Meedia

Mart Soidro

Valik tehtud, rõõm suur Pärast kaklust teadupoolest rusikatega ei vehita. Keskerakonna võit oli mäekõrgune ning Savisaar jätkuvalt püha mees (Lenk, Tegelikkuse Keskus). Kui peaks minema ajas 16 aastat tagasi ja tehtaks uus Balti kett, võiksid Keskerakonna toetajad moodustada inimahela Matrossovi tänavast Fedjuninski tänava lõpuni.

Kõige värvikam tegelane valimisööl oligi “valgalane” Heimar Lenk, kelle taktikepi all Savisaarele “Elagu!” hüüti ning kel seekord kaaslasteks kaks karskuse apologeeti – Aivar Riisalu ja Märt Sults. Lengi valimisloosung “Igale naisele kaine mees!” tekitas varemgi elevust, kuna irvhambad nägid kaine mehe sünonüümi taga meie poksiguru Kalev Kallot. Kanal 2 saatelõik oli aga kinnituseks, et vähemasti sellel õhtul nägi mõni naine küll kainet meest nagu jänes oma kõrvu. Ja mida pidid tundma valimisõhtul Kuusalu elanikud, kus seesama Keskerakond lubas keelata valla territooriumil alkoholi tarbimise? (“Ärapanija”, 16. X). Keskerakonna üks mandaat 19-liikmelises volikogus lubab Kuusalu napsumeestel tuleviku suhtes siiski optimistlik olla.

 

Pyrrhose võit või Achilleuse kand?

Kui enne valimisi viriseti põhiliselt sellepärast, et kõik kandidaadid on tõprad (Siram, “Valimised – tõbraste tähetund”, Sirp 14. X), siis nüüd näikse süüdi olevat hoopis valijad, kes ei suvatsenud oma kodanikukohust täita (Veidemann, Postimees 18. X). Kirjanduskriitik peab valimistulemusi koguni Pyrrhose võiduks, sest kõik erakonnad olevat kuulutanud ennast võitjaks. Päris nii see muidugi ei olnud: võitjatena võivad end tunda Kesk- ja Reformierakond ning Isamaaliit, rahul võivad olla Rahvaliit ja sotsid, Res Publical läks küll täbarasti, ometi jäid pildile nemadki. Nii et kui võtta sõna-sõnalt Edgar Savisaart, siis kõik riigikogus esindatud erakonnad läbisid ellujäämiskursuse (Savisaar, “Valimised otsustavad nelja partei elu”, Postimees 7. X).

Ei saa ma selleski ülevaates üle ega ümber meie esimoralistist Rein Veidemannist, kel pidevalt on häbi oma rahva, oma põlvkonnakaaslaste (Langemets!) ja loomulikult meie, 80ndate  põlvkonna pärast, kes ei hakanudki jalgpallistaadionil punasärke nähes ärritunult kiunuma. Seda üllatavam oli lugeda viimasest KesKusist (oktoober 2005), et on olemas ka teist tüüpi Veidemann. Nimelt meenutab Juku-Kalle Raid toimetaja veerus, kuidas ta intellektuaaliga aastate eest otsesaates väitles:

“Käisin kunagi härraga “Kahvli” otsesaates, kus oli kõne all veel üks härra – härra president, kelle üht toonastest eimidagiütlevatest kõnedest kritiseerisin. Peale saadet laekus Rein, teatas, et on minuga nõus, ent lisas, et ega mul ju ei sobi seda avalikult öelda, proua töötab seal ja… (Ühiskondliku Leppe Sihtasutus).

Variserlikkus?”.

Või silmakirjalikkus? Usun, et “süütu piimatoote” reklaam (Kadri Musta ja Evelyn Sepa eksperthinnang – M. S.) poleks tekitanud niipalju tormi, kui Keskerakond oleks kohe oma nutikust tunnistanud ja öelnud: so what? Sepa tööl olnuks tulemus, kui valijale serveeritanuks kohuke küll arrogantses kastmes, aga ausa ülestunnistuse saatel. Keskerakond sai küll volikogus absoluutse enamuse, kuid nende poolt mitte valinud on raevus. Urmo Soonvaldi arvates pole viimasel kümnendil eesti rahvast kordagi nii avalikult solvatud ja alandatud (“Näkkusülitus”, SLÕL 17. X). Muidu vaoshoitud Andrus Kivirähal on aga Sepast ja Mustast suisa kahju: “Kui jube elu! Nad tõusevad hommikul üles, pesevad hambad ja lähevad tööle – valetama. Õhtul tulevad nad tagasi koju ja vaatavad ennast uudistesaatest, koos sugulaste ja sõpradega, ning kõik teavad ja saavad aru, et see jutt, mis neil suust välja tuleb, ei kannata mingit kriitikat, see on erakonna poolt ette kirjutatud küüniline jamps” (EPL 8. X). 

 

Pada sõimab katelt…

Lõikasin kohalike valimiste eel välja kõik valimislubadustest pakatavad ajaleheartiklid ning panin need ühte kausta postikasti jõudnud valimisreklaamiga. Päris paks köide sai, paar kilo kindlasti.

Tõnis Palts pidas ennast enne valimisi valgete jõudude linnapeakandidaadiks. AS Turu-uuringute küsitluse järgi soovis teda kaks nädalat enne valimisi linnapeaks kogunisti 48% eestlastest ja 33% kõigist tallinlastest (ülejäänud eelistanuks Savisaart). Kas viga oli küsitlusmudelis või polnud lasnamäelasi küsitluse ajal kodus, igatahes valimistulemused rääkisid teist keelt. Juba on välja arvutatud, et Paltsu üks hääl läks maksma 1285 krooni, mis on märkimisväärselt suurem summa kui iga pealinna pensionäri 700 saadavat lisakrooni. Samas on mul hea meel, et praegune meer mulle isiklikult koju lauatelefonile helistas ja oma usaldusmehe Urmas Reinsalu poolt hääletada soovitas. Kõne tuli küll lindilt, aga kuna samal päeval oli mul postkastis sellesama Reinsalu garantiikiri, kus ta lubas volikogus toetada Paltsu linnapeaks saamisel, andsingi oma hääle Res Publicale. Nii et, Urmas, meest sõnast, härga sarvist!

Keskerakonna muidu sulnis Mustamäe piirkonna esinaine Helle Kalda pidas aga vajalikuks lendlehe vahendusel täpsustada, et Sven Mikser, Peeter Kreitzberg ja Erika Salumäe ei esinda enam neid. Iseenesest hea uudis, paraku on Kalda millegipärast eriti pahane Erika Salumäe peale, kel pole midagi käegakatsutavat ette näidata ei tööst riigikogus ega volikogus. Aga mis selles halba on, et Salumäe sai oma esimese maja Souli olümpiavõidu, mitte näiteks kesklinna vanemana töötamise eest? Kui siia lisada veel fakt, et üks tulihingeline Keskerakonna agitaator ähvardas mu ema Keskerakonna poolt valimata jätmise  korral 700 kroonisest “jootrahast” ilma jätta, tekkis mul tunne nagu Artur Alliksaarel 40 aastat tagasi: Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?

 

Tavalised valimised või eetiline kriis?

Kalle Muuli pidas kohalikke valimisi harukordselt tavalisteks (Postimees 17. X). “Olukorrast riigis” teine saatejuht Anvar Samost polnud sama päeva Eesti Päevalehes Muuliga sama meelt: erakonnad ei jagunenud valimiskampaanias mitte parem-vasakskaalal, vaid eetiliste tõekspidamiste järgi (“Märkmeid valimistest”). Kolmas juhtiv kolumnist Külli-Riin Tigasson kurtis pärast viimast “Valimisstuudiot”, et kuue parlamendierakonna esimehed ei rääkinud poliitika sisust, vaid peamiselt sellest, kes on suurem pätt (EPL 14. X). Oma arvustuse lõpus võttis Tigasson valimisdebatid kokku laiemalt kui ehk keegi teine: niikaua, kuni kestab eetiline kriis, ei jõutagi poliitilistes debattides sisuliste küsimusteni.

Ei jõuta ka pärast valimisi, kuni ühiskonnas on paika panemata kõige elementaarsemadki väärtushinnangud. Rein Veidemann arvab muidugi teisiti. Tema arvates piisaks tõusta kõrgemale era-, kildkondlikust või korporatiivsest egoismist ning sõlmida kokkuleppeid, millest võidab terve vald, linn ja lõpuks ka kogu riik (Postimees 18. X). Nende ridade kirjutamise aegu saatiski Keskerakond Rahvaliidule ja sotsidele kutse alustada läbirääkimisi Tallinna koalitsiooni moodustamiseks. Sotsid soovitasid Keskerakonnal enne läbirääkimisi siiski kohukese reklaam omaks võtta. “Meie ei müünud maha Tallinna Vett, ühiselamuid ega Eesti Raudteed,” kõlas Keskerakonna vastus.

Vähem pateetilisi sõnu, Rein Veidemann!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming