Festival post-videokunsti ajastul

Raivo Kelomees

Pärnu rahvusvaheline filmi- ja videofestival “Regional Settings”.

Andrus Joonas teoses ”Yellow Wolfman”.

11. korda peetud Pärnu rahvusvaheline filmi- ja videofestival on üks Eesti väheseid, kui mitte ainuke eksperimentaalne filmi- ja videokunsti foorum, kus noored tegijad võivad sundimatult üles astuda. Kui lisanduvad rahvusvahelised külalised ja mõni ettevõtmine, mis neid kohalike tegijatega seob, paraneb tulemus veelgi.

Videofestivalide institutsioon on praeguseks läbinud kõik kõrgused ja sügavikud, mistõttu vaevalt on võimalik midagi uut leida inimesi kokku toovates või ilma nendeta toimuvates sündmustes. Just nimelt kohtumisteta festivalide formaat on uus vorm, mida võimaldavad Internet ja digitaalne video. Näiteks festival “Machinista” toimuski videote upload’imise tulemusena. 259 saadetud video hulgast valiti 28 tööd. Kogu DVD on allalaaditav Internetist.1 Või domeen www.post-videoart.com, kuhu võib videoid laadida ja neid vaadata.2

Arvutite tõttu on videofestivalide võimaluste lagi nihutatud kaugele kohtumisvaba festivali suunas, mis füüsilise sündmuse idee täielikult nullib. Positiivne on säilinud ideede- ja töödevahetuse võimalus, millest alati ei piisa. Autorite kommentaarid, võimalikud diskussioonid või käigu pealt läbi viidud koostööprojektid on oluline tekkiv lisaväärtus. Midagi kõigest sellest pakkus Pärnu festival.

Festivali mootoriks on Non Grata tuumiku staažikad performance’i- ja videokunstnikud Al Paldrok ja Mari Kartau. Nende kätt oli tunda programmi koostamise juures. Feminismiteemalist sektsiooni “Regional Gender” ilmestas praktiseeriva feministi Mari Kartau eelistusi, valikuid ja kontakte.

Vaatamata aastaid kestnud treeningule on festival säilitanud oma poolpõrandaaluse hinguse. Programm on toimuva aluseks, kuid kõrvalekalded pole välistatud. Nonstopkava sunnib huvilisi täiendavalt pingutama. Varasematel aastatel pakutud supp lihtsustanuks publiku saalishoidmist.

 

KinoKabaret ja AK KRAAK

KinoKabaret on initsiatiivi “Kino’00” (www.kino00.com) projekt eesmärgiga teha filme kohapeal. Üleskutseks on “Do well with nothing, do better with little and do it right NOW! ” Liikumine algas 1999. aastal ja on sellest saadik olnud külalisena mitmetel festivalidel. Eesmärgiks on haarata kohalikke filmi-, videotegijaid, muusikuid ja luua sünergeetilisi kiireid projekte. Kuna filmitakse digivahenditega ja montaaži tehakse arvutites, mis võivad asjaosalistel sülearvutina kaasas olla, puudub vajadus spetsiaalse stuudio ja tehnika järele. Värske tulemuse saamiseks läheb vaja filmientusiasmi ja -hasarti.

AK KRAAK-film (Susanne Dzeik & Kirsten Wagenschein, Brasiilia/Saksamaa) esitas karmi dokumendi Brasiilia favela’dest “About Walls in Favelas” (vt http://www.akkraak.squat.net/). Rio de Janeiro favela’des ehk slummides valitseb vaesus ja vägivald. Politseinikud mõrvavad karistamatult noori mehi ja lapsi ning seadus sinna ei ulatu. Niimoodi tapeti 2003. aastal karnevalide linnas 1193 inimest. Filmis intervjueeritakse tapetute emasid, psühholoogi, ametnikke. Filmitegijad käivad õigusenõudjatega kaasas. Kuna ühel tapetul on šveitsi kodakondsus, siis midagi hakkab liikuma, kuid lõplike lahendusteni filmis ei jõuta. Nagu kohal olnud autorid kommenteerisid, sai filmist instrument favela’de elanikele teema teadvustamisel üldsusele ja see on ehk aluseks tulevasel iseorganiseerumisel ning poliitiliste ühenduste loomisel elanike kaitseks.

AK KRAAK-film defineeribki ennast võitlevana meedia-enesemääratlemise eest ja võimuabsurdsuste vastu.

Unikaalseks dokumendiks oli Karin Kaper & Dirk Souzies (Saksamaa) ”Resist”, teatrikompanii The Living Theatre ajaloost ja tänapäeva tegevusest. Erivärviline aktivism on praegu uudiste ja lausa meelelahutuse osa; elavas pildis on huvitav näha poliitilis-kunstilise etenduskunsti algatajaid.

 

Pilt ja realiteet

Feminismiteemaline sektsioon näitas naiste võitlust patriarhaalsete stereotüüpide vastu. Korealase Kim-Myung Jini “Abanggung” IPGIM-rühmituse tegevusest viis mõtted meie keskkonna suhtelisele tolerantsusele: feministlikku kunsti ei tulda vähemalt füüsiliselt ründama, nagu see juhtub Lõuna-Koreas. Mari Kartau alias Siram oma “Puhtuses ja diskreetsuses” Paide linna keskväljakul seda tõestaski. Raevunud šoviniste ei kusagil!

Kaks päeva pärast festivali etendus Tallinna Kunstihoones Rael Arteli vahendatud ja Jelena Vesići esindatud “Lugusid naabruskonnast…”.

Kokkuvõtteks tuleks seegi kord nentida, et video kunstimeediumina küll elab, kuid huvitavamad on tulemused videopildi ja sotsiaalse realiteedi liitumisel: kui video pole pelk ekraanivirvendus, taiduri nartsissistliku performeerimiskire kaasnähtus, vaid osa maailmast, kus inimesed püüavad kuidagi hakkama saada, siis tulemus rahuldab. Sellisel juhul on video ikkagi aken tegelikkusesse.

Teine tase oleks video digitaalsete mängude instrumendina, kus kõik algab ja lõpeb ekraanipinnal. Kahjuks selliseid videoid ei olnud. Festivali võimalused kohtumispaigana vajaksid samuti organisatoorse aktiivsusega täitmist. Tartu kõrgema kunstikooli programmi puhul kerkisid tahtmatult pedagoogilised momendid, et miks ja mida üliõpilased tegid. Ja kuigi korraldamata diskussioon oli lühike, näitas see vajadust asjade üle arutleda. Ainult näitamisest ja vaatamisest ei piisa.

1 Machinista http://www.machinista.org.uk/dvd/

2 Online-festivale veel: http://www.nmartproject.net/; http://www.sundanceonlinefilmfestival.org/; http://www.torontoonlinefilmfestival.com/; http://www.fluxusonline.com/ jne.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht