IRList, KGBst ja ühest unustamatust sünnipäevast

Mart Soidro

„IRL eiras Illaku avaldust, viidates tema seotusele KGBga”, Postimees 9. VIII 2013.

„IRL ei võtnud Illakut vastu”, Postimees
10. VIII 2013.

„Dissidentlik liikumine Eestis aastatel
1972–1987. Dokumentide kogumik”. Koostanud Arvo Pesti. Tallinn 2009.

Lagle Parek, „Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Mälestused”, Tallinn 2010.

„Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis”, IV köidet, Stockholm 1984–1988.

Tartu ülikooli keemiateaduskonna lõpetanud Peeter Laurson on meie ajakirjanduses jätnud pigem koomiku kui keemiku mulje. Küllap mäletatakse veel riigikogulase kultuuriminister Rein Langile esitatud arupärimist, kus ta nimetas „Tujurikkuja” sketši „Hiidansip versus Hiidhalonen” arusaamatuks vaenuõhutamiseks ja riigisümbolite rüvetamiseks. „Kas plaanitakse ka vabandada naaberriigi presidendi ees,” küsis saadik kurjalt kultuuriministri käest (Õhtuleht 9. I 2012). Selle peale jäi viimasel üle üksnes ohata.

Mõni nädal hiljem võrdles Laurson päästeteenistuse töötajaid kassapidajatega, kes peaksid samuti eripensioni (või vähemasti varem pensionile) saama. Eelnõu üks autoritest Andres Anvelt tänas rahvasaadikut geniaalse küsimusepüstituse eest ja tegi Laursonile ettepaneku tulekahju korral helistada lähima maksimarketi kassapidajale (Õhtuleht 23. I 2012).

Peeter Laurson on Isamaa ja Res Publica Liidu Tartu piirkonna esimees, erakonna eestseisuse ja volikogu liige – seega mõjukas mees, et mitte öelda arvamusliider. Seda enam pani mind imestama, kui lugesin IRLi Tartu linnapeakandidaadi põhjendusi, miks Riho Illakut ei olnud võimalik erakonda vastu võtta. Ma ei taha kuidagi sekkuda üha marginaalsemaks muutuva erakonna siseasjadesse, aga kurb on jälgida, kuidas veel kahekümne aasta eest „Isamaa” kantsiks peetud Tartus juhivad erakonda inimesed, kes oma argumentides tuginevad kuulujuttudele või tont teab millele.

Selleks, et seda mõista, tuleb minna ajas 33 aastat tagasi. 16. aprillil 1980. aastal pidas noortemaja Sõprus direktor Riho Illak oma 25. sünnipäeva. Kohvikusse kutsutute hulgas oli komsomoli koorekiht, aga ka kunstnik Ervin Õunapuu, kes võttis omaalgatuslikult kaasa Viktor Niitsoo. Viimased kaks olid ülemeelikus tujus, Niitsoo lisaks ka sõjakas (olevat nimetanud juhtivaid komsomolitegelasi „kommudeks” ja „punasteks koerteks” ning lubanud neile kere peale anda). Hoolimata sellest, et kohvik kandis Sõpruse nime, poleks nii ehk naa need nii erineva maailmavaatega tegelased ka kaine peaga ühe katuse alla mahtunud. Tulivesi vaid kiirendas sündmuste arengut, Niitsool tekkis komsomolitegelastega sõnavahetus ja rüselus. Mõned neist käisid hiljem KGBs koputamas või jagasid muidu uurijatele meelepäraseid tunnistusi. Kuna läbiotsimistel* leiti Niitsoo juurest „ühiskondlikku korda halvustavaid ja laimavaid kirjutisi”, karistas ENSV ülemkohus teda 24. aprillil 1981. aastal kaheaastase vabadusekaotusega range režiimiga paranduslike tööde koloonias ühes asumisele saatmisega kaheks aastaks.

Seda noortemajas Sõprus toimunud kurbmängu on meie ajakirjanduses kajastatud veerandsada aastat, olen ka ise sellest kirjutanud artiklis „„Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis”. Kümme aastat hiljem” (Vikerkaar 1989, nr 2). Seda artiklit Laurson muidugi lugenud pole, aga – mis veel hullem! – kahjuks ka raamatuid, millele ta oma argumentatsioonis viitab. „Lähtudes Arvo Pesti koostatud raamatust („Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987” – toim) ja Lagle Pareki mälestustest … Kui see peaks tõde olema, siis ma ei näe, et sellise minevikuga KGB kaasaaitajal meie erakonnas kohta oleks,” põhjendas IRLi Tartu piirkonna esimees, miks Illakut ei saa erakonda vastu võtta.

Lagle Pareki mälestustes pole Illaku nime kordagi mainitud. Eespool mainitud intsidendist on 420 leheküljega raamatus vaid üks lõik: „Üks lärmakas sünnipäev, kuhu Viki (Niit­soo – M. S.) sattus juhuslikult ja lubas endale ülemäära sõjakat sõnakasutust komsomolijuhtide suhtes, ning oligi asi lahendatud. Sünnipäev toimus 16. aprillil, ja alles 4. detsembril ta arreteeriti. Kas komsomolijuhid ei kandnud ette kohe ja sündmuse „võlud” jõudsid alles hiljem KGBni, või oodati täiendavaid materjale, see jääbki mõistatuseks. Igatahes sai asja „ära vormistada””.

Arvo Pesti koostatud kogumikku pole Peeter Laurson samuti käes hoidnud, sest mitte ükski avaldatud dokument ei viita sellele, et Riho Illak oleks olnud „KGB kaasaaitaja”. IRLi Tartu piirkonna esimees eeldab ilmselt, et kui tema ei loe raamatuid, ei tee seda ka teised. Postimehe suvereporter Kaspar Jõgeva ei hakanudki Laursoni öeldut kontrollima ja nii ilutses online-väljaandes pealkiri: „IRL eiras Illaku avaldust, viidates tema seotusele KGBga”. Nii tundliku teema puhul tulnuks muidugi hoiduda sellisest pealkirjast, seda enam, et artiklis ütleb erakonna kunagine presidendikandidaat Peeter Tulviste: „See seostamine on väga naljakas sõna. Kui inimest kuulatakse üle – kas see on seostamine?”

Ka Peeter Oleski sõnul on seostamine ennatlik ning niisuguste süüdistuste esitamiseks tuleks läbi töötada 1980. aastal juhtunu. Paraku pole seda võimalik teha, sest KGB operatiivmaterjalid ei ole ju kättesaadavad. Kohtuistungit on küllaltki põhjalikult kajastanud omakirjastuslik väljaanne „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis”, mis tänu Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskusele on rahvusraamatukogu ühiskonnateaduste lugemissaali avariiulil parlamendiliikmele täiesti kättesaadav.

Tunnistaja Madis Kallion (endine TRÜ komsomolisekretär, EÜE 1981. aasta komandör) rääkis, et Niitsoo ähvardas neid kui juhtivaid komsomolitöötajaid. Tema aga Niitsood ei tundnud, alles hiljem on teda Tartus näinud. Niitsoo nähtavasti tundis teda ja Platot. Väljaütlemistest tulevad meelde: „Need ongi need Kallion ja Plato, kes eesti rahva on maha müünud.” Kui ta tuli tantsimast, tõusis Niitsoo ja tegi liigutuse, nagu tahaks noaga teda lüüa.

Tunnistaja Andres Eesmaa (ELKNÜ Keskkomitee asjadevalitseja): „16. 04. 1980. a. juhtus Illaku sünnipäeval Niitsooga intsident. Niitsoo nimetas end sotsiaaldemokraadiks. Komsomolitöötajate suhtes kasutas selliseid väljaütlemisi nagu „kuradi kommunistid”, „punased koerad”, „Teie siin paksud istute ja joote”. Ähvardas Kallioni. Võttis pintsaku maha ja kääris käised ning suundus ähvardavalt nende laua poole, otsekui proovides provotseerida kaklust. Algul pidasin kogu lugu purjus inimese veiderdamiseks. Hiljem veendusin asja tõsiduses ja teatasin RJKsse” (KGBsse – M. S.).

Tunnistaja Mart Raik (EÜE 1981. aasta komissar): „Niitsoo müksas mind ja küsis: „Kas sa tead, kes on Punased brigaadid”? – „Millised Punased brigaadid?” – „Need, kes võitlevad Afganistanis!”. Kui saali ilmus fotograaf, siis Niitsoo osutas tema suunas ja ütles, et see on KGB agent.”

Viktor Niitsoo: „Tunnistaja, kas teie arvates tegutsevad Punased brigaadid Afganistanis?” Eesistuja Niitsoole: „Kas te ei ole nõus tunnistaja ütlusega?”

Niitsoo: „Muidugi ei ole. Ma ei saanud ütelda, et Punased brigaadid tegutsevad Afganistanis. Igale haritud inimesele peaks selge olema, et Punased brigaadid tegutsevad mitte Afganistanis, vaid Lääne-Euroopas. Tunnistaja valetab.”

Tunnistaja Valev Plato (TRÜ komsomolisekretäri asetäitja, NLKP liikmekandidaat): „Kogu lugu algas hüüetest, millised tulid Niitsoo poolt väljaöelduna kõrvallauast. Kui solvavad väljaütlemised ei lõppenud, läksin uurima, mida Niitsoo meist tahab. Pakkus istet ja tutvustas end. Oli jutuajamine, kus Niitsoo rääkis, et on sotsiaaldemokraat ja neil on organisatsioon, mis on praegu veel väike, kuid tugevneb ja suureneb iga päevaga. Olevat koostamisel mingi plaan võimu ülevõtmiseks Eestis. Niitsoo kutsus mind gruppi, kuhu ma hästi sobivat oma kasvu ja kehakuju poolest. Niitsoo rääkis ka punasest Pobedast, millega oleks hea mööda Tartut ringi sõita ja kommuniste alla ajada.”

Tunnistaja Riho Illakule (noortemaja Sõprus direktor) meenub, kuidas Niitsoo koos Õunapuuga teda õnnitles. Intsidenti ta pealt ei näinud, sest peoperemehena oli tal muud tegemist. Kuulis sellest hiljem. Tal endal oli õhtu lõpupoole kokkupõrge Niitsooga. Kohviku koridoris tuli tema juurde purjus Niit­soo (kedagi teist koridoris ei olnud, nad olid kahekesi) ja ütles: „Sina oledki see neetud kommunist Illak, kes sa oled siia kokku kogunud selliseid punaseid nagu Kallion ja Plato. Kõik kommunistid tuleks maha lüüa ja algust teha sinust!”. Illak käskis Niitsool lahkuda, kuid viimane ei kuuletunud. („Lisan­dused …”,
lk 350–352).

Uljalt Viktor Niitsoo direktor Illaku sünnipäevale haakinud kunstnik Ervin Õunapuud tunnistajaks ei kutsutudki. Eeluurimise ajal tunnistas ta küll üles, et Viktor Niitsoo sattus sünnipäevale tema kutse läbi. „Andsime kingituse (pildi) üle ning istusime lauda. Jõin ohtralt viina ja tantsisin. Sõnelusest ei tea ta midagi” („Lisandused…”, lk 282-283).

Mida öelda kokkuvõttes? Mul oleks hea meel, kui selle ülevaatega õnnestus vähegi tõestada Peeter Laursoni väidete ja oletuste absurdsust. IRLi Tartu piirkonna esimehele aga soovitan rohkem raamatuid lugeda ja mitte vaadata üksnes „Tujurikkujat”.

* Viktor Niitsoo otsiti läbi juba 13. märtsil 1980 seoses Jüri Kuke arreteerimisega. Läbiotsimised jätkusid 20. oktoobril ja needki tehti mitte noorte­majas peetud sünnipäeva asjus, vaid seoses Tiit Madissoni ja Veljo Kalepi vangistamisega. (Toim)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming