Kas vaatleja või valvur?

Mathura

„Kirjandusministeerium” ETVs, iga kuu viimasel teisipäeval kell 21.40, saatejuht Mart Juur. Kolm kuud ja kolm korda on sel sügisel eesti kirjandushuvilised saanud ETVs kuulata vaadata uudiseid ja mõtteid meie kirjanduselust. Saate pealkirjaks on „Kirjandusministeerium” ja näoks Mart Juur. Kolm saadet on kindlasti vähe, et teha ühe teleproduktsiooni kohta kaugeleulatuvaid järeldusi. Mõningaid väljavaateid ja suundumusi on siiski juba võimalik analüüsida ja kaardistada. Ning just seda ma Sirbi üleskutsel teengi. „Kirjandusministeeriumi” esimene suur küsimus on mõistagi saate otstarbekus. Ühelt poolt võib muidugi hõisata, et „lõpuks on meil oma kirjandussaade” ja näha selles omaette saavutust. On aga tõsi seegi, et kui varem „OP!-is” iganädalaselt kirjandusele pühendatud lõigud ajaliselt kokku arvutada, ei ole mahuliselt kirjandust teleekraanile tegelikult juurde tulnud. Ainus, mis on muutunud, on selle esitlemise formaat. Sellel asjaolul on aga minu meelest nii eeliseid kui ka puudusi. Eelistest on üks suuremaid küllap kirjanduse rolli muutumine telemeedias: pean silmas seda, et eraldi saade aitab (loodetavasti) üldsusel kirjandust kui sellist selgemalt teadvustada. Tegu on seega nii-öelda märgilise tähtsusega küsimusega, s.t küsimusega, kas kirjandus on olemas kui eraldi märk või on see hägustunud kuhugi kultuuri üldisesse ja üksjagu ebamäärasesse keskkonda. Tõsi on paraku seegi, et kui „OP!” võttis reeglina lähema käsitluse alla ühe autori või ühe teose igal nädalal, siis „Kirjandusministeeriumis” saab põhimõtteliselt sama teoks korra kuus ja ma ei ütleks, et põhjalikumalt.

Saate taotlus näib iseenesest küllalt selge: teha (hea) kirjandus televaatajale atraktiivsemaks ja ligipääsetavamaks, vabastada ta oma ebeenipuust tornist, kus tema mõte on adutav vaid vähestele väljavalitutele. Sellest eesmärgist tuleneb küllap ka Mart Juure kui üldsusele (sh ka kirjanduskaugele üldsusele) tuntud inimese valimine saatejuhi positsioonile; Juure sobivuse kasuks räägivad ka tema laialdane lugemus ja eruditsioon. Tema juhitud intervjuud ja mõtteavaldused ongi olnud küllalt tabavad ja huvitavad ning võib öelda, et Juur on tõestanud oma tõsiseltvõetavust uues rollis. Tõsi, seni on siin  olnud kaks erandit. Esiteks jäi oktoobrikuu saatest tunne, et kui Mart Juur ja Andrus Kivirähk ühe laua taha istuma seada, läheb jutt paratamatult tõsisema kultuurisaate asemel mõnusaks äraolemiseks ja lõõpimiseks. Novembri saate valguses olen ma aga arvamusel, et riigimeedia ei peaks üheski kontekstis propageerima joomist. Ma usun küll, et viinavõtmine võib olla eneseotsing, nagu Juur väidab, ent seda täpselt ühe korra, misjärel on tegu kas meelelahutuse või tervisehäirega ning see, et alkoholismi ei tajuta Eestis terava sotsiaalse probleemina, on mu meelest omaette probleem. Lisaks sellele näis viimatises saates mõnevõrra silmakirjalik rääkida ühes saatelõigus („Kuri karjas”) sellest, kuidas inimestel on kalduvus midagi hukka mõista, ilma et nad oleksid seda ise nii-öelda järele proovinud (kuulanud-lugenud), ja teises (raamatute edetabel) naeruvääristada väljaannet, millega kõneleja arusaadavalt tuttav ei ole (nagu minagi, olgu siinkohal lisatud).

See toobki mind ehk mu kõige olulisema tundmuse juurde. Nimelt adun ma kusagil „Kirjandusministeeriumi” ühteaegu noortepärase ja samas soliidse vormistuse taustal teatud vikerkaarelikku elitarismihoiakut – arvamist, et „meie teame ja määrame, millel on väärtust”. Kaudselt viitab seesugusele hoiakule justkui ka saate võimukas ja politiseeritud pealkiri. Sellele vaatamata on ju ilmne, et kogu eesti kirjandusmaastikku ei suuda saade hallata ka parima tahtmise juures; ise asi, kas  valikuga kaasneb ka hinnanguline suhtumine või mitte. Eesti kirjandusele oleks küllap kasuks – ehkki realistlikult on see vist utoopia –, kui ühel saatel poleks monopoli. Küsimus pole seejuures mitte niivõrd selles, et see tekitaks konkurentsi, vaid pigem vastupidi: mitmekesisus võimaldaks esile tuua rohkem nägemusi, mis ei peagi omavahel tingimata konkureerima. Kirjandusajakirjanduse puhul on mul näiteks sügavalt kahju, et turult on kadunud Apollo kvartalikiri Lugu, olgu siis ajakirja hooliva vaimu pärast (mis nii-öelda tõsisemas kirjanduskriitikas ajuti unustatakse) või sellepärast, et Loos võeti vaatluse alla ka teoseid, mis muidu sootuks tähelepanuta jäid. Mida ainulaadsem on millegi positsioon, seda suurem on selle mõju ja seeläbi ka vastutus. Seda on minu meelest alati oluline teadvustada.

Kui vaadata aga „Kirjandusministeeriumi” tulevikku, siis tundub mulle, et on paar küsimust, mida tegijad ei ole veel lõpuni selgeks mõelnud või „paika loksutanud”. Esimene ja olulisem neist on selgem enesemääratlemine: kellele on saade ikkagi suunatud? Kas ennekõike kirjandusinimestele endile või pigem sellele kirjandusest võõrandunud publikule, kellele potentsiaalselt võiks kirjandus siiski mõndagi pakkuda? Teiseks näen ma saatel potentsiaali konkreetsete teoste ja autorite kõrval arutleda ka üldisematel kirjanduspoliitilistel teemadel, kas või selle üle, miks on kirjandus Eestis endiselt (justkui) nii ebapopulaarne, kui ilmub päris meeletu hulk raamatuid. Kokkuvõttes võib seega öelda, et saatel on ruumi areneda ja kasvada ning jääb soovida heale algatusele hoolast vaimu ja tuult tiibadesse. Mulle endale meeldiks, kui „Kirjandusministeerium” end „OP!-ist” täienisti lahutaks ning leiaks omaette aja ja võib-olla ka pisut suurema sageduse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming