Kuidas teha unelmate teleseriaali!

Veiko Märka

Jätkan Eesti teleseriaalide suure pere näidete najal ideaalse sarja tegemise kursust. 12. X Sirbis käsitlesin küsilausete kasutamise kunsti, nüüd jõuame kõrgemale tasemele – hüüdlauseteni. Kui küsilaused moodustavad monumentaalse eesti seriaalipüramiidi aluse ja sisu, siis hüüdlaused selle vaimukõrgustesse pürgiva tipu. Esimesed on neste, mida tuhanded usinad töömesilased tilkhaaval seriaalikärge koguvad, vaatajate pere põhitoidus. Teised seevastu nagu mesilasemapiim – haruldane ja tugeva toimega aine, mida vilunud seebikeetja vaid näpuotsaga lisab. Näiteid: „Istu maha ja pea lõuad!”, „Kurat! Laske mind lahti ükskord!”, „Rahu, tüdrukud!”; „Õnn kaasa!” (KK) *. „Kurat!”; „Ära muretse, vanaisa!”; „Sina ära oma nina igale poole vahele topi!” (Õ). „Kuradi naised!”; „Oh sa nuga!”; „Pole hullu!”; „Seo piff kinni!”; „Sa võid selle perse pista kogu täiega!”; „Tõmba uttu!”; „Sa, kurat, ära tilbenda sihukestes kohtades!” (NT). „Mul on väga vaja rääkida!”; „Ärge nutke, palun!”; „Ma ei tea! Issand, ma ei tea!”; „Pane mulle natuke seda sinist ka, ole hea!” (SS). „Einoh, naerge, naerge!”; „Ärge mõnitage!”; „Lao lagedale!”; „Hoopis sina tahad mind hulluks ajada!”; „Sa kuradi nähvits!” (KÄ). „Räägi ruttu, Mariliis, ma magan ju!”; „Issand! See on nii õudne!”; „Püha jumal, siis peab ju politseisse helistama!”; „Kuradi varganägu!”; „Oota nüüd! Jää siia!” (EK). „Võta ikka kartulat ka!” (SH). „Indrek! Me jääme hiljaks!”; „Mis jutt see nüüd siis selline on!”; „Mõtle nüüd selle üle järele!”; „Ei tule mõttessegi!” (PA). „Käi kanni!”; „Pistke perse oma kümme euri!”; „Mina ei laku enam kellegi mune!”; „Täiega suva!”; „Käi minema, kuradi homo!” (RJ). Ja lausa metatasandini küündiv: „Küsi!” (SS).

Kui ainult küsilausetest võib terve ja sealjuures väga põneva seriaali kokku panna, siis hüüdlausetest kindlasti mitte – see oleks sama kui teha toitu ainult maitseainetest ja vürtsidest.

On tähelepanuväärne, et kui hüüdlaused juba tegelaste suhu satuvad, siis sageli kobarana nagu viinamarjad. „Kiiremini! Kiiremini! Kiiremini! Liigu! Liigu! Liigu! Selg sirgemaks! Stopp! Seisa!”; „Kurat võtaks!” – „Oliver-Sten, ära vannu!”; „Sonja! Konjak! Võlgu!” (Õ). „Ah sa naks! Käes! Mõnus! Mõnus! Äge! Ilus, ilus loom!”; „Tere, Jaanus! Jaanus!” – „Hull oled peast! Mida sa teed!” (PA). „Oh sa raisk! Ei! Ei!” (EK). „Tüdrukud! Mis siin toimub! Jätke järele! Jätke järele! Direktori juurde! Kohe!”; „Ma hoolin! Tõnu! Ma hoolin! Õh-õh-õh-õõõ! Õh-õh-õh-õõõ!” (NT). „Vali oma sõnu! Või muidu sa siit elusana ei pääse!” – „Idioodikari! Ah-ah-ah-ah-haa! Ah-ah-ah-ah-haa!” (KK). „Noh, mees! Mis tahad!? Püsi paigal! Käed tasku!”; „See on lilla!” – „Just!” (SS). „Idikad! Mul on kõrini sellest sitast!”; „Jää vait! Jää vait! Lasen sul ajud välja!” (RJ). Ja koguni: „Ole mees! Saa aru noh! Piret! Piret! Piret! Piret! See olen mina, Holger! Me peame rääkima! Palun, Piret! Piret!” (PA).

Need tiraadid on vajalikud, et veenda vaatajat: tegelane on tõesti endast väljas, ta ei ärple ega teeskle niisama. Ta on aus. See aga on kõige tähtsam. Viia ükskõik millisesse seepi sisse Eesti rahvajutust tuttava karjapoisi kuvand, kes pidevalt kisendab „Appi! Hunt on karjas!”, kuigi tegelikult ei ole – see tähendaks automaatselt sarja reitingu põhjalaskmist. Ka mõjub pikem kõrgendatud tooni kasutamine toniseerivalt teleka ees tukkuma jäänud vaatajale.

Tõeliselt nauditav töö seriaalikonveieril on hüüd- ja küsilausete lõimimine. Seda saab teha kümnetes erinevates variantides, mis kõik annavad kordumatu maitsebuketi. Võib varieerida lausete järjekorda, hulka ning mõlema komponendi osakaalu, aga ka jaotada neid ühe või mitme tegelase vahel. Ja muidugi sisaldavad Eesti seebid ka lauseid, mille lõppu sobivad nii hüüu- kui küsimärk.

Näiteid: „Ai! Kurat! See on tulikuum kohv! Mida sa teed!?”; „Miks sul viimati valitud number Kiku oma on?” – „Lõpeta ära! Tõesti!?”; „Ma ei taha raha!” – „Mida sa tahad siis?” – „Ma tahan sind!” – „Ole vait!” (NT). „Aga keegi ju tappis! Kui mitte Peep, siis kes?”; „Uu! Vana hobene! Kos sa jäid nüid?”; „Ma ei saa aru! Mind otsima? Kes? Miks? Mis nüüd? Mis siin toimub!?” (SH). „Sina siin! Juba tagasi?”; „Ema! Ma ei taha, et sa minu elu korraldad! Kas sa said aru?”; „Ja nüüd ma ütlen sulle: hoiad eemale! Selge?” (PA). „No tere, Juku-poiss! Kuidas sina siia said?”; „Püha jumal, kas ma olen siis nii hirmus!?” (Õ). „Hakkab peale! Hakkab peale!” – „Misasi hakkab peale?”; „Kas sul on temaga midagi või?” – „Ei!”; „Kurat! Mida sa teed?” (SS). „Kes see oli?” – „Ma ei tea ju!”; Uu! On siin keegi?” – „Jaa!”; „Issand kui õudne! Nii et sa ikkagi unustasid välisukse lukku panna?”; „Tõesti! Mida sina sellest tead?” (EK). „Viis tonni, kus on, noh?” – „Mine perse!” – „Ära tapan, raisk! Fakk!” (RJ). „Ma küsin veel kord: kuhu jääb piiks? Ma sul piiksutan siin!”; „Kruttisid nuppe? Sa kruttisid nuppe!”; „Kas sa üldse aru saad, mis jama sa kokku keeranud oled, ah!?” (KK).

Ja jälle metatasand: „Issand jumal!” – „Mis on?” (SS).

Eeltoodud näitestik tõestab, et hüüdlaused on seriaalides ülivõimsad pingeallikad – eesti seebiuniversumi mustad augud. Aga tegevuse arendamisel neist üksinda kasu pole, selleks vajame ikka pisikesi meteoriidikilde ehk küsilauseid. Ja õigupoolest võib pealtnäha tavaline küsilause osutuda võimsamaks kui mitu hüüdlauset kokku, kui sellele järgneb ootamatu lõuahaak. „Markus Tamm?” (NT).

Fakt, et seriaalides ka mingi tekst peab olema, tundub esmapilgul tüütu ja raske lisakoorem stsenaristile, eelkõige aga režissöörile. Kuid tummfilm oleks tegelikult palju raskem variant, sest siis peaks näitleja palju intensiivsemalt karakteri kallal tööd tegema, emotsioone väljendama, miimikat teravdama. Praegu ei eelda õnneks keegi, et Indrek Sammuli Mait Seiler (SS) ja Erik (PA) peaksid teineteisest kuidagi erinema. Või Guido Kanguri härra Hurmur (KÄ) ja Lembit (EK). Või Jaan Rekkori Rein Pihelgas (KÄ) ja Madis Meeker (SS). Või Egon Nuteri Jürka (Õ) ja Eduard Kitzberg (M). Või Martin Alguse „paha ment” (M) ja Karl Kronberg (NT). Või Anti Kobina Henri Ahven (Õ) ja Kõrs (KK). Erinevus, et viimased neli kannavad ühes seriaalis politseimundrit ja teises mitte, on nii tühine, et kõlbab viieaastaste altvedamiseks.

On siiski üks sari, esimest hooaega alustanud „Ment”, kus paar tegelast on nii jõuliselt, eredalt ja inimlikult välja joonistatud, et muutuvad mitte ainult isikupärasteks, vaid lausa sümboliteks. Nii tõuseb seriaal tervikuna tõsise sotsiaalse üldistuse tasemele, pakkudes sealjuures ka külluses koomikat. Rein Paabel (Ago Anderson) rahmeldab oma missiooni täites ja kohutavaid raskusi ületades sama visalt nagu sood kuivendav Vargamäe Andres. Ja Hans-Kristjan (Meelis Rämmeld) lengerdab tema kõrval nagu truu sulane Juss. (Relika Solnoskova on sel juhul Mari ning Anna Jankelevitš annab selle mõõdu välja küll.) Häda on vaid selles, et neil pole seni veel Oru Pearu taolist monuMENTaalset vastast.

Omandanud hüüdlausete kasutamise ja nende küsilausetega sidumise diskursuse, olete omandanud seriaalitootmise kunsti keskastme tasemel. Ülemastmeks on vaja sina peale saada kahe kangelasega, kelle titaaniõlgadel püsib kogu eesti seebitööstus. Nii küsi-, hüüd- kui kõik teised laused on üksnes päkapikkude hiigelarmeed, kes peavad tagama nende kahe korüfee triumfi kogu reklaamipauside vahelise aja jooksul. Saagem tuttavaks: Suhe ja Probleem!

Nendest täpsemalt edaspidi.

 * lühendite seletus: KK – „Kelgukoerad”, Õ – „Õnne 13”, NT – „Nurjatud tüdrukud”, SS – „Saare sosinad”, KÄ – „Kättemaksukontor”, EK – „Elu keset linna”, SH – „Süvahavva”, PA – „Pilvede all”, RJ – „Romet ja Julia”, M – „Ment”.