MEEDIA: Minister alasi ja haamri vahel

Tarmo Teder

 

Pärast pikka suvepuhkust algas esmaspäeval riigikogu VIII istungjärk, kõnelesid spiiker ja president-presidendikandidaat, lauldi hümni, pärast piinati ministreid. Viimasena andis aru kultuuriminister Raivo Palmaru, kes vastas opositsiooni seitsme liikme (Ela Tomson, Andres Herkel, Peeter Tulviste, Taavi Veskimägi, Juhan Parts, Mart Nutt, Olav Aarna) seitsmele küsimusele, mis puudutasid avalik-õigusliku meedia tasakaalustatust ja juhtumeid, kus raadio- ja telekanalite jt ajakirjanikele on püütud avaldada poliitilist survet.

Nagu Eiki Nestor hiljem nentis, oli minister korralikult ette valmistanud, vastas teoretiseerivalt ja resümeerivalt, teksti taga hõljus Baudrillard’i ja Bourdieu’ vaimu. Meediateaduse doktori suust voolas täiesti loogilis-sofistlikku sokki, milleks oli küllalt ettevalmistusaega, sest aru päriti juba 15. juunil. Palmaru ütles: “Mulle esitatud arupärimise näol on tegemist tüüpilise tõevaktsiiniga.”

Kultuuriministril aeti hari punaseks 9. juunil, kui Eesti Raadio ajakirjanik Meelis Kompus talle muinsuskaitse nõukogu pöördumise asjus helistades mitte kõige eetilisemalt teksti lindistas ja selle ka eetrisse lasi. Kui ministrit kritiseeritakse või rünnatakse, on tal loomulikult õigus omakorda ajakirjanike seisukohti kritiseerida. Kas tal on õigus ka viidata võimalusele, et nõukogudes tuleks arutusele võtta teda kritiseerinud ajakirjanike (Anvar Samost, Tiina Jaakson, Kadi Alatalu, Kaarel Tarand) personaalküsimus? Ministrit võiks uskuda, et mingit käteväänamist ja telefoniõiguse rakendamist pole olnud. küll aga paistab tülikate ajakirjanike n-ö kerget hirmutamist ehk läbikatsumist: kas neljanda võimu valvekoer hakkab võdisema, vähem haukuma ja hammustama; võimalik, et ka iseendale ja kolleegidele tonte välja mõtlema. Vahest proovitakse ka seda, kuidas peatoimetajad ja nõukogude onklid ministri urinale reageerivad. Võib-olla juhtub ka seda, et ajakirjanikud neid ohustavaid kuuldusi eetrisse võimendavad, “mingites ringkondades levivad eelarvamused, segased sosinad ja grupifantaasiad jõuavad tõsielufaktidena ajakirjandusse” (Palmaru). Minister küsis, kas demokraatia on võimalik, kui informatsioon on pidevalt moonutatud?

Selge see, et igaüks näeb talle kiusakaid fakte oma soovmõtlemise kohaselt. Meedia on väga tundlik ja reaktiivne ühendväli, kus võimurid kergesti oma näppe võivad kõrvetada. Kuid ka manipulatsioonidele ahvatlev väli, mida oma kontrolli alla haarata ja sellega avalikku arvamust suunata. Demokraatlikus ühiskonnas on seda raske teostada ning tingimata on vaja siin teha ka meedia enesepuhastust, kuigi ajakirjanikud kipuvad solidariseeruma nagu arstid ja advokaadid, rääkimata julgeolekupolitseinikest.  

Raivo Palmaru väitis, et Eesti ajakirjanike ja poliitikute seas käibib müüt vabast ajakirjandusest, et meie ajakirjandus on vaba ja edumeelne, et ajakirjanikud on asjatundjad kõigil elualadel ja teenivad ustavalt avalikku õigust saada tõest, ausat ja erapooletut teavet. Aga sel müüdil pole Palmaru arvates tegelikkusega mitte mingisugust seost, sest inimesed ei reageeri mitte reaalsusele, vaid sotsiaalselt konstrueeritud tegelikkusele. Meediasõnumid ei kirjelda tegelikkust. Nõnda kõneles minister.

Siit tekib mul kohe küsimus, kui suur on reaalsuse ja sotsiaalselt konstrueeritud tegelikkuse vahe ning kuidas üldse nende mõistete sisu eritleda? Ent pole siin vaja teooriaviiulil saagima hakata. Minister seletas riigikogu kõnepuldis, et demokraatia seisukohalt pole mingit vahet, kes (mõjukad rühmad, reklaamiandjad, infoallikad, meedia omanikud, peatoimetajad, ajakirjanikud ise jne) meediategevuses hälbe esile kutsub.

Tõesti, mitmed ajalehed ja kanalid peksavad vett vahule, aga ka poliitikud ja parteide ideoloogiajuhtmed on varmad ära panema. Võtke või kätte kuulsusrikka Keskerakonna viimaste nädalate häälekandja Kesknädal, lugege lisaks lammutavaile, autorinimeta artikleile ka selle lugejakommentaare ning te tunnete end ajas, mil kutsuti üles puruks tallama Valge-Soome madu. Mao asemel on aga nüüd peksupoisteks mitmed tuntud “kutsikad”, kes julge suuvärgiga ajakirjanikena alandatute ja solvatute eestkõnelejal sapi üles ajavad.

Kõik avaldavad kõigile survet, iseasi, mis esteetikat, leksikat ja tooni kasutades. Meie meedia on stilistiliselt ja temaatiliselt mitmekesine, alates turukähmlusest või -sõimust spirituaalsete kõrguste ja poeetika peensusteni.

Nagu punane tark ja enesekindel raud hõõgus oma partei poolt ministriks seatud Raivo Palmaru riigikogus otsekui alasi ja haamri vahel. Ühel pool on avalik-õiguslik väli, teiselt poolt taovad tülikad ajakirjanikud ja kiusakad opositsioonipoliitikud. Kui mitte otse, siis ringiga vasardavad ka oma parteikaaslased. Kultuuriminister vastutab ju poliitiliselt avaliku usalduse kuritarvitamise eest. Analüüsige kõigepealt oma erakonna räpakalt ründavat lehte ja tulge siis ülejäänud meediat jahvatama.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht