Kersna ja Tätte – kehastunud õilsus teleekraanil

Veiko Märka

Möödunud nädal oli meedias nii poliitika nägu, et seda ei saa ignoreerida. Esmakordselt pärast taasiseseisvumist oleme sattunud olukorda, mis tuttav George Orwelli romaanist „1984”. Suur Õde jälgib meid kõikjal. Suure Õe Kaja Kallase kaunid suured silmad kinnise suu kohal. Häda sellele, kes nüüd veel tõmblukusüsteemi asjatundmatult näperdama kipub või seda rikki püüab ajada. Kõige hullem on muidugi kontekst, mis Jürgen Ligi sõnadele otsekohe anti. „Kaunid suured silmad” tähendab automaatselt alandamist, solvamist, diskrimineerimist. Sest kogu Eesti rahvas, poliitikud ise sealhulgas, eeldab a priori, et poliitikul peavad olema pisikesed rähmased silmad nagu seal. Algselt kavatsesin kirjutada siiski sellisest uudsest nähtusest nagu telepastorid ning seda ma nüüd ka teen. Ma ei pea silmas ETV ususaate „Ajalik ja ajatu” külalisi. Nende jutt ja seisukohad rahva hinge ei puuduta, selleks on auditoorium usuküsimustest liiga kaugel ja mehed ise pole karismaatilised. Räägin hoopis kahest autoriteetsest, valgustatud ja selginud hingega mehest, kes kumbki omal viisil Head Sõnumit kuulutavad: Vahur Kersnast ja Jaan Tättest. Nende äraseletatud, teispoolsuse võnkeid kompav pilk on hädavajalikuks lohutuseks keskmisele Eesti televaatajale, kelle elu on üha troostitum. Miks muidu domineerivad kõigis kanaleis vaesust ja õnnetut elu propageerivad tõsielusarjad nagu „Rääkimata lugu”, „Meie inimesed”, „Sind otsides” jne. Üldise vaesuse vaatamine võib küll olla lohutav, kuid passiivne kaasaelamine pole mingi väljapääs. Tarvis on isiklikku innustust, lohutust ja tarka õpetust, kuidas selles üldises hädaorus vastu pidada ja ehk kõrgemalegi püüelda.

Mõlemad mehed on jõudnud telepastori staatuseni isemoodi. Kersna on „eluaeg” saatejuht olnud. Tätte jõudmine keskseks persooniks – viimati 5. novembril Kanal 2 erisaates „Avameelselt Jaan Tättega” – on kulgenud pealtnäha juhuslikult. Ilmselt sellepärast on tekkinud ka eksinud lambukeste kogukond, kes netikommentaarides tigedalt sisistab: „Jälle see Tätte – kaua võib!” Tõsi on, et seda sorti tekstid nagu „„Ma ei ole enam see, kes siit kaks aastat tagasi läks …,” räägib Tätte elust enne reisi, reisi ajal ja nüüd, kui on taas kodus” (pereportaal.eu) ei ole ilma piisava usulise harduseta tõsiseltvõetavad. Aga niisugust juttu on rääkinud ka Kersna.

Kersna ja Tätte meedias esinemiste professionaalset kvaliteeti ei saa võrrelda. „Iga pink räägib loo” on nii kultuuriloolises kui inimlikus aspektis suurejooneline projekt – pealegi põneva ja pikantse eellooga. Kersna kiindumus objektide vastu, millel istudes saab segamatult elu üle järele mõelda ning vaikselt mediteerida, pole ju uus. Väidetavalt 25 000 krooni maksnud munakujulise elektroonilise WC-poti juurest on saatejuht jõudnud ihule ja hingele märksa sõbralikumate välisvormideni ja väljaminekuteni, on teinud tubli sammu lihtsuse ja (hinge)puhtuse suunas.

Õpetlik on „Pinki” võrrelda Mati Talviku „Ajavagudega”, mis on samuti väga huvitav ja kompetentselt tehtud saatesari, aga mingit religioosset aurat välja ei kiirga. Talvikul puuduvad nii Kersna pateetika, hääle väristamine kui pühapaiste. Ja ka läbi elatud kannatused, mis talle märtrioreooli annaksid.

PR -töö on Kersnal tunduvalt soliidsem kui Tättel. Erakanalite saatetutvustused ei kõlba üldse kusagile. Vähe sellest, et ei osata enam vahet teha menu-, hitt-, kultus- ja kvaliteetsarjadel. Saadet „Avameelselt Jaan Tättega” reklaamis elu24 nii: „Põnev kraam: Jaan Tättest valmis peagi linastuv erisaade”.

Iga Kersna pingisaade on tunduvalt põnevam, ehkki ka neid võiks põnevaks tituleerida ainult ajukääbik. Formaat on ju kogu aeg sama: pühaduse oreooliga isiku eluloo ümberjutustamine ja temanimelise pingi sissepühitsemine. Kuid kõik need lood ja inimesed on kordumatud ning eriilmelised. Nii nagu pingidki. Seevastu „Avameelselt …” edastatud kõige põnevam teave oli, et Tätte kavatseb järgmine kord ka abikaasa reisile kaasa võtta. Aga ainult kavatseb, kindlat lubadust ta ei andnud. Mitte midagi erilist ega avameelset saates polnud ja ainus asi, millest plärameedia kinni suutis hakata, oli Tätte väide: „Igasugune litsimajade värk ja hooramine on minu jaoks igal juhul tabu. Sellesse maailma ei suuda ma end sisse mõelda, et ma külastaks mingit sellist asutust. See on välistatud.” (Täpselt sama võiks kinnitada ka Kersna.)

Kinni hakati aga mitte sellepärast, et keegi üldse võiks olla nii lollakas, et arvaks, et Tätte käib oma reisidel hooramas (rääkimata selle ülestunnistamisest kaamera ees). Lihtsalt sõna „litsimaja” kõlab degenereerunud ajudega elu24 lugejamassidele peibutavalt.

Tätte on loomulikum, äratab rohkem usaldust. On küll ilus ja armas vaadata, kuidas Kersna küsib: „Kas see inimene on oma pinki väärt!?” ja kõik hüüavad selle peale kooris „Jaa!” – aga mõjub natuke liiga pealetükkivalt. Tätte ei sunni kedagi kooris halleluujatama, tema sõnum jõuab ootusärevil vaatajani otse ja intiimselt, hingest hinge. Tätte lemmiksõna on „kulgemine” ja tema mõttedki kulgevad, mitte ei hõlju nagu Kersnal, kelle lemmiksõnagi on „fantastiline”.

Tätte põhipuudus Kersnaga võrreldes on aga see, et ta laulab liiga palju. See, et pastor kogudusele õige viisi ja sündsad sõnad kätte annab, on obligatoorne. Tätte laulud, mida temast jutustavatesse saadetesse ilma eranditeta ja ülisuures koguses põimitakse, mõjuvad juba kerglaselt.

Nii Kersna kui Tätte räägivad lihtsatest ja kodustest asjadest lihtsate ja koduste sõnadega. Nad ei loo uut metafüüsikat, nad on hoidjad, mitte revolutsionäärid nagu TV3 ajutrust, kes hiljuti juurutas eesti keelde neljanda võrde, mida võib vist nimetada superülivõrdeks: „Kõige naljakamad koduvideod on nüüd veel naljakamad”.

Tundub, et loomulikud koguduse juhi eeldused on Tättel tugevamad. Kersna peab kasutama vestluskaaslaste abi ja tuge. Tättel piisab vaid eetris lausuda „ma lähen ikkagi otsima, kulgema, liikuma” või „tahan kinni hoida millestki, mis püsib” – ja mõju massidele on ammendav.

Ühtmoodi vaimseid ja igavikulisi väärtusi rõhutavaid Tättet ja Kersnat võib religioossest aspektist lõputult võrrelda nagu Vestmanni ja Piibelehte. Aga mitte see pole asja mõte. Kõiki häid asju öeldakse olevat kolm. Nii et ühe hommikumaist rahu ja lõplikku tõde kiirgava teletarga koht on meil veel täitmata. Tahaksin väga selles rollis näha Mart Laari. Temastki valmis sel sügisel erisaade, kus paljud väärtused, mida Laar tutvustas – vaimu selginemine läbi kannatuste, rahu, tasakaal, mõistmine –, tulevad tuttavad ette. Tema põhiline sõnum 21. oktoobri „Puutepunkti” saates: „Olen tänulik, et olemas olen” sobiks nii Tätte kui Kersna repertuaari nagu valatud.

Arvan, et Laar teeks targasti, kui vahetaks eluohtliku ja tänamatu poliitikurolli rahulikku kulgemist, hoolivust ja mõtterahu jutlustava telepastori oma vastu. Edukas algus igatahes on tehtud. Ja ilmselt on Laari edusammudest innustust saanud kogu IRL, sest nende reklaamklipp, kus Urmas Reinsalu veendunult kuulutab: „Meie ajame Eesti asja!” on sisult väga sarnane nii „Pingi” kui „Avameelselt …” meeleoludega. Kes julgeks vastu vaielda väitele, et ka Kersna ja Tätte ajavad Eesti asja!?

Tõsi: erinevalt IRList ei teki nende puhul kartust, et ükskord ajavadki Eesti asja lõplikult ära.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming