MEEDIA:Vladimir Belõi – kultuuripealinna ikoon

Veiko M?a

  “TOP 10”, Kanal 2, neljapäeviti 20.35.

 

“Mees, kes riietub naiseks, ei saa olla üdini paha,” on öelnud Benny Hill.

Heimar Lenk sellest õppust võtnud ei ole, naiseks ei riietu, ja nõnda on tema roll “TOP 10” saatejuhina üdini paha.

Mitte selles mõttes, nagu oleks Lenk ise kuidagi paha. Vastupidi, ta näeb välja väga sõbralik, heatahtlik ning teletööks sarmikas. Aga saate jaoks, mis peaks pakkuma nii meelelahutust kui moraali algeid (ära ole mõttetu, ära valeta), on tema võimed napid. Mudilastele, raukadele või Keskerakonna fännidele (kõik arvukad ja tähtsad sihtgrupid!) mõeldud saadetes oleks Lenk õigel kohal ja vääriks austust.

Sarja viies saade 23. III oli pühendatud Eesti avaliku elu kõige piinlikumatele hetkedele. Seni valitud teemadest oli see sisukaim. Sest mida on mul pistmist mõttetute kuulsuste või säravaimate misside pingeritta panemisega. Õigupoolest ongi kõik endised missid ju mõttetud kuulsused.

Küll olen aga solidaarne nende kommenteerijatega, kes saate kodulehel kurjustasid, et mõttetuimate kuulsuste hulka ei saanud hääletada Lenki ennast. Farmi-Gabriel on ju kunstlikult mõttetuks muudetud tegelane nagu kõik tõsielusarjade tegelased. Saadete formaat kohustabki neid mõttetu olema. Seda veel eraldi esile tõsta on umbes sama ülekohtune nagu last ühe pahateo eest kaks korda karistada.

Neli saate külalist olid toredad, lolli juttu ei ajanud. Eriti palju sai sõna Tarmo Leinatamm, kes mängis piinlikku olukorda sattunuid välja vabandades advokaadi rolli ning seda kohati väga leidlikult (näiteks Aivar Sõerdi imago määramine vanasõna “rääkimine hõbe, vaikimine kuld”). Nagu jutusaateid jälgides ikka, rikastusin mitme olulise teadmisega: Blacky ei joo, varbaküüsi tuleb lõigata vana kuu ajal, Soome hümni esitatakse kaks oktaavi kõrgemalt kui Eesti oma ning Heimar Lenk on Justi tellija.

Küll olid väga lohakalt tehtud tänavaküsitluste vaheklipid. Vastused olid nii mõttetud, et neid oli isegi piinlikum jälgida kui Lenki. Nende asemel oleks võinud rohkem sõna anda stuudios istujaile. Või õues natuke rohkem tööd teha.

Esimesed (s.t edetabelis tagapool) kaheksa piinlikku juhtumit ei tekitanud erilisi emotsioone. Olid küll piinlikud, aga mitte väga hullud, inimestel ikka juhtub.

Kaks esimest tekitasid peas aga lausa emotsioonide ja mõtete tulevärgi.

Number 2: Võidupüha ja Vabariigi aastapäeva äravahetamine Arnold Rüütli poolt (Rüütel lisas oma piinlike momentide registrisse õige pea ju veel kaastundeavalduse “valele” Lennart Mere lesele).

Number 1: Tallinna linnavolikogu saadiku Vladimir Belõi umbkeelsus ehk “ei kommentaari”.

Rüütel on juba vana inimene, pole imestada, et ta paljud asjad sassi ajab. Tema eest peaksid vastutama need, kes ta presidendiks valisid – endised kolhoosiesimehed, sovhoosidirektorid ja muud sotsialistliku suurpõllumajanduse juhid ehk praegused vallavanemad ja -volikogude esimehed. Aga ei vastuta. Dzotile peab täiesti ebaõiglaselt viskuma hoopis pressiesindaja Eero Raun, kelle välimuse ja maneeride järgi võib oletada, et ta ei oska viklagi õiget pidi käes hoida. Vabanduste leidmisel on ta juba üles näidanud piiramatut fantaasiat ning kui kunagi oli populaarne väljend “käojaani ajama”, siis nüüd võiks musta valgeks rääkimist nimetada “eerorauni ajamiseks”. (Kujutage ette, et president Rüütel peaks näiteks Sirbi peatoimetajat Eesti Päevalehe peatoimetajaks. Raun väidaks kohe, et kultuuril on meie elus nii suur ja igapäevane tähtsus, et kultuuriväljaannet võib poeetiliselt ka päevaleheks nimetada.)

Võiks ju Rüütlit süüdistada, et miks ta üldse nõustus presidendiks kandideerima, kui tal on asjade meelespidamise ja inimeste äratundmisega raskusi. Aga vaevalt ta juba siis eriti hästi aru sai, mis loom see president on ja mida ta tegema peab.

Aga Rüütli mured on üksnes tema enda, mitte ühiskonna mured. Eesti president võiks olla ka Tallinna loomaaia šimpans, kui ta 40 aastat vanaks saab. Annab jumal ameti, küll annab ka mõistuse.

Ehk teisisõnu: Rüütleid on meil üks. Aga Belõisid tuhandeid. Tema isiklikult võib eesti keele hommepäev ära õppida, aga probleem jääb.

Vladimir Belõi ei hakanud Tallinna linnavolikogu saadikuks omavoliliselt. Ta ju valiti sinna demokraatlikul teel. Kuna Keskerakond sai absoluutse enamuse ja valitseb üksi, pole ühelgi tallinlasel võimalik ka vabandada, et näe, mina valisin hoopis teise nimekirja, aga nemad, narrid, läksid sellistega koalitsiooni.

Järelikult leiab suurem osa tallinlasi, et auväärne on mitte osata eesti keelt, auväärne on keeleameti nõuded kuradile saata, auväärne on eirata seadust ja olla koolijuht ilma keeleoskuseta.

Ja sellise linna võimud nõudsid vähimagi häbita endale Euroopa kultuuripealinna staatust! Kuidas saavad inimesed, kes ei tea või ei hooli midagi eesti kultuurist (kultuur põhineb ju keelel) hinnata ja austada euroopa kultuuri?

Vastus on lihtne: Tallinna praeguste linnavõimude aplusest idioodistunud ajude jaoks tähendab kultuur üksnes raha. Rahal pole rahvust, pole keelt, tema on kõikjal ühesugune. Andke aga priske tengelpung kätte, küll siis näete, kuidas Vabaduse väljaku Mogri Märdid oma pillid hüüdma panevad. Kultuuri rohkem kui rubla eest!

Pole halba heata. Belõi esikohale panek “TOP 10s” näitab, et keeleprobleemid on Eesti ühiskonnas väga olulised. Alles see oli, kui järelhüüetes kiideti Lennart Mere keelteoskust. Riigikogu esimehe valimiste eel vastandati aga võõrkeeli mitteoskavat Toomas Varekit Ene Ergmale ja Peeter Tulvistele.

See teeb ainult rõõmu. Keel on ju kultuuri alus.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht