In memoriam: Virve Aruoja

Virve Aruoja
19. II 1922 – 15. IX 2013

Pühapäeval lahkus meie hulgast 92. eluaastal teenekas telerežissöör ja mängufilmilavastaja Virve Aruoja. Ta sündis Tartumaal Härjanurme vallas, lõpetas hiljem Tartu Õpetajate Seminari ning õppis draamastuudios Leo Kalmeti ja Priit Põldroosi juhatusel näitlemist. Aastatel 1944–1957 tegi Virve Aruoja oma paarkümmend rolli Vanemuises ja Draamateatris, 1953. aastal lõpetas Moskvas GITISes eesti stuudio. Koos televisiooni tulekuga läks ta tööle Eesti Televisiooni režissööri abina, hiljem sai temast režissöör. Tema käe all valmis televisioonis tublisti üle 30 teatrilavastuse (mõned ka Draamateatris ja Noorsooteatris), lisaks palju teleülekandeid, -reportaaže ja -saateid. Režissöörina tegi Virve Aruoja ligi 30 filmi, millest tuntumad on „Näitleja Joller” (1960, NSV Liidu esimene telemängufilm), „Ühe suve akvarellid” (1966), „Kolme katku vahel” (1970), „Lõppematu päev” (1971) ja „Värvilised unenäod” (1975).
Viimases nimetatud filmis koos režissöör Aruojaga töötanud Enn Säde nimetab teda „väikeseks suureks lavastajaks” ja meenutab: „Mu tänaseks lõppenud filmielu eriliseks tähtkujuks oli ja on „Värvilised unenäod”, tunnipikkune lastefilm, mis lõi Tallinnfilmi kolkunud õhu üheks aastaks võbelema. Peategijateks Virve Aruoja ja Jaan Tooming. Õieti oli trehvamisi Virve ja ta kaasrežissöör Jaan Toomingaga veel „Lõppematu päeva” lärmaka epopöa aegu telemajas (küllap olime lõpetamas sama lärmakat „Lindpriid”) ja kummalise saatuse sammuna ka selle filmi päästmisel. Mäletan Hiiumaa suve „Värviliste” aegu: suvekleidis Virve kadakate vahel „mängulastega” sehkendamas ja ei kunagi häält tõstmas või, hoidku jumal, karjumas, nagu ühele õigele režissöörile ju kohustus näikse peale pandud olevat. Jaan Tooming põleb loomingulises palangus särinal, ta on ka selles filmis Virve kaasrežissöör. Tantsib, laulab, mängib väikese Katiga. Virve peaaegu ei sekku, ta on endale eesmärgiks seadnud Jaan filmivärgi orbiidile aidata. Omamoodi emalik missioon. Ja mina ei teagi, kuidas Virve ennast televisioonis maksma pani – vanaaegses televisioonis, kus salvestusvõimalusi polnud ja kõik lavastused stuudiost otsesaatena eetrisse läksid. Või miks ma ei tea – ta oli nii hea lavastaja ja nõela kotti ei peida.
Nüüd kogub Virve vaikust.”
Vaikust kogus Virve Aruoja oma vanaduspäevil ka Hiiumaal, kuhu asus elama pärast Rootsist (emigreerus 1978) Eestisse naasmist 1994. aastal.
1971. aastal tegi Virve Aruoja koos kaaslavastaja ja näitleja Jaan Toomingaga uperpallitavalt eksperimentaalse ja avangardse lühimängufilmi „Lõppematu päev”, mis ärritas tollaseid filmindusjuhte.
Jaan Tooming meenutab: „„Lõppematu päev” oli ja on naljakas film ja me tegime Virvega seda tõelise lõbuga. Kogu võtteperiood oli vahva improviseerimine stsenaariumi teemadel, kohati ka täpsemalt stsenaariumi jälgides. Meie kõige vahvam koostöö algas aga montaažilaua taga. Istusime seal tundide kaupa ja muudkui kombineerisime erinevaid kaadreid ja rütmistasime filmi. Eriti vahva oli, kui saime välgukiirusel mööduvad kaadrid liikuma ja ometi silm fikseeris olulise. Hiljem üks välismaa mees ütles, et see oli siis lausa videomaailma ennetamine. Minu koostöö Virvega oli üks meeldivamaid mu elus. Hiljem käskisid filmitegelinskid-idioodid filmi ära põletada, kuid Virve päästis „Lõppematu päeva”, peitis selle keldrisse, ja nii säiliski film näitamiseks ligi paarkümmend aastat hiljem. Olen rõõmus, et Virve tõi mu filmimaailma, ja mul on kahju, et me ei teinud peale „Lõppematut päeva” ja „Värviliste unenägude” rohkem filme.
Olgu ikka Virvel kerge ja rõõmus hingamine Teises Maailmas, kus ta nüüd on, et kirgas päev seal iial ei lõppeks!”

Enne Säde,
Jaan Tooming,
Sirp

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming