Meelelahutusluulud murendavad Eesti Televisiooni identiteeti

Margot Visnap

ETV käitub kui kommertskanal, kes loendab reklaamiklikke.Eesti Televisiooni sügisel alanud uus hooaeg andis vaatajale sõnumi: oleme pigem meelelahutaja kui meelte kokku panija. Miks nii, on pehmelt öeldes arusaamatu. Kuigi, ETV tänavuse hooaja kavas on väga palju häid saateid auditooriumile lastest kuni eakateni. ETV programmist leiab saateid, mida ei võta (enam) teha ükski kommertskanal. Avalik-õigusliku meediaväljaande puhul on see ka loomulik, et erinevate sihtgruppide huvid saaks kavas kaetud: lapsed („Saame kokku Tomi juures”), pensionärid („Prillitoos”), kultuurihuvilised („OP!”, „MI”, „Luuletus”), poliitikast, ajaloost ja ühiskonnaelust huvituvad vaatajad  ( „Aktuaalne Kaamera”, „Aeg luubis”, „Välisilm”, „Eesti aja lood”, „Vabariigi kodanikud”, „Foorum”), loodusesõbrad („Osoon”), spordihuvilised, töötud ja eneseharijad („Tööotsija”, „Tagatargemaks”), vene kultuuri fännid („Batareja”). Nii-öelda nišitoodetest leiab veel „Tervisesaate”, „ME , Tegijad!”, „Vandekohus”.

Seega, teatud määral on ETV oma põhiülesande täitnud, nagu on kirjas Eesti Rahvusringhäälingu seaduses: „ETV missioon on hoida ja arendada elu Eestis, panustades kommunikatsioonikanalina rahvusriigi, kodanikuühiskonna ning rahvuskultuuri väärtuste kaitsmisse ja arendamisse. Eesti Televisiooni ülesandeks  on eesti rahvuskultuuri edendamine ja propageerimine ning selle parimate saavutuste salvestamine, tutvustamine ja säilitamine, samuti maailmakultuuri parimate saavutuste vahendamine ning vähemusgruppide huvidega arvestamine”. Kirjas näib kõik ilus, aga tegelikkus kõneleb teist keelt. Sügisest alanud ETV hooaeg on flirtinud vaatajaga pigem meelelahutuse teemil, mis tegelikult oleks ju kommertskanalite eesõigus. Suurejoonelise promo (uute saadete reklaamimine nii oma kanalis kui ka trükimeedias) rõhk oli meelelahutustoodetel: „Terevisioon”, „Ringvaade”, „Mida teie arvate?”, „Sind otsides?”,  „Lotokolmapäev”. Jätkuv enesepromo oma kanalil meenutab juba väsinud oravakest rattas, kes väsimatult sibab ühe saate juurest teiseni, lootusega, et pärast esimest AK-d (18.30) hakataks vaatama „Ringvaadet” (19.00), pärast seda uuesti AK põhisaadet, aga ka kõiki teisi saateid – oravake tuuritab nõrkemiseni saadete promomisega. Vaadake meid, ainult meid!

Selle asemel, et ujuda turumajanduse diktaadi järgi toimivas telemeedias vastuvoolu, käitub Eesti Televisioon hämmastavalt kergemeelselt: ekraanile tuuakse meelelahutustooteid, mis peaksid justkui konkureerima kommertskanalite saadete  vaadatavusega. ETV ei pea müüma reklaami, mistap jääb arusaamatuks jätkuv paanika vaatajate arvukuse pärast. Riigi, maksumaksja toetusel toimiv ETV on ju tegelikult (kui riigi rahastatud kultuuriväljaanded kõrvale jätta) ainuke meediakanal, kes peaks meediakonkurentsis kaine mõistuse säilitama ja ajama rahulikult oma asja. Tegema seda, milleks ta on ellu kutsutud. Muuseas, ETV2 kanali programm, kus näidatakse vanu saateid, tõestab ju veenvalt, et „rahvuskultuuri edendamine ja propageerimine ” oli vägagi võimalik nõuka-ajal. Neis omaaegseis kultuuri-, portree ja olusaadetes, mängu- ja dokfilmides peaaegu puudub ideoloogiline surve. Pigem annavad need televara saated tunnistust selle kohta, et ETV ujus nõuka-ajal oma parimais saadetes pigem vastuvoolu. Aga nüüd, aastal 2009?

ETV uuendab-värskendab programmi, selge see, et iga kanal vajab loomingulist tuulutust. Ometigi on ETV põhivara saated justkui tagaplaanile jäänud ja võimendunud on meelelahutustooted. Arusaamatu projekt „Ringvaade”, mis viiel õhtul nädalas püüab vist võistelda Kanal 2 „Reporteriga” ei ole vaatajarekordit püstitanud ja ka  sisuliselt mõjub saade arusaamatu rosoljena. Vabandust, aga head teletegijad Anu Välba ja Marko Reikop on kui elektrijänesed, kes kappavad naerul näoga läbi nii traagilised, eluolulised kui ka meelelahutuslikud teemad. „Ringvaade” on kui tohutu energia- ja materiaalsete ressursside raiskamise musternäide. Inimesed talutatakse stuudiosse viie-kuue minutilise intervjuu pärast, olgu tegu siis seagripi, surmaga lõppenud tööõnnetuse, uue plaadi, kontserditurnee või raamatuesitlusega. Kõik moondub mingiks rõõmsameelseks ja infantiilseks seguks. Väärtuslikum osa „Ringvaatest”, kui reporterid lähevad ise eestlaste  ja eestimaalaste juurde koju nende lugusid korjama, võikski tegelikult olla „Ringvaate” sisu ja kese. Miks peab Solarisesse, sellesse ebameeldivasse meelelahutuskeskusesse ehitatud kitsukeses stuudios niisukest pettekujutelmade mängu mängima – oleme elu keskel? Pealegi, hale reiting ei toeta seda projekti mitte kuidagi. Meelelahutuslik uudistemagasin (kusjuures sageli on „Ringvaate” uudised juba vanad, nopitud hommikustest uudistest), uudiseid kollakaks värviv, elu ja inimesi pudistav ja populistlik saateformaat võiks ju ikka jääda, kui teisiti ei saa, kommertskanalite pärusmaale.

Rääkimata sellest, et ETV  suhted Solarise keskusega on nagunii imelikud. Miks peaks rahvustelevisioon oma saatestuudio püsti panema ühes suvalises müügikeskuses? Miks pidi ETV näitama Solarise avamise vägagi piinlikku avamispidu, selmet näiteks üle kanda hoopis Erkki-Sven Tüüri 7. sümfoonia ettekannet? Näib, nagu oleks ETV kui rahvusliku narratiivi looja ohjad käest lasknud. Hooaja uutest saadetest teenib seda võimalust ja kohustust vahest ainult „Kahekõne” (hiilgavaim näide intervjuu Erkki-Sven Tüüriga), aga selleski saates on mitmeid käestlastud võimalusi (nt intervjuu Elmo Nüganeni, Jaak Allikuga).  Maire Aunaste autorisaade „Mida teie arvate?” on kui poolemeelsetele mõeldud õpituba, kus troonil saatejuhi egotrip. „Sind otsides” on ju südamlik ettevõtmine, kuid pealesurutud (sisse ostetud) formaat pressib välja igast praost. Kui juba nii keeruline projekt teha võeti, võinuks pingutada selle nimel, et teha korralik, tunnine saade („Ringvaate”, „Mida teie arvate?” arvel näiteks?). Loo jutustamine eeldab kuulajat.

Kuigi ETV kanalil on ka toredaid kuulajaid ja lugude jutustajaid (saadetes „Tagatargemaks”, „Batareja”, „Prillitoos”, „Saame kokku Tomi juures” jt),  domineerib saatejuhtide-intervjueerijate juures närviline kärsitus, pealiskaudne hoogsus, enesekehtestamine: mina juhin, tean, valdan teemat ja kontrollin saateminuteid. Saatekülalisi käsitletakse kui meediaobjekti, mitte suveräänset isiksust, subjekti. Selle nädala kaks saadet pakkusid ilmekalt vastandliku näite. Lastesaates „Saame kokku Tomi juures” oli külas Ilon Wikland, keda kuulati rahulikult, imetlevalt, jutustaja väärikust esile tõstes. Intervjuu lõpus laskus postiljonihärra Eedit kehastav Kalju Orro ühele põlvele, et Ilon Wiklandilt ühe tema raamatu kohta veel küsida. Ühele põlvele laskumist ootaks ETV saatejuhtidelt  rohkem kui suhtekorraldajalikku rabelemist. Teisipäevases saates „Vabariigi kodanikud” demonstreeris Aarne Rannamäe järjekordse ilmekusega oma domineerimisvajadust täiesti ebakohase repliigiga: „Ma näen, et Jaak Allik siin juba niheleb rahutult …”. Niisugune, pahatihti pealiskaudne ja lahmiv pressing saatekülalisele (ka „Terevisioon”, „Ringvaade”, „Foorum”) johtub tõenäoliselt otse-eetri painest. Ometigi peaksid, kui mitte saatejuhid, siis toimetajad-režissöörid suutma eetrisse paisatud saadet ka kõrvalt vaadata ja küsida: kust jookseb teletegijate eneseteostuse ja rahva teenimise piir?  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming