Õhus on elektrit

Mart Soidro

Nii sündmusterohket suvealgust ei mäletagi. Teemasid tuleb aknast ja uksest, raske on isegi jalgpallile keskenduda. Vahest 1999. aastal suutis Keskerakond midagi ligilähedaseltki sarnast saavutada. Täna 60 aastat tagasi olid valikuvõimalused ahtamad. Huvitav, millised olid siis päevateemad ja probleemid, millistes küsimustes peeti mõõgavõitlust? Televisioon polnud meieni veel jõudnud, ainsaks kaaslaseks Eesti Raadio oma kahe programmiga. I programmi saatepäev algas 9.30 IV katkendiga Stalini preemia laureaadi André Stili romaanist „Esimene löök”. Seejärel pakuti lastele kunstimeistrite ülekannet Raadioteatrist, millele järgnes loeng „Nõukogude bioloogia uutest edusammudest”. Kell 11.50 kõlasid laulud Riikliku Meeskoori ettekandes. Tõsisel lainel jätkus saatekava õhtutundideni välja, sama hariv oli ka raadio II programm, kus pärastlõunal läks eetrisse kontsertmõistatus ja õhtul kirjanduslik saade „Poola luuletajad võitluses rahu eest”. Praegune olukord meie meediamaastikul on muidugi võrreldamatult sumbuursem. Üks skandaal ei jõua lõpplahendusenigi, kui tuleb peale uus ja hullem. Arvamusi on, nagu ikka, seinast seina, kuid üldiselt on ajakirjandusel selged eelistused. Andrus Veerpalu saaga on kestnud juba peaaegu poolteist aastat, tal on Facebookis teisipäevase seisuga 64 555 toetajat, kuid meie ajakirjanikel erilist usku õigeksmõistvasse otsusesse ei ole. Arbitraažikohtus ei vaielda enam selle üle, kas meie rahvuskangelane tarvitas dopingut või mitte, küsimus on keskendunud sellele, kas dopingukontrollimise protseduure rikuti või mitte. Ajakirjanike skepsis on mõistetav ja seda paljuski suusaliidu tõttu, kes suutis pärast positiivse dopinguproovi ilmsikstulekut valetada ja vassida rohkem, kui inimvõimete piir eeldaks. Lausanne’is peaks siis selguma lõplik tõde, kuigi jääb teoreetiline võimalus pöörduda Šveitsi föderaalkohtu poole.

Millegipärast valisid reformierakondlased pärast Allar Jõksi esinemist „Terevisioonis” (ETV 21. V) ja Silver Meikari artiklit „Erakondade rahastamisest. Ausalt” (Postimees 22. V) suusaliiduga sarnase eitamistaktika. Mis küll toimus neil päevil Rain Rosimannuse peas, et ta soovitas väiksema kaliibriga erakonnakaaslastel isevärki rahastamisskeem maha salata? Küllap loodeti, et õnnestub seekord juhtunu kalevi alla panna, naeruvääristada Meikarit (mis läks osaliselt ka korda) ja minna vapralt edasi. Meikari vastaspool rõhutab pidevalt, et tegemist pole kangelasega. Aga kes seda väitnud on? Ingo Normet nägi sõnumitoojas kogunisti sentimentaalset infantilisti (Postimees 30. V) ning ega Jürgen Ligi ja Andrus Ansipi hinnangud erakonnakaaslase aadressil lavastaja omast palju ei erinenud. Kas seda just sõimuks tituleerida, nagu teeb Daniel Vaarik „Memokraadis” (12. VI), on maitseküsimus. Ajakirjandus seevastu toetas Meikarit ega jäänud uskuma Kristen Michali ja Jürgen Ligi südamevalu noore kolleegi eksirännakute pärast. Andrus Kivirähk on viimased kolm Eesti Päevalehe kolumni pühendanud Reformierakonna eitamisele ja vassimisele, aga tundub, et ilma erilise tulemuseta. Eelmisel nädalavahetusel toimunud üldkogu võttis tabavalt kokku Mikk Salu: „Reformierakonna juhtkonnal on teine probleem. Jutt on küll sorav, probleeme esineb, aga üldiselt on kõik okei, teised teevad ka ja meedia on pealiskaudne. Kõik see võib isegi tõsi olla, aga pidev korrutamine hakkab lõpuks mõjuma virilalt ja natukene keskerakondlikult. Käsi entusiastlikult kokku taguvad pensionärid olid üldkogul igatahes juba kohal” (Postimees 11. VI).

President Ilvese Twitteri postituse puhul ajakirjandus nii üksmeelne ei olnud. Taunivalt suhtusid sellesse Eesti Päevaleht, Delfi, Õhtuleht ja Pealinn, positiivses valguses nägid Toomas Hendriku kaitsetahet Postimees ja Äripäev. Ahto Lobjakalt ja Raimo Poomilt olekski raske olnud oodata positiivset tagasisidet, küll aga üllatusin Argo Ideoni „Nädala näos” kirjeldatust: „Nautinud Austrumsi külalislahkust veidi üle tunni, naasis ta hotelli Radisson Daugava juba üheksaks õhtul, Krugmani Eesti-teemalistest postitustest luges aga ilmselt kaasas olnud arvutist oma üheksandal korrusel asunud sviidis, mille akendest avaneb lummav vaade jõele” (Postimees 9. VI).

Ja selle lummava vaate ajel otsustas meie president pisut radiaatoriga lõõtspilli mängida …

Nali naljaks, tegelikult võis nendest säutsudest ära tunda „vana hea Ilvese”, millele juhtis tähelepanu ka Indrek Tarand („Keskpäevatund”, 9. VI). Ilves on tögamisse alati valulikult suhtunud. 20 aastat tagasi julges Rein Kruus Eesti Kirjanike Liidu kongressil nimetada tulevast presidenti „Eesti asjadega vähem kursis olevaks Müncheni literaadiks” (Sirp 12. VI 1992), millele järgnes Ilvese peaaegu sama valuline reageering kui Krugmani blogipostitusele. Selle vahega, et eluvõõrastest väliseestlastest on saanud pilusilmad ja kesise keeleoskusega idaeurooplased.

Paneb imestama, millise innukusega asusid meie kolumnistid ja välismaa majandusteadlased Ilvest kaitsma. „Krugmanil pole midagi öelda,” arvas Mikk Salu (Postimees 8. VI), „Häbi peaks sul olema, Paul Krugman!” leidis Joakim Helenius (Äripäev 11. VI), „Miks Toomas Hendrik Ilvesel on õigus ja Paul Krugmanil ei ole,” põhjendas Anders Åslund (Postimees 12. VI). Igatahes on Nobeli majanduspreemia laureaat paika pandud.

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Ja tuled Eestimaa kodudes ei kustu veel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming