Meedia:Vene telesarjad sõnaga Sirbis (VI)

Aare Ermel

 

 

“Stolõpin. Nevõutšennõje uroki”, DomFilm/ Kinopiter, 2006. Draamasari, 14 jagu, 630 minutit. Stsenarist Eduard Volodarski (enda romaani järgi). Režissöör Juri Kuzin. Produtsent Vladimir Dostal. Osades Oleg Klišin (Stolõpin), Mihhail Jelissejev (Nikolai II), Aleksei Devotšenko (Savinkov), Aleksandr Strojev (Azef), Roman Gabria (Bogrov), Vladimir Smirnov (Rasputin), Natalja Burmistrova (Vera), Natalja Surkova (Olga Borissovna Neigart) jt.

 

Eduard Jakovlevitš Volodarski (s 1941) on vene romaanikirjanik ja filmidramaturg, kelle osalusel on valminud üle poolesaja kinofilmi ja telesarja. Neist usutavasti tuntumad on Aleksei Germani “Proovilepanek” ja “Minu sõber Ivan Lapšin”, Nikita Mihhalkovi “Võõrastele oma, omadele võõras”, “Jemeljan Pugatšov”, “Inimesed ookeanis”, “Demidovid”, “Trotski”, “Jüri Rumm” ning seriaalid “Viies ingel”, “Trahvipataljon” ja “Stolõpin. Kasutamata võimalused”.

Mullu valminud eluloosarja nimitegelane Pjotr Arkadjevitš Stolõpin sündis 1862. aastal Dresdenis suurmaaomaniku pojana. Tema poliitiline karjäär algas Grodnos (1902) ja Saraatovis (1903 – 1906), kus ta täitis kuberneri kohuseid. Neil ametikohtadel võitis ta populaarsust kui mees, kelle peamureks oli talurahva hea käekäik. 1906. aasta aprillis kutsus tsaar Nikolai II Stolõpini siseministriks. Kolm kuud hiljem lisandus sellele peaministri amet.

1906. aasta 22. juulil saatis Stolõpin revolutsiooni tulemusel kokku kutsutud I duuma laiali, sest see ei nõustunud tema agraarreformidega. Stolõpin plaanis maarahvale suuremat vabadust semstvosaadikute esitamisel, vabastas nad sunnismaisusest ning fikseeris nende juriidilised õigused. Talurahvas hindas kõige rohkem Stolõpini ukaasi, mis lubas neil hakata tasuta uudismaad harima.

Samas läks Stolõpin ajalukku kui “revolutsiooni timukas”. Tema loodud sõjakohtutel oli õigus mässajad ja terroristid oma otsusega pikema jututa üles puua. Sedasi hukatuid oli vähemalt 600, üle 35 000 riigivastalisel aga õnnestus Venemaalt põgeneda.

Seesugune karmikäelisus tekitas aktiivse opositsiooni. Vastuolud kulmineerusid II duuma laialisaatmisega juunis 1907. Stolõpini agraarreformid jõustusid 1910. aastal. Ajaloolased on arvamusel, et Nikolai II plaanis reformist Stolõpini tagasikutsumist, kuna teda enam ei vajatud. Oli kätte jõudnud aeg, kus isake tsaar eelistas teha koostööd nendega, kes olid kõduneva riigikorraga harmoonias. Ent juudi päritolu terrorist Dmitri (Mordekai) Bogrov jõudis ette: 1911. aasta 14. septembril tulistas ta püstoliga Kiievis ooperiteatrist väljunud peaministrit. (Teatavasti jäeti mõrtsukale valida, kas tappa Stolõpin või samuti etendust “Muinasjutt tsaar Saltaanist” nautinud Nikolai II). Tsaari-Venemaa kõige intelligentsem minister suri nelja päeva pärast. Seetõttu jäävadki vastuseta mitmed hüpoteetilised küsimused. Mis oleks saanud Venemaast paarikümne aasta pärast, kui Stolõpinil oleks lastud oma reforme rahumeeli jätkata? Kas Venemaa oleks kistud ilmasõtta? Ning kas üleüldse oleks saanud tekkida Nõukogude Liitu?

Eduard Volodarski kirjutatud stsenaarium ei rahuldanud režissööri ega produtsenti. Kuna oma teksti kohendamisest kirjanik keeldus, tuli neil seda ise oma äranägemise järgi redigeerida ja täiendada. Olulisemad tegelaskujud jagati tinglikult paarideks, et neid paremini omavahel vastandada. Nõnda moodustavad filmis dueti Stolõpin ja Nikolai II, Azef ja Savinkov. Režissöör Juri Kuzini sõnutsi tuleks tema “Stolõpinisse” pigem suhtuda kui kinofilmi, mitte teleseriaali. See on eeskätt film üksikisiku tähtsusest ajaloos. Ajaloost, mis jäi ilma isiksusest suure algustähega.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht