MEEDIA:Avalik kiri või avalik pommimine?

Mart Soidro

Elu on näidanud, et seal, kus on parasjagu Rumessen, möllavad kired.  

Pea üheaegselt jõudsid avalikkuse ette kaks tähelepanuväärset kirja. Esmalt Raul Meele avalik kiri Eesti Kultuurkapitalile, kultuuriministrile, peaministrile, riigikogu kultuurikomisjonile, Eesti Kunstnike Liidule, Eesti Päevalehele ja Postimehele (avaldatud 21. IV Sirbis) ja mõni päev hiljem Neeme Järvi avalik kiri peaministrile (avaldatud lühendatult Postimehes 25. IV). Raul Meele mure oli rohkem isiklikku laadi, seetõttu pälvis suuremat tähelepanu Neeme Järvi kiri, mille autoriks osutus väsimatu võitleja Vardo Rumessen.

Mõlemaid kirju iseloomustab kultuuriinimeste lootus, et kui oma isiklikud ambitsioonid viia avalikkuse ette ja adresseerida need kõrgetele võimukandjatele, saab üldsuse survel mure murtud. Nii on ju see ka aastaid käinud. Kui isegi ei õnnestu nõutavat rahasummat saada, saab vähemasti poliitikud häbiposti naelutada.  

Kui Raul Meel loobus kultuurkapitali 14 000-kroonisest stipendiumist, kuna tema EKLi aastanäituse tööle tulnuks 17 000 krooni omast taskust peale maksta, siis Rumessen nõudis peaministrilt aru, miks sel aastal jäävad ära Oistrahhi ja Tubina festival. Peagi selgus, et Oistrahhi oma ei jäägi ära ja Tubina oma polnud sel aastal plaaniski. Aga mis sellest, tähtis on rünnata ja võimalikult hea relvaga, kes Neeme Järvi vaieldamatult on.

Raul Meelest võib veel aru saada. Suure kunstniku kiri, kes pole ühtegi oma maali müünud maha “vähema kui 5000 dollari eest” (EE 27. IV), on ahastama panev. Paraku lähtub Raul Meel oma artiklis peamiselt iseendast, kuigi möönab, et eluaegseid stipendiume vääriksid tema kõrval ka teised esimese suurusjärgu kunstnikud.

Projektipõhistele arusaamadele (raha kätte ja kohe sirgeks) tuginev Rumessen ilmestab meie kultuuri- ja poliitikaelu juba üle viieteistkümne aasta. Elu on näidanud, et seal, kus on parasjagu Rumessen, möllavad kired. Organisatoorses töös on Rumessen alati tugevam olnud kui erialases rollis. Kindlasti on ajakirjandus olnud ka pahatahtlik, kui ta meenutab pianisti ja poliitiku (või vastupidi?) viimase paarikümne aasta tegemistest üksnes passe ja “Joonase lähetamist”, mille teostamiseks kasutati ära väliseestlaste raha ning Eduard Tubina ja Neeme Järvi nime. Oleks see päris nii, tekiks küsimus: miks on talle siis aastaid projektide tarvis raha eraldatud, kui pahatihti on jäänud ebaselgeks, kuhu see summa õigupoolest läks? Fraktsioonikaaslased ERSP ja Isamaa aegadest meenutavad häbelikult, ei nad ei tihanud lihtsalt visa ja põikpäise muusikpoliitikuga vaielda. Aga see on ainult pool tõde. Kõik me mööname, et tagasihoidlikkusega Eesti Vabariigi kultuuritandril just kaugele ei jõua. See on ju avalik saladus, et eelkõige tänu Rumesseni  lobitööle ehitati enne valmis muusikaakadeemia ja siis alles Kumu. Kuid süües kasvab isu. 24. mai “Hommikutelevisioonis” küsis Neeme Järvi, et milleks meile Eesti Rahva Muuseum, kui meil pole endiselt Sydney tüüpi ooperiteatrit? “Ja kes paljude meelepahaks kogemata väidab, et Eesti eestlased ei mõista üldse asja ajada” (Immo Mihkelson, Postimees 26. IV).

Tulles tagasi Rumesseni juurde, siis Raivo Palmaru pole sugugi esimene minister, kelle mahavõtmist Rumessen (sedakorda Neeme Järvi nime all) on nõudnud. Eelmise riigikogu koosseisu ajal osutusid Rumesseni jaoks täiesti kõlbmatuteks peaminister Laar ja kultuuriminister Kivi. Kusjuures need olid riigikogu liikme Rumesseni umbusaldusavaldused koalitsioonikaaslastele!

Pill on lõhki. Muusikainimesed distantseerivad ennast Rumesseni pöördumisest, kunstnikud heidavad Meelele ette tema enesekesksust. Ja olelusvõitlus käib omavahelgi: Leonhard Lapin möönab Eesti Ekspressis (27. IV), et tegelikult saab Tubina festival sama palju raha kui kogu kujutav kunst kokku. Kui siia lisada veel kultuuriminister Palmaru tähelepanekud järgmise aasta eelarve kohta, kus “suured summad lähevad sotsiaalsfääri, sisejulgeolekule” ja “kui raske on kultuurile järgmisel aastal eelarves piisavalt raha leida” (Sirp 28. IV), võime üksnes ette kujutada, milline petitsioonikirjade tulv kultuuriinimeste poolt meie küüslauguvalitsust sügisel tabab.

Kas nendest piinlikest lugudest on ka midagi õppida?

On.

Esiteks seda, et uisapäisa ja kohalikke olusid tundmata ei tasu oma  väärtuslikku allkirja anda, ükskõik kui südamelähedase ja püha ürituse nimel.

Teiseks tasub avalike kirjade kirjutajatel silmas pidada seda, et need on oma rohkuse tõttu kõvasti devalveerunud ja laiemat kõlapinda kaotamas.

Ja kolmandaks: oma asja ei tohi kunagi ajada kellegi teise arvelt.

Lõpetuseks Vardo Rumessenile väike tarkusetera Abraham Lincolnilt:  “Kõiki inimesi on võimalik lollitada mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg. Kuid pole võimalik lollitada kõiki inimesi kogu aeg.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming