Nürist mõtlemisest

Mart Soidro

  Kui Postimehe peatoimetaja Merit Kopli raporteeris (29. VI), et alates eelmisest nädalast kuni 19. augustini on kvaliteetpäevalehte “veidi suvisemaks kohendatud”, ei osanud ma esialgu midagi arvata. Põhjendus oli muidugi kummaline: “Uudised, mis tulevad parlamendi ja valitsuse tööpõllult, ametnike kabinettidest, ei jookse n-ö enam ise suhu. Nii peavadki ajakirjanikud rohkem ise otsima seda, mis on uus ja huvitav, oluline ja ilmekas just sel suvel, siin ja mujal”. Tõepoolest, magava kassi suhu hiir ju ei jookse, kuid mööngem, et põhjendus oli vähemasti aus. Kui nüüd sellesse ülestunnistusse süüvida, siis selgub, et kui parlament ja valitsus puhkavad, ei hakka ka meie neljanda võimu esindajad jalgu kõhu alt välja võtma, vaid “soovitab soojalt” NO 99 asemel minna Õllesummerile või vana Baskini järjekordset janti jälgima.

Pehmelt öeldes on see laiskus ja lugejate alahindamine. Latt on ju niigi madalale lastud, nagunii on saanud sellel kevadhooajal teenimatult palju ajakirjanduslikku tähelepanu kolm tegelast, kellest meie tavaelu suurt ei sõltu: Arnold Rüütel, Ruhnu karu ja pronksmees. Raske on ette kujutada, kes võiksid meile nende asemel suvel aseainet pakkuda.

Siinkohal võiks tõmmata paralleeli Eesti Televisiooni hommikuprogrammiga “Värskelt õhus”, mille sihtauditoorium on mulle jäänud vähemasti esimese kahe nädala jooksul arusaamatuks. Kõik on tööpäeviti ETVs kena kuni kella seitsmeni hommikul, kui sealt saab lugeda etv24 uudiseid, taustaks Vikerraadio. Edasi meenutab aga avalik-õigusliku televisiooni hommikuprogramm tudengiaegseid saateid Paul Vesiku õppestuudios, mida oli küll endal vahva teha, aga hiljem piinlik vaadata. Näiteks 4. VII saates valmistati võltskalamarjast maailma kallimat hamburgerit, topiti seda endale lõugade vahele ja itsitati takka. Ja päev varem istus saatejuht Marii Karell millegipärast hobuse seljas. Mõistan, et on puhkuste aeg, ainult et miks peaks puhkusel olija varahommikuti sellist jampsi jälgima. Rääkimata töölkäijast, kes vaevalt sellisest kirbutsirkusest vaimustub.

Kuid tagasi Postimehe juurde. Päev pärast Kopli kirjutist agiteeris Priit Pullerits iseloomu kasvatama ja… jalgpalli vaatamisest loobuma! Sõdisin temaga samal teemal juba kaks aastat tagasi, Euroopa jalgpallimeistrivõistluste aegu. Siis teatas ta ühes spordiajakirja arvamusloos, et “jalgpall tegi inimesest sõnniku” ja tema soovitab tiitlivõistluste ajal vaadata üksnes iga mängu viimast kümmet minutit. Vanale karule uusi trikke ei õpeta ning seetõttu pole viimase kahe aastaga Pulleritsu ellusuhtumine karvavõrdki muutunud. Sedakorda väidab endine keskmaajooksja, et “MMi hardunud jälgimine on egoistlike meeste isepäisuse jäärapäine väljendus” ja “mees, kes tahab oma mehelikest nõrkustest üle olla, peaks suutma end sohvalt püsti ajada ja teleri varakult välja lülitada”. Pullerits küll otsesõnu jalgpallivaatamisele aseainet ei paku, kuid pole raske arvata, et selleks võiks olla näiteks “suvisemaks kohendatud Postimees”.

Tegelikult on isegi hirmus mõelda, mis juhtunuks veel siis, kui poleks seda suvist jalgpalli, mis täidab meie ajaleheveergudest viiendiku ning ETV saateajast mõnel päeval rohkemgi. Pullerits võib ju oma telekat klõpsutada, kuid juba mitmendat nädalat on just jalgpalliülekanded meie telesaadete vaadatavuse tipus. Trükiväljaannete kohta küll selline statistika puudub, kuid Saksamaad vallutama läinud päevalehtede reporterid teevad üldjuhul head tööd. Teistest tõuseb esile oma arvamuslugudega Sporditähe peatoimetaja Indrek Schwede, kes paistab selles samas suvises Postimehes paar-kolm korda nädalas värske ütlemisega silma. Veteranajakirjanikul on salmid selged ja lugemus suur. Pruukis vaid Brasiilial kaotada, kui tsiteerimist leiab sealne vähetuntud sotsioloog aastast 1933 (3. VII); itaalia ajakirjaniku tähelepanek 1982. aasta ajalehest Le Repubblica iseloomustab aga itaallaste ratsionaalset mängustiili; ajakirja Wall Street Journal dateerimata numbrist saame aga teada, et “jalgpall on populaarseim spordiala ja populaarseim toiduaine on riis” (22. VI). Nali naljaks, aga mulle isiklikult meeldib selline ettevalmistus rohkem kui alistuv käegalöömine või suvistest printsiipidest hämamine. Muidugi on seda sorti tsitaadid otsitud, triviaalsed ja ehk isegi totakad, kuid nagu ütles juba suur kirjanik Anton Pavlovitš: “Kui jänkut kardad, ära metsa mine!”

Ja see paks roosa seeliku ja rulluiskudega tädi ETV suveprogrammi reklaamiklipist võiks ausalt öeldes ka metsa minna.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming