MEEDIA: Rusikat liberaalidele ja poliitkorrektsetele

Kaarel Kressa

  Viimasel PÖFFil näidati muu hulgas Saksa-Belgia põnevikku “Verepulm” (“Die Bluthochzeit”), mis oli festivalil nähtud filmidest üks kaasakiskuvamaid. Peategelane Hermann on soliidne ja pealtnäha edukas, kuid samas neurootiline ning rumalalt agressiivne isand, kes ka oma poja pulmas püüab kõigest väest olla tähelepanu ja otsuste langetamise keskpunktis. Hermanni vastasseis võõrastemajapidaja Franziga, kelle valdustes toimub nimetatud pidu, võtab peagi absurdsed mõõtmed ning areneb kahe relvastatud vaenupoole konfliktiks.

Ülikonna all kummuva õllekõhu, jämeda sigari, hiiglasliku maasturi ja jahipüssiga relvastatud Hermann kehastab mehelikke väärtusi sõna kõige iroonilisemas mõttes. Kahe lahingu vahelisel idüllihetkel jutustab pereisa külalistele, kuidas ta kord mõlema oma pojaga ööklubi külastades kakluse algatas, et näha, kas poisid on küllaldaselt vahvad. Üks poegadest jäi isa kõrvale, võideldes nagu lõvi, kuid Mark, seesama, kelle pulmapidu peetakse, keeras selja ja jalutas minema. Sellest õhtust alates süvenes Hermannis kibe veendumus, et naine on teda petnud ning Mark on kellegi teise, tõenäoliselt mõne homo ja patsifisti poeg.

Põneviku 90 minutit on tõepoolest äärmiselt köitvad ja sugugi mitte veretud, kuid ühtegi inimest teise ilma siiski ei saadeta. “Verepulma” toob pingeleevenduse peigmees, kes minetab viimaks kogu austuse patriarhaalsete väärtuste vastu ja annab oma isale korralikult kere peale. Kergendatult ei hinga mitte ainult publik. Mark on saanud viimaks ometi isa varjust välja astuda ning iga noormehe alateadvuses hiilivale Oidipuse kompleksile kasuliku rakenduse leidnud. Lõhkilöödud huulega Hermann aga tunneb poja üle vaikset uhkust, nentides arvatavasti sisimas, et memmepojast on siiski mees saanud.

Veidi aega tagasi lugesin ühest Euroopa ajalehest persoonilugu, kus kirjeldatud kohaliku paremäärmuslasest populisti vaateid ning isiksuse kujunemist. Ehkki nimetatud väljaande keel on mulle raskesti mõistetav, tekitasid artikli esimesed read nii tugevat huvi, et sundisin end kogu teksti dešifreerima. Muidugi oli antud härrasmehe rusikaraputus liberaalide ja poliitilise korrektsuse suunas äärmiselt köitev, ent veelgi põnevam oli sissejuhatus, mis andis võtme kogu teksti mõtestamiseks. Nimelt algas artikkel tagasivaatega peategelase lapsepõlve, mis, nagu poisikluti puhul loomulik, oli täis krutskeid ja koerusi. Ajakirjanik on näiteks toonud üsna tühise eksimuse (vist oli poiss oma riided ära määrinud) ning märgib seejärel, et sellistel juhtudel sai noor konservatiiv isa käest füüsiliselt karistada. Kangelane ei pidanud seda nähtavasti ebaloomulikuks, rõhutades, et isa õpetas teda hea ja kurja vahel vahet tegema. Nagu lugeja seejärel veenduda võis, tähendab kuri patsifismi, vasakpoolsust ja naudingupõhist seksi, hea on aga kõik see, mis on normaalne ja ilus.  

Hitler on märkinud, et perekond on riigi struktuuri väikseim, kuid väärtuslikem ühik. Psühhoanalüütik Wilhelm Reich, kes uuris põhjalikult fašismi massipsühholoogiat, väitis, et autoritaarne riik ei saa tekkida ilma oma algrakukese, autoritaarse perekonna olemasoluta, mille juht õpetab oma alamatele, eeskätt poegadele austust kõrgemalseisvate instantside vastu. Täiskasvanuks saades, isast eemaldudes, temaga alateadlikult võisteldes ja temast juhindudes saab sellisest perest võrsunud mehele uueks isakujuks Riik, mida ideaaljuhul kehastab Juht. 1930. aastate noor natsionaalsotsialist, kes oma majandusliku olukorra tõttu võiks pigem pooldada vasakpoolseid vaateid, on liberaalse ja kommunistliku propaganda vastu immuunne. Streikimine või suuremate õiguste nõudmine võrdunuks lihasele isale näkkusülitamisega.

Reich pidas autoritaarse ühiskonna oluliseks faktoriks seksuaalsuse allasurumist ja demoniseerimist. Ülalkirjeldatud paremäärmuslane, kelle mõttemaailmaga mul oli võimalus tutvuda, illustreeris seda väidet ilmekamalt, kui oleksin osanud loota. Ootuspärane oli noore neonatsi suhtumine homoseksualismi, kuid ka seksi, mille eesmärk pole lastesaamine, luges ta üheselt dekadentsi ilminguks ning leidis, et ühiskonna allakäigu olulisemaid põhjusi on ülemäärane seksuaalne vabadus. Lisame pildi tagaküljele autoritaarse, raske käega isa ning näeme, et paremat illustratsiooni on Reichi teooriale võimatu leida.

Siiski tuleb lisada, et “Verepulma” Hermann on haletsusväärsest iseloomust hoolimata džiibi ning sigari omanik ja ka käesolevas tekstis refereeritud paremäärmuslane paistab vähemalt foto põhjal suhteliselt edukas. Wilhelm Reich aga, kelle teosed pälvisid Ameerika Ühendriikides suurt tähelepanu, paigutati oma vaadete levitamise pärast 1956. aastal föderaalvanglasse, kus ta järgmisel aastal suri. Tema teosed põletati.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht