Paharetist päikesepoisiks

Mart Soidro

Mart Laari kolmas tulemine  

Mart Laar pakub jätkuvalt kõneainet, olles riigikogu 101 liikme meediakajastuse esinumber juba mitmendat nädalat. Eespool Taavi Veskimäge ja Tõnis Lukast, kes kolmandat kuud kaasesimeestena kahte erakonda ühte sulatada üritavad ja jaanipäevaks endi seast peaministrikandidaadi välja valivad.

Mart Laar on saamas klassikuks. Mida arvata tema mõtteteradest nagu “maailm ei pääseks edasi, kui mõistlike inimeste hulka ei eksiks ära hullumeelseid unistajaid või muidu ullikesi, kes ei tea, mis on siin maailmas võimalik ja mis mitte” (Postimees 5. VI). Või “nii Eesti iseseisvuse taastamine kui ka selle omaaegne loomine olid täiesti hullumeelsed, tegelikult läbikukkumisele määratud ettevõtmised” (Järva Teataja 6.VI).

Seejuures on üllatav, et erinevalt ühe teise erakonna liidrist ei jää Laarile külge minevikutaak. Põllumajanduse ja likviidsuse likvideerimine, Iisraeli relva- ja rublatehing ning raudtee ja elektrijaamade erastamine on küll temaaegsed märksõnad, kuid need pole piisavalt libedad, et oponendid saaksid nende peal Laari seljas liugu lasta. Ka pumppüssiskandaal on kuidagi märkamatult kolinud ajaloo kolikambrisse. Vist sellepärast, et Laari abikaasa ei tunnistanudki üles, et tegelikult oli laskja hoopis tema. Nojaa, üks “rahva poliitikaleht” tuletab seda küll pidevalt oma valijatele meelde, kuid see on sama kulunud arvamus kui Arnold Rüütli vabadusvõitlus okupeeritud Eestis või Rein Ruutsoo nägemus Sinimägede lahingust.

“Vanemaks saades on teil aeg mõistlik olla, nooruses oleks see patt,” õpetab meid keskealine kahekordne ekspeaminister (Postimees, 5. VI). Ja korraldab päev hiljem 800-le huvilisele Tallinna vanalinnas öise tondiekskursiooni (Postimees 6. VI). Kuidas saab küll selline muinasjutuvestja olla Swedbanki nõukogu liige anda viimase kuu jooksul nõu Gruusia presidendile Mihhail Saakašvilile, koordineerides sama riigi ministeeriumide mitmeid reforme (Postimees 1. VI), avaldada raamatu 1944. aasta Sinimägede lahingust (EE 1. VI) ja kirjutada Lauri Vahtrega vabaõhunäitemängu metsavenna elust (EPL 16. V), teha ettepaneku maksta tulevast aastast igale sündinud lapsele toetust 50 000 krooni (Postimees 12. V), esineda Tallinna börsi sünnipäevakonverentsil ja hoiatada Stalini pildi taustal, et demokraatia ja turumajanduse globaalne levik on asendumas autoritaarsuse trendiga (ME 2. VI), kritiseerida nn vabadusvõitlejate eelnõu, mis võimaldaks end vabadusvõitlejatena tunda ka hävituspataljoni ja laskurkorpuse meestel (BNS 2. VI) ning tagatipuks käia Chicagos ja võtta 18. mail vastu Milton Friedmani vabaduse edendamise auhind (Milton Friedman Prize of Advancing Liberty, Eesti Elu 9. VI)??

“Sehkendades maailmaasju pole ta riigikogu suurde saali sageli jõudnud,” konstateerib SL Õhtuleht enda kohta üllatavalt leebelt (7. VI). Probleem on ju tõsine: vaid üheksal korral 34-st on sellel aastal majanduskomisjoni istungitel nähtud Mart Laari. Aga ta oli kohal, kui oli vaja nurjata idee anda Nõmmel asuv Nurme tänava residents presidendilossi suvise remondi ajaks Arnold Rüütli käsutusse.

Eespool mainitust peaks olema selge, et tähtede seis on Mart Laari jaoks ülihea ja ajakirjandus on teda taas “armastama hakanud”. Võib-olla on “maestro elu vormis”, võib-olla on ta saanud tõepoolest sõpradeks kõigi peatoimetajatega (v.a Kesknädal). Igatahes on üllatav lugeda, kuidas tõsiseltvõetavate päevalehtede juhtivad kolumnistid tunnevad muret Isamaaliidu ja Res Publica ühinemise pärast, tõsi küll – selle pärast peabki muret tundma! Aga huvitavam on hoopis see, kuidas üritatakse Tõnis Lukasele ja Taavi Veskimäele selgeks teha, et neist kummastki ei saa tõsiseltvõetava erakonna esimeest. Või õigemini: loodav erakond võib küll olla tõsine, aga nemad juhtidena mitte.

Res Publica peasekretär Ott Lumi tsiteeris ja vaidles oma artiklis “Eesti poliitiline maastik saab palju selgemaks” vastu peaminister Andrus Ansipile, kes väitis, et ühineva paremerakonna puhul “on mitu paljulubavat ääremängijat ja mõni tsenter, aga pole meeskonda. Kas üldse ja milleks see kujuneb, seda peab näitama alles aeg” (SLÕL 10. VI). Reformierakonna esimehel on õigus üksnes osaliselt, kui ta väidab, et värskelt moodustatud meeskonnal puudub mängujuht,  playmaker, korvpallikeeles number üks.

See mängija on Isamaa ja Res Publica Liidul olemas, kuid hetkel istub ta varumeeste pingil.

Ajalukku on Mart Laar ennast juba ammu kirjutanud. Nüüd jääb üksnes vaadata ja oodata, kas meie veteranpoliitik, “muinasjulle, punapasside purkitoppija ja kolhoosikorra likvideerija”, kes, muide, oli nelja-aastane, kui Arnold Rüütel kommunistlikku parteisse astus, läheb kolmandale katsele.

Kuidas see eesti vanasõna oligi?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming