Lõpetatud suhe

Kaarel Tarand

Sihtasutus Kultuurileht teatas kolmapäeval kirjaga Eesti Ajalehtede Liidule (EALL), et lõpetab oma kuuluvuse trükimeedia väljaandjaid ühendavas organisatsioonis. EALLi kuulub kokku 42 liiget, aga loomulikult kontrollivad mängu kogu ilu suured lehekontsernid, kes on ju esindatud mitme väljaandega. Liidus on ainult paar mittetulunduslikku väljaannet, liit esindab aga enamuse huve, mida äriühingutel on teatavasti ainult üks – teenida kasumit ehk omanikule tulu. 

Sirbil mittetulunduslikuna seda huvi ei ole, kuid EALLi liikmeskonnast lahkumise põhjused on hoopis põhimõttelisemat laadi. On aegu ja olusid, mil saab purjetada ühises suunas mõnusalt erapooletuna, aga on teisi aegu, näiteks praegune, mil poolevalik tundub vältimatu. Miks peaks keegi tahtma olla vabatahtlikult kaasteeline allakäigumarsil, mida ajalehed-ajakirjad vääramatu kindlusega sammuvad? Sirp ju ei lahenda ministeeriumide asemel sotsiaalprobleeme, ei juhi valitsusest targemini riiki ega võta ööpäev läbi vastu (anonüümseid) kaebusi  tööandja või naabri peale, ei aita parandada veetoru või asfaldiauku. Sirbi külgi ei hakata kunagi täitma „lugejate teadetega” ametnike laiskuse või isiklike seedehäirete kohta.

Sirpi ei tõuganud tagant siiski ainult tõdemus, et vaba ja tulunduslik trükimeedia ei kõlba lihtsalt enam kuskile alanud aastal, mil kulude kokkuhoiu nimel lõigati ajalehtedest ära taas just lugemiskõlbulikum osa. Suhetes EALLiga leidis aset paar vägagi konkreetset sündmust, mis sundisid mind hoolega üle vaatama liikme õiguste  ja kohustuste tasakaalu EALLis ja jõudma järeldusele: lahkumine on vältimatu.

Kõigepealt pisiseik. Oli väike vaidlus. Sirp kaevati ühe artikli asjus pressinõukogusse, kuhu saatsin ka oma versiooni toimunust ning avaldasin lehes kaebaja vastulause. Kuu aega hiljem sain pressinõukogust teate, et Sirp on tunnistatud asjas süüdi just seetõttu, et ei avaldanud vastulauset. Pärast protesti saabus veel nädal hiljem õigeksmõistev otsus. Tühja sest otsusest, aga kohus, mis langetab otsuseid asjaoludega tutvumata, pole  mingi kohus. Ja Sirbi üle ei saa kohut mõista need, kes nähtavasti seda lehte ise ei loe. Kui loeksid, oleksid nad ju seda erakorralist vastulauset pidanud lehes märkama. Aga, nagu öeldud, see on tühiasi, kuigi iseloomulik.

Teine, põhimõtteline asi on kirjas EALLi põhikirjas. Nimelt on liikmetel kohustuslik järgida nn hea tava leppeid, mille liit on heaks kiitnud. Sügisel kiitis EALL heaks „Online-kommentaaride hea tava leppe”. Vähe sellest, et Sirbile kui EALLi liikmele ei tehtud kordagi ettepanekut selle leppe väljatöötamises osalemiseks või enne otsustamist arvamuse avaldamiseks. See näitab tähtsate liikmete suhtumist vähetähtsatesse. Aga leppe punkt kaks (väljaandjate rahakoti kaitseks ju kogu lepe tehtud ongi) kuulutab, et kommentaarid „on lugejate seisukohad ning kajastavad ühiskonnas levivaid arvamusi, mille sisu eest ajalehed ei saa vastutada”. Minu arvates on nii: ehitasid maja ja oled omanik, siis vastutad ka majas toimuva eest, teisiti ei saa. Muidu on olukord nagu Tallinna keskturul aastal 1998, kui igaüks tegi, mis tahtis, näiteks tappis teise inimese ära. Vastutamatuse juurde käib ka anonüümsus (miks üldse mõisnikud 175–180 aastat tagasi oma aega raiskasid mõnele perekonnanime andmisega?), mis vähendab nimega kodanike võimalusi saada põhiseaduslikku kaitset, mida lubatakse põhiseaduse paragrahvide 17 ja 25 alusel. Rääkimata siis sellest, et anonüümsed kommentaarid vastaksid kuidagi põhiseaduse § 19 vaimule.

Ja kolmas, et oleks kohtuseadus. Eelöeldu pani mind üle hulga aja taas hoolikalt üle vaatama „neljanda võimu” usutunnistust, 1997. aastal kokku kirjutatud ajakirjanduse  eetikakoodeksit. Sirbi arukale lugejale pakub selle koodeksi esimene peatükk kaks nuputamis- või arutamisülesannet. Tsiteerin: „1.1. Demokraatliku ühiskonna toimimise eeltingimus on kommunikatsioonivabadus. Vaba ajakirjandus on selle tingimuse saavutamise vahend ja eeldus.”

See on loogikaülesanne, mille õigesti lahendamisel selgub, mis on kõige alus. Loomulikult ajaleht. Oleks Sokrates või koguni Perikles ise ajalehte mähitult sündinud, oleks ka Euroopa ajalugu teistsuguseks, demokraatlikuks  kujunenud. „1.5. Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada.”

Järelikult, pärast veendumist, et avalikkusel on vaja mingit infot teada, on ajakirjandusel õigus tekitada „põhjendamatuid kannatusi”. Veendumus, et on vaja teada, on põhjendus kannatuste põhjustamisele. Lisaks aga võib tekitada kannatusi, mis on põhjendamatud, see tähendab, et neid ei peeta vajalikuks või ei saagi põhjendada. 

Mina sellele alla kirjutada ei saa. Ajalehtedel aga soovitan püüda eelöeldu kui uudisväärtusetu maha vaikida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming