kõrbes.

Siinkohal tuleb minna tagasi aastatuhandevahetusse. 2000. aasta augustis peeti riigikogu erakorraline istung, kus arutati NRG Generating Holdings B.V. poolt ASi Narva Elektrijaamad 49protsendilise osaluse omandamise lepingu tingimusi. Peaminister Mart Laar teatas oma kõne lõpuosas, et majandusminister Mihkel Pärnoja kohustati 2000. aasta septembri lõpuks esitama ettepanekud Eesti energiaturu avamise ning Eesti energiasüsteemi ja Euroopa energiasüsteemiga ühendamise tegevuskava kohta. „See on praeguse valitsuse jaoks prioriteetne ülesanne,” teatas tollane peaminister (http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11641). Majandusministril jäi ametis olla veel 14 kuud.

2004. aastal plaanis majandusminister Meelis Atonen tükeldada Eesti Energia kolmeks sõltumatuks ettevõtteks. Plaani kohaselt hakanuksid iseseisvalt majandama elektrijaamad, ülekandeliinid ja jaotusvõrgud. „Energeetikaringkondades on palju räägitud, et ausa ja õiglase konkurentsi tagamiseks on selline restruktureerimine vajalik,” kinnitas majandusminister, kel jäi ametis olla veel kuus kuud.

„Kas tänane Eesti Energia sellise ettevõttena tagab vaba konkurentsi või ei taga? EE käes on suured põlevkivimahud, kaevandusevõime ja jaotusvõrgud. See teeb temast tugevama firma ja tagab võib-olla elektritarbijale ka parema hinna. Seda ajutiselt, sest pikemas perspektiivis ei pruugi see nii olla,” leiab tänasel päeval poliitikast (ajutiselt?) taandunud Atonen meie vestluses üheksa aastat hiljem. Esimese asjana eraldaks ta paljude funktsioonidega äriettevõttest põlevkivi kaevandamisega seonduva, müüks selle oksjonil, mille tagajärjel tekiks reaalne hind. Aastakümneid Kiviõli ja Kohtla-Järve Keemiatehases töötanud tahkete kütuste insener-tehnoloog Mati Pallasma lahutaks lisaks sellele Eesti Energiast ka õlitööstuse, praeguses turusituatsioonis väga kasumliku ettevõtmise. „Elektrienergia ei pea andma megakasumeid, dividendid võetagu õlitööstusest,” on tema lühike soovitus.

Vähem kui kaks aastat enne järgmisi riigikogu valimisi Juhan Parts ja Jürgen Ligi nii lennukalt ei mõtle. Ligi küll möönis intervjuus Vikerraadiole, et turumajanduse seisukohalt oleks firma lõhkumine loogiline samm, siis kaoks ka teoreetiline võimalus ristsubsideerimiseks, aga praktikas maksab see paraku palju. Pealegi on jaotusvõrgud EE stabiilsuse allikas. Stabiilsusest sõltub jällegi see, kui palju saab firma investeerida ja kui kõrget intressi peab ta laenu eest maksma. Juhan Parts leiab, et võimalik eraldamine vähendab olemasoleva vara väärtust, sealhulgas ka omaniku tulu.

Viimasega on aga ühed kummalised lood. Alates 2005. aastast on Eesti Energia omakapital suurenenud 150 miljoni euro võrra ja dividende on riigile makstud koos maksudega 670 miljonit. Muljetavaldavad arvud.

Dividenditulu on valitsuse jaoks n-ö vaba raha, mille kulutamise sihtotstarvet pole seadustes määratud. Mõistagi võib valitsus välja võetud raha ettevõttesse aktsiakapitali näol tagasi panna, aga see on ebaloogiline teguviis, sest ettevõte ise saaks ju kasumit reinvesteerida maksuvabalt.

Ettevõtte seisukohalt on tegu imeliku käitumisega, omaniku (valitsuse) seisukohalt ehk mitte, kui oletada, et praktiseeritav käitumine võimaldab kuidagi riigieelarvet ilustada. Ja esialgu on valitsus siiski ettevõttesse tagasi pannu vaid ligikaudu veernadi välja võetud rahast.

Tänavu on pilt järsult muutunud. Juhatuse esimees Sandor Liive ütles eelmisel nädalal Eesti Päevalehele, et riigile makstakse sel aastal koos maksudega ligi 100 miljonit dividende. Samas teatas majandusminister Juhan Parts eelmise aasta oktoobris intervjuus Konrad Adenaueri Fondile, et riik investeerib 2013. aastal ligi 200 miljonit eurot riigiettevõttesse AS Eesti Energia. Mis valdkonda ja miks investeeritakse? „Moderniseeritakse jaotusvõrku, investeeritakse vedelkütuste tootmise laiendamisse ning elektritootmisesse,” võib lugeda fondi koduleheküljelt. Ühesõnaga: kõik need investeeringud kasvatavad ettevõtte väärtust ja konkurentsivõimet ning on seetõttu omaniku vaatest lähtudes igati mõistlikud.

„Kapitalis” soovitas majandusminister Eesti Energia kõikvõimalike tükeldamiste ja pikaajaliste visioonide puhul vaadata hinnalipikut. „Pikaajalised visioonid ilma hinnalipikuta on tühi loba,” kinnitas ta oma pikemas intervjuus. Kiusatus on olla häbematu ja majandusministrile meelde tuletada fotot oma töökabineti põrandal lennumudelitega mängivast Tero Taskilast. Ja küsida: mis on fotol valesti? Vastus: ta kuuerevääril puudus hinnalipik.

Eesti Energia puhul räägime muidugi hoopis teistsugusest hinnalipikust. Ida-Virumaa energiakompleks ehitati omal ajal Loode-Venemaa energiajulgeolekut ja turgu silmas pidades – seda lõhkuda näib praegusel hetkel päevapoliitikat silmas pidades väga ohtlik. Elektrihind ju tõuseb. Lihtsam on konksu otsas edasi istuda ja mitte teada saada, mis juhtuks vabaturu tingimustes, kus palju väikesi jaamu tagaks energiajulgeoleku, maandaks äririskid, tekitaks eksporti ning hoiaks hinnad kontrolli all. Oleks poliitiliselt lühinägelik ärgitada inimesi veel viis aastat püksirihma pingutama.

Pole midagi imestada, et sellise õrna teema puhul on ka opositsioonierakonnad vait. Edgar Savisaar istub nagu kult rukkis. Aga võib vaid ette kujutada seda kisa, „kui meie rahvuslikku uhkust hakatakse laiali tassima”.

See on džinn, mida keegi ei taha pudelist välja lasta.