Meedia: Ekraanimaania ja pealiskaudsuse tont

Rein Tootmaa

“Kes teab” ja “Paas” neljapäeval (5.X) ETVs. Jt.   

Kui ma millalgi 1980. aastate keskel Tallinnfilmis Olav Neulandi “Reekviemi” võttegrupis Koiva jõe kallastel administraatorina töötasin, päris kohalik ajakirjanik Valga kinos pärast esimese kaadrikimbu läbivaatamist: mis žanris ka valmiv film peaks tulema? Režissöör Neuland vastas talle omase kiire reageerimisega kohe heatujuliselt ja kärmelt: ajaloolis-muusikalis-pornograafiline melodraama. Eks film tuligi lõpuks üsna eklektiline ega olnud suurem asi. Aga ekraanile see pääses, sest tegemist oli Moskva tellimustööga, ideoloogilise võitlusrelvaga. Filmi sisu ja kunstiline tase ei olnud nii oluline kui jooksvate piltide lummus, mis pidanuks justkui korvama kõik puudujäägid. 

 

Kes võiks olla tellija?

 

Ideoloogilis-integratsioonilis, assortiilis-epigoonilis-(mälu)-män­gulises formaadis (“lõbus ja lahe telemäng” ütleb saatetutvustus Telelehes) teleekraanile paisatud “Kes teab?” puhul kerkib sama küsimus: kes on sellise, ainuüksi ehk siis peamiselt maniakaal-huligaanse saate tellija? Avalik-õigusliku telekanali repertuaar eeldaks tellijana ennekõike rahvast ehk siis kogu sootsiumi või siis mingit osa sellest. Kes on aga rahva tahte fikseerija, äraarvaja, ennustaja? Ringhäälingunõukogu väidab ennast tänini mitte vahele segavat teleprogrammide koostamisse, seega lasub vastutus selle virvarrilise struktuuriga saatekuju eest ETV juhtkonnal.

Ajakirjanduslikest hämarkoridoridest on vihjatud, et “Kes teab?” võis tulla viis aastat kestnud ning uuel hooajal televaataja jaoks ootamatult ära jäänud “Unetuse” asemele, vähemasti selle saate eestlaste ja venelaste integratsiooni-missiooni osas. Reet Oja ja Aleksandr Tšaplõgini tehtud “Unetus” oli kindlapiiriline päeva- ja ajakajalisi sotsiaalseid probleeme teravalt ja laiahaardeliselt käsitlev saade, seejuures üsna populaarne. Paistab aga, et ETV uuele juhile Ainar Ruussaarele polnud selle saate jätkamine millegipärast meelt mööda ja üsna segastel (vähemasti avalikkuse jaoks) asjaoludel see ETV kavast kustutatigi. Kas on selle käigu taga ka mingisugused poliitilised ringkonnad või huvid?

Eestis on kogu aeg muiski valdkonnis saladuse katte all asju aetu. Ja nüüd on “Unetuse” asemele pakutud (sama saatepäev ehk neljapäev sellele ju vihjab) “Kes teab?”, mis kujutab endast üsna äpukat, selgelt näha, et ka kiiruga, Eesti teistes telekanalites nähtavate telemängude elementidest kokku klopsitud eetrioopust, kus meelelahutuslik pretensioon varjutab sotsiaalse meldimise tahu. Võistkondades näeme eesti ja vene kooliõpilasi segiläbi, teksti kantakse üle kahes keeles.

Saates pakutakse väheke meelelahutust, teletoode mõjub kahtlaselt, sel pole püsiväärtust ega erilist esteetikat. Pole mingit põhjust imetleda sellist telepirukat, saate elementide valik paistab täiesti suvaline. Kust tuul, sealt meel. Ja see pole Eesti televisioonimaastikul mingi pretsedent. Suvalisuse tahust vaadates näen meie telekanalites veelgi silmakargavamat pulli: müstilisem neist paistab TV 3 kanalis lastav “Hoia ja keela!”, kus kenad suvalised inimesed hindavad oma tujukast emotsioonist läidetult mingeid ette valitud muusikavideoid ning panevad siis need kuidagimoodi hindamise põhjal veel kohtadele. Nagu saja meetri jooksu järel seda partsti tehakse. Hirmu ajab nahka!

 

Jumala segased geeniused

 

Aga midagi pole teha – meediamaania teeb sellegi saatega oma töö ja saade jookseb juba mitmendat hooaega. Kui ma õigesti mäletan, siis tõi selle formaadi Eesti telesse kunagi noor saatejuht Marko Reikop “Klaveriga põõsas”, millest algas tema ekspansioon ekraanidele. Selles kaardipakis oli aga trump sees: mitte-lauljatena tuntud inimesed pandi laulma. See oli kogu saate tõmbenumber. Kas neid ülejäänud videoklippe üldse oli ja mis need olid, ei mäleta enam keegi, aga meie spordi-, kunsti- ja vaimuinimestest lauljaid ja nende laule mäletatakse küll.

Neljapäeva õhtul võis ETVst justkui asendusena näha kadunud “Unetuse” mahtu ja nagu selle unest ärganud uut poolust, kus vilunud telestaarid Anu Välba ja Marko Reikop “Paari” teevad. Seal on pool teemadest muust meediast juba ammendamiseni tuttavad (kuigi ikka lubatakse pakkuda uut), mis moodustavad üpris iseäraliku ja äraarvamata alustele tugineva “terviku”: Eesti mingi rahvas kingib kuninganna Elizabethile mingi salli kavandi (Anu Välba: oi kui põnev!) ja Marko Reikop matkib prügikasti-inimese tööd, selga ekskurss ravitseja Volliga Metsakalmistule (Reikop) ja takka mitte midagi ütlev intervjuu N-Euro solisti Marek Sadamaga (Välba). Siis ajab Tauno Kangro juttu Kalevipoja kuju kusagile Tallinna lahte panemisest (vaataja: oi kui äraleierdatud teema, väga ebaprofessionaalne ja pealiskaudne käsitlus).

Kõige jubedam oli emakakaelavähivastast vaktsiini käsitleva saatelõigu lõpp, kus Anu Välba säravi silmil ja naerusui televaatajate poole pöördudes teatas: “Igastahes emakakaelavähist ja emakakaelavähivastasest vaktsiinist teame me nüüd kõike!” Oli ta laksu all, et ei jaganud ära, mis teemat ta üldse käsitleb? Ma ei tea, aga igal juhul paistab, et “Paari” saatejuhid on millestki (kas eneseimetlusest) juba nii sassis, et ei anna endale enam üldse aru. Paistab, et kõik, mida nad oma huultega käsitlevad, peaks nagu juba ainuüksi selle puudutuse läbi, et just nemad selle ette võtavad, ka kohe otsejoones vurinal huvitav olema. Ja mitte miski ei nõua ei pieteeti ega respekti! Ning nad võtavad edastada ainekäsitlusi, mis jäävad täiesti segaseks (Reikopi vestlus Palmaru ja Tarandiga). Samuti segavad Reikop ja Välba läbematult vahele, kui keegi midagi pikemalt ja süvenenumalt selgitama hakkab. Jumal hoidku selle eest, et keegi saatetegijate poolt kehtestatud pealiskaudsuse standardit rikkuma hakkab ja nendest rohkem räägib! Jutujuhid unustavad, kas teadlikult või alateadlikult, sageli ära, et nemad on ikkagi vahendajad. Staarid on need, keda saatesse on kutsutud. Televaataja jaoks on viimased ikkagi olulisemad, nii et neid tuleks siiski rohkem eksponeerida kui iseennast. Televisioonitähed on küllalt tuntud ja paljuski lugupeetud inimesed, aga nad ei ole staarid ainult selle tuntuse tõttu. Meil on ka tõelisi telepalgeid, kes võivad oma stuudiokülalistega suhtlemises lubada endale rohkem, kui muud meediamutrid, aga “Paari” saatejuhid nende tõeliste staaride hulka veel ei kuulu.

Kahjuks on avaliku elu delfiinidega libisklemine mõnele kahvatuvõitu ekraanitegelasele nõnda magnetiliselt mõjunud, et telepale kujutleb end ehk suuremakski härjaks kui Jupiter ennast ise arvab. Seda on näha nii suhtumisest kui kutsututega läbikäimise viisist. Stuudiosse seatud on üpriski tagasihoidlikud inimesed, pole mingi kunst nende kõrval silma paista. Seis, kus kompetentsemal asjaosalisel probleemi arutada ei lasta, kultiveerib tahes-tahtmata pealiskaudsust.

 

Loll ikka vahib

 

See pindlibe tont kondab mööda meie telekanaleid. Korraks ainult ETVd vaadates on väga kahju, et selle tondi siire mainekasse “Pealtnägijasse” ja ka selle saatejuhtide töösse salamisi sisse on imbunud. 4. oktoobri “Pealtnägijas” oleks võinud auto ärandamise ja selle tagasiostmise loos ikka edasi minna: kes ikkagi olid need politseinikud, kelle poole ärandatud autoomanik pöördus ning kes sellest ärandajaid teavitas? Varem pole Kersna ja Kärmas selliste teemade käsitlemisel nõnda poole peale pidama jäänud. Jääb loota, et Kärmas võtab poolelijäänud teema veel kord üles, nagu ta seda ennegi on teinud, nii et vaatajas tekkinud küsimärgid hüüumärkideks muutuvad.  

Olen viimasel ajal uuesti üle vaadanud aeg-ajalt kordustena esitatud “Tähelaevu”, aga isegi selle nii hea ja põhjaliku saate puhul häirib üks tendents: pillav ümberkäimine saatekülalistega! Kutsutakse portreteeritava tuttav inimene seitsme maa ja mere tagant kohale, et temaga viis minutit juttu ajada. Kahju on n-ö raisatud ressursist. Kui “Tähelaevades” on saate profiili tõttu selline asi aktsepteeritav, siis paljudes teistes saatekülalistele üles ehitatud telepalades see lausa torgib rindu. Kui palju on nähtud neid hommikuteeveesid, kus ridamisi kaugemalt-lähemalt kutsutuid, häid ja huvitavaid inimesi vaid paari-kolme küsimuse ja paari-kolme minuti vääriliseks peetakse. Sellise kohtlemise pärast peaksid nad kõik solvunud olema – ja küllap ongi. Minul kui televaatajal on nende ees piinlik, samal ajal, kui saatejuht kogu oma olemisega lausa triumfeerib.

Mul on häbi “Kes teab?” väljamõtlejate (kahju noortest) ja “Paari” saatejuhtide pealiskaudsuse pärast. Nii esimese saate internatsionaalne trips-traps-trulli mäng kui teise nn huvitavate ja põnevate teemade käsitlused olid lihtsalt igavad. Ajasid peaaegu une peale.

“Unetusele” on leitud uhked alternatiivid, mis kinnitavad teletootjate ekraanimaania kaunist ja kujutluspildilist loomujoont: kõik, mis telku kuvarilt tuleb, on juba ainuüksi seetõttu vaatamiskõlbulik, et see tuleb ekraanilt. Loll ikka vahib ja kõik, mida saatejuht puudutab, on juba tema püha pistega väärtustatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming