„Õige eestlase” iseloomustus: sallimatu, haige ja ebakindel

Veiko Märka

Kala otsib kohta, kus sügavam, inimene, kus parem. Eestlane aga, kus kõige raskem. Eitav suhtumine hästi kohastunud, s.t edukatesse, hea tervisega ja stabiilse närvikavaga inimestesse avaldub nii positiivses (metsavendade ülistamine) kui negatiivses (iseseisvas Eestis hästi läbi löönud nõukogudeaegsete tippkommunistide materdamine) paradigmas. Õilis eestlane on alati see, kellel on võimalikult paha olla. Muidugi ei ole ükski rahvas, eestlased sealhulgas, ühe vitsaga löödud. Nii 1940. kui 1944. aasta okupatsioon tõestasid, et kõige paremini kohanes nendega intelligents ehk kõige haritum osa rahvast, kõige halvemini talurahvas ehk kõige harimatum osa. (1939. aastal oli vähemalt keskharidusega 32% Eesti linna- ja ainult 8% maarahvast.) See on loomulik, sest isegi loomade intelligentsi määramisel on kohastumisvõime üks tähtsamaid indikaatoreid. Ühtlasi võib liiga hea kohanemisvõime inimühiskonnas – erinevalt loodusest – tuua kaasa suure õnnetuse, nagu juhtus Euroopa juutidega Hitleri ajal. Täpsustan, et kohanemisel pole midagi ühist kollaboratsionismiga. Ka kass kohaneb vihmase ilmaga, ehkki see meeldib talle sama vähe kui eestlastele Nõukogude okupatsioon. Kui meie lähiajaloost positiivseid kohanejaid esile tuuakse, siis ainsaks märkimisväärseks kontingendiks on 1944. aasta paiku läände põgenenud, kes seal enamasti edukalt „läbi lõid”, s.t Eesti identiteedist loobusid. Üsna palju samalaadset suhtumist leidub meedias ka tänapäeva emigreerujate kohta, näiteks Kanal 2 sarjas „Lahkujad”.

Kõige närusem on „õige eestlase” mentaliteedi juures see, et kohanematust, mida ta nõuab oma kaasmaalastelt, ei pea ta teiste elusorganismide puhul üldse oluliseks. Ta ei istuta näiteks kevadel oma vilja või kartuleid sohu, et siis kuni sügiseni nende raske saatuse pärast õhata, pisaraid valada ja pokudele kättemaksu vanduda.

Sellise negatiivse emotsionaalse selektsiooni mõju Eesti rahvale kajastab hästi äsja avalikustatud inimarengu aruanne, kus toodi välja meie olulised eripärad: madal enesehinnang, vähene sallivus ja kehv tervis (AK 15. V). Kõik need puudused on otseselt viletsa kohanemise ja kaudselt viletsa kohanemise ülistamise tagajärjed.

Kohanemisraskustega eestlaste suurest absoluutarvust andis aimu teade Venemaaga piirileppe väljatöötamisest. Sellele järgnes nimelt ETV „Foorum” (22. V), kus vaatajaile esitati kaks küsimust: „Kas Eesti peaks nõustuma piiriküsimusi reguleeriva piirileppega?” ning „Kas piirileppe sõlmimine parandab Eesti-Vene suhteid?”. Tähelepanuväärne oli nii vastajate hulk – vastavalt veidi üle ja alla tuhande (mis võimaldab seda vähemalt kvantiteedi osas võrrelda tavalise rahvaküsitlusega), aga veel rohkem see, et mõlemale küsimusele vastas 87% eitavalt. Nii näidati niisiis oma täielikku kohanematust eluga, sest reaalselt on ja jääb piir ju ikka sinna, kus see 22 aastat olnud.

Teise vastuse puhul on rahvusliku sallimatuse ja vaimuhaiguse ilmingud eriti eredad ja põhimõttelised. See selgub, kui sõnastada küsimus lihtsamalt, jätta välja segavad ülearused poliitilised faktorid: „Kas leppe sõlmimine parandab suhteid?” Ilmselt võib kõrvale jätta variandi, et suhted ei muutu üldse, sest asjadest, millest mitte midagi ei muutu, ei tehta ju erisaadet. Niisiis teeb lepete sõlmimine eestlaste meelest suhted põhimõtteliselt halvemaks.

Eesti ühiskond ripub 1920. aasta rahulepingu ühe, piiri reguleeriva osa küljes meeleheitlikumalt kui imik ema rinna küljes, sest viimane kohaneb üldjuhul ka lutipudeliga. Teisisõnu: igast kaheksast eestlasest seitse on poliitilise arengu tasemalt beebid.

Mingeid paremaid aegu piirilepingu sõlmimiseks – nagu saates alternatiivina välja pakkus Mart Helme – ei ole olnud ega tule. Jaapan pole neid võimalusi leidnud ligi 70 aastat, hoolimata täiesti sihikindlast survepoliitikast. Ehkki nende eesmärgiks on vaid neli kauget ja pisikest Kuriili saart, mille ülalpidamine on Venemaale ainult mõttetu kuluartikkel.

Sel kohanematusel pole mingit pistmist kunagise kuulsa Eesti jonniga, sest viimase sihiks oli midagi tulevikus muuta, mingi endale kasulik eesmärk saavutada. Praegune eestlaste mittekohastumine on suunatud üksnes minevikku.

Kõiki lepinguid, kaasa arvatud praegu arutatav piirileping, on alati võimalik muuta, kui mõlemal poolel selleks tahtmine tekib. Ning muudetaksegi. Ega Tartu rahugi olnud ajaloolis-õigusliku vaakumi täitmine. Enne seda reguleeris siinseid piire ju 1721. aasta Uusikaupunki rahu, mis aga kumbagi läbirääkivat poolt – Eestit ja punast Venemaad – enam ei rahuldanud ning ajaloo prügikasti heideti. Vene valgetel seevastu polnud status quo säilitamise vastu midagi ja neile Tartu rahu üldse ei meeldinudki. Mina ei tea rahvusvahelistes suhetes vähemalt Euroopa piirides ühtegi piirilepingut, mis oleks kehtinud igavesest ajast igavesti.

Positiivne näide, kuidas eestlase jonnakus ei välista sugugi edukat kohanemist, leidub Sirbis 2. XI 1984, kus Maris Balbat refereerib tollast Hoiukassade Peavalitsuse juhatajat Siim Kallast (jutt on Olev Antoni näidendist „Rublarüütlid”): „Siin kujutatud diferentseerumisprotsessi (elanike ühe kihi jõukuse tugevat kasvu) pidas S. Kallas normaalseks ning iseenesest mitte negatiivseks nähtuseks”. Nõnda kõneles juba pimedal stagnaajal tulevane Reformierakonna peaideoloog!

Kui väga suur hulk eestlasi ei soovi piirilepingut Venemaaga, siis järelikult ei soovi nad ka piiri Venemaaga. Sel juhul on aga täiesti ükskõik, kas Venemaast saab Suur-Eesti või Eestist Venemaa osa. Poolte absoluutne suurus ja võimsus on nagunii lootusetult ebavõrdne. Minu silmis on need inimesed riigireeturid. Ja, mis kõige hullem, nad nõuavad, et ka Eesti riik ise peaks nendega ühes mestis olema, s.t enesetapu poole liikuma. Mart Helme, keda õigusega võib nimetada rõhuva enamuse eestlaste eestkõnelejaks, õpetas samas saates: „Me kogu aeg näitame Venemaale väga selgelt välja, mida me tahame, kust meil king pigistab. Selle asemel, et teha nägu, et see ei huvita meid. See ei huvita meid! Ka piiriga on sama lugu: meid ei huvita!”

Mis mõtet on pidada läbirääkimisi, kui üks pool ei näita üldse välja, mis teda huvitab, või väidab koguni, et teda üldse miski ei huvita, ei tea isegi Jumal taevas, vaid ainult Konservatiivse Rahvaerakonna apostlid. Ja loomulikult on selline positsioon ülima kohastumatuse väljendus.

On täiesti jabur oletada, et Venemaal tuleks demokraatlikult, s.t rahva enamuse tahte kohaselt võimule valitsus, mis hakkab „deržaava” vaevaga vallutatud maid laiali jagama. (Näiteks Soomel oleks sel juhul meist palju suuremaid ja õigustatumaid nõudmisi.) Niisiis ei soovi Helme ja tema mõttekaaslased Venemaal näha mitte demokraatlikku, vaid Eesti diktaadile allutatud valitsust.

Kuivõrd mu vanaema, 1950. aastate lõpus aga juba ka isa, olid õpetajad väikestes maakoolides (Ruila, Ambla, Tuula, Saue jm), siis on mu koduses arhiivis hulgaliselt klassi- ja koolipilte sellest ajast. Mulle meeldib iga selline pilt praeguste maakoolidega võrreldes hulga arvukama särasilmsete ja pildistamise tarvis puhtaks pestud ja kammitud eesti lasteperega tunduvalt rohkem kui fotod metsavendade korjuste ja kontidega. Täpsemalt: hoiatava ajaloodokumendina ma viimaseid muidugi vaatan, aga rahvusliku kohanematuse idealiseerijana, eestlaste jonnaka primitiivsuse näitena küll mitte. Justkui mõttetult surma saanud eestlased, olgu Sinimägedes või kusagil metsaserval, ei ole minu meelest mingid kangelased, vaid traagilised kaotajad. Kangelased on minu silmis hoopis ellujäänud ja järglasi andnud kontingent, s.t edukad kohanejad.

Viimaseid ei leidunud muidugi mitte ainult lastevanemate seas. Üks ilus näide kohanemisgeeni edukast pärimisest leidub Jaan Roosi päevikus „Läbi punase öö II”: kuulsa Joosep Tootsi, kahtlemata eduka kohaneja tütar proua Tootson oli 1947. aastal edutatud Kuremaa valla varumisvolinikuks (lk 27).

Lõpetaksin aga positiivse kohanemisnäitega värske ilukirjanduse vallast, Mart Juure raamatust „Jooks ümber Pühajärve” (lk 103), kus isa ja poeg keset 1941. aasta sõjamöllu ja metsavendade verist omakohut arutavad: „Vahepeal istusime jõekaldal, puhkasime jalgu ning arutasime seda Tartusse suurkooli mineku asja. Tubli egüptoloog elab iga valitsuse ajal ära, arvas isa”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming