Mängurõõm üle ideede ja instinktide

Tarmo Teder

  XVIII jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiri alagruppide selitamise esimene voor on läbi. Sirbi trükkiminekuks polnud suurtest oma mängu näidanud Hispaania, Ukraina, Saudi Araabia ja Tuneesia. Väikseid lihtsalt pole enam olemas, iga MMi finaalturniirile jõudnud riik on automaatselt suur, sest nati nõrgemad komistavad ja kukuvad valiku kadalipus.

Totaalse vutifestivali ukse taha jäänuna nokivad seekord nina ca 180 FIFA riiki, eesotsas Taani, Uruguay, Venemaa ja Hiinaga. Jalgpall on maailmarevolutsiooni peegel, kui keegi mingit inimtegevuse liiki reflekteerida võtab. Vutt paistab ajaloo lõpus see universaalne nähtus, millega võiks kõike seletada. Oma vastses romaanis “Tema” kirjutab Jan Kaus, et kultuur on spordi alaliik ja sport jalgpalli alaliik. Tõesti, kui Jumal suvatseks otse juhatada mingit kahejalgsete brigaadi, siis oleks tema jalgpalliosakond kindlasti suurim. Aga Jumal ei võta seda kamandada, sest inimese jalgpall võib tema hulluks ajada. Kuid ka südamest naerma ja muheledes veenduma, et tema loomise vaev pole mitte tühja jooksnud.

Saksamaal peetud esimese vooru murulahingutega on jõudnud kooruda mingi geojalgpalli üldpilt: vanad hundid söönud, noorte jäärade hambad verised. Ka laagriabsurdi viljelnud Solženitsõnit võib parafraseerida: täna surin mina, homme kõnged sina! Selge on see, et kõik võivad kõiki võita. Aga üle selle suure demokraatia, sitkejalgsete isiksuste ja lahtiste uste hoovuse heljub metsik rõõm ja mängu lust, ind mängida, alakeha tunge vabastada. Käes on avatud jalgpalli aeg, loiul palliveeretamisel, lõputul pakkimisel, betoonkaitses kükitamisel ja jala tahapanemisel pole uusimas jalgpallis enam kohta. Ka Itaalia on ärganud: kui sa ise ei mängi, siis mängitakse sind hingetuks, initsiatiiv iga hinna eest!

Selles vabaduse tuules purjetavad eelkõige Aafrika satsid. Kui eelnenud MMi finaalturniiridel on esile tõusnud mõni üksik (Maroko, Kamerun, Nigeeria) Musta Mandri meeskond, siis nüüd lehvib terve trobikond ookeaniäärseid väikeriike. Õpetatud neegrid tuhisevad distsiplineeritult murul Euroopa vutiprofessorite taktikat ellu viies. On kogemusi ja ideid, mis ei suru instinkte ja improvisatsiooni vaka alla. Aafrika elurõõmsate mustkunstnike vaimus mänglevad kaasa Atlandi lääneranniku väikeriigid. Angola või Trinidad ja Tobago pole palju nõrgemad kui miski Argentina või Portugal. Kummati näikse uustulnukaist pallivõlureid kammitsevat justkui nõutuks tegev vältimatu pealelöök – tuleb ju siis pall kui mängu kese loovutada! Milleks mängida ilmtingimata värava löömise eesmärgil, mängime niisama nagu lustlikud kutsikad ümber veereva kera! Kindlasti polnudki neil paljajalu kõrbeliival karglevail, eebenipuust poistel kunagi väravaposte kusagilt võtta. Kaltsukera on reflekse tinginud, mäletate ju Richard Janno “Vutimehi” ja “Kassisaba poisse”.

Rõõmsa hooga mängleva Aafrika foonil on Saksamaa jalgpallivankrit juhatav peatreener Jürgen Klinsmann kuulutanud uushegelliku idee primaarsust: Saksamaa ei mängi juhustele ega improvisatsioonile lootes, vaid kindlalt mõtestatult plaani järgi, milline üldraam lubab kavakindlalt olukordi luues ka neid originaalselt lahendada. Ka malejütse õpetatakse, et parem mängi kas või halva plaani järgi kui niisama sihitult siia-sinna siksides. Ega endine superstaar Klinsmann ole ainus vutifilosoof, iga peatreeneri auväärsel postil nuputajal on oma üksikasjalik, eri vastastega varieeruv taktika, konkreetne mänguplaan.

Vahel aga paistab see välja otse oinalik. Näiteks Rootsi raius ette autsaideriks kuulutatud Trinidadi ja Tobagot mingi järjekindlalt liiva jooksva kava alusel, nagu oleks treener koos hoolealustega bordelli baaris paari lausega asjad paika pannud. Teiseks pettumuseks oli hambutu Poola peataolek, kala läheb mädanema… Miskit erilist, sihukest jõulist sära polnud ka Argentina, Inglismaa, eriti Prantsusmaa esimeses mängus. Nende vastased olid äkki nii sitkest puust, dünaamilisem jalgpall on klassivahe tasa hööveldanud. Kes seda mängida suudab, võib võidelda kõigiga, vastu hakata, viiki pressida, ka võita.

Pärast Brasiilia higist ja hädist üks-nulli Horvaatia üle on tuhanded Lõuna-Ameerika tattninad ja tubakapeerud grammikese Euroopa geograafiat võtnud – Horvaatia paikneb, teate küll, seal kusagil Itaalia külje all.

Aitäh ETV-le, et võtab vaevaks näidata 59 mängu. Aga kuhu jäävad ülejäänud viis? Ma pole ju ainuke, kes tahab suurt ja kirevat imelooma tervelt saba ja sarvedega, puudu jäävat kas või videos!

Üle-eelmisel sajandil malekuninga tiitlit püüelnud ja teooriat porisenud doktor Siegbert Tarrasch kirjutas: “Tunnen vaikselt kaasa igaühele, kes ei oska maletada, nagu tunnen kaasa neile, kes pole oma elus kogenud armastust.” Nüüd võiks “oska maletada” julgesti asendada “mõista jalgpalli”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming