Pidevuste kultuur

Indrek Ibrus

Schibsted mõistab, et oma turuosa kindlustamiseks pole paremat viisi kui siduda end tuntud kaubamärgi abil antud riigi ja rahvuse pärisosaks.

 

–1

Vaatasin hiljuti nii-öelda kultuurhariduslikus korras lõpuks samuti Ron Howardi “Da Vinci koodi” ära. Põnev film. Ja seda igal võimalikul tasandil – ehk lisaks kõigele muule oma ehedas sümptomaatilisuses ka lihtsalt tänuväärne materjal kõigile akadeemilistele tõlgendajatele. Ja ma ei hakka rääkima siin aktuaalsest vajadusest anda Jumalale keha ja muuta lunastuse ja absoluutse puhtuse sümbol Püha Graal luust ja lihast naiseks. Audrey Tautou kehastuses veel igati ihaldusväärseks seejuures. Ei, alljärgneva kontekstis toitis tähelepanu hoopis see, et graal mitte ainult ei materialiseerunud naiseks, vaid sai ka genealoogia. Evolutsiooni, loo ja veresideme, mis aja vaimule vastavalt ka empiiriliselt tõestatav ja kinnitatav.

Ei suutnud ette kujutamata jätta, kuidas Michel Foucault filmi süžeest kuulda saanuna hauas erutusest vähkreb. Sest eks oli ju Foucault’ teoretiseerimiste üks fookuspunkte just igasugu “evolutsiooniliste-seeriate” ja genealoogiate esiletõus eri eluvaldkondades XIX sajandi kestel. Täna, XXI sajandi avakümnendi lõpus, peaksime küsima, miks ikkagi konstrueerib Hollywood, too globaalse meedia-mainstream’i A-lava, taas sedavõrd entusiastlikult uusi siduvaid pidevusi seni õhtumaad konstitueerinud kõige fundamentaalsematel teemadel?

 

 

0

Seda enam, et meil justkui oleks parasjagu käsil ajajärk, mille Hasso Krull on kõnekalt katkestuste kultuuriks tembeldanud? Kuigi Krulli loosung oli paljuski suunatud just Eesti olemise ja ajalookirjutuse problemaatika sedastamiseks, pole katkestuste tajumine kaasajale iseäraliku “probleemina” päriselt siiski midagi Eestile eriomast. Seega siis laiutab me ees näiline paradoks: üha uute ja ootamatute pidevuste konstrueerimine nn katkestuse kultuuris?

Antud küsimuse osas tuleb siiski tõdeda, et “objektiivselt” pole katkestusi ei vähem ega rohkem ühelgi ajastul, konkreetses kultuuris või selle ajaloos. Katkestuste tajumine on ikka vaid reflektiivne fenomen. Kui Krull on postmodernne mõtleja, siis ei iseloomusta postmodernismi mitte katkestuste rohkus, vaid antud kultuuriformatsiooni soov ja võime endas neid katkestusi otsida ja märgata. Ja neid siis seejärel, võib-olla jah, defineerida ning taas- ja juurde toota. Kuid mis peaasi: kahe uue katkestuse vahele tekib ka uus pidevus. Ehk loodud uued pidevused tekitavad uusi katkestusi ja vastupidi. Ning sestap, küsimus, mida me Foucault’ ainetel ikka ja jälle küsima peame, on: kes neid uusi pidemeid ja pidemetusi loovad ja miks nad seda teevad? Ja seda eriti kui asja juures juhtub olema kultuuriformatsiooni peavoolumeedia – olgu see siis üleilmaline Hollywood või Eesti-ülene kohalik meediakontsern.

 

 

+1

Läinud nädalal niisiis pühitses üks kahest kohaliku tähtsusega meediagigandist oma 150 aasta juubelit. Ja Eesti riik ja rahvas koos temaga. Perno Postimehe avanumber on oluline maamärk ju nii kontsernile kui ka riigile, mis piiritleb antud kontserni põhiturgu. Ja 150 aastat  on pidevus, mille loomisel löövad hoolsalt kaasa nood mõlemad formatsioonid. Küsimus ent, mille nn meedia-arheoloog siinkohal esitaks, kõlaks nii: miks seda tehakse, hoolimata kõigist neist üsna ilmsetest katkestustest, mille kohalik kultuurikontekst sellele eesmärgile justkui ette veeretaks?

Küsimus on seda asjakohasem, et teisigi samalaadseid pidevusi on hiljuti otsekui kübarast välja võlutud. Krista Aru ja Aavo Koka poolt kahe aasta Eesti Päevalehele taha aidatud 100aastane ajalugu olgu selle ilmekaimaks näiteks (vt “Päevaleht ja tema ajastu”, Tallinn 2005). Seda laadi genealoogiate ette sattuv arheoloog küsiks ent, kas poleks ehk hoopis huvitavam otsida nende seest katkestusi, mis meid ehk hoopis teistsuguseid ja kaunikesti põnevamaid pidevusi nägema juhataksid.

 

 

+2

Katsetagem. Ja küsigem esmalt, millele tugineb too Eesti Meedia poolt ekspluateeritav Postimehe 150aastane pidevus? Vastust skitseerides tuleb esmalt märgata tervet rida õigussüsteemiga legitimeeritud majandustehinguid, kaubamärgioste või põhivara ümbertõstmisi, kuid kohati ka ilmselt institutsiooni-ajaloo abstraktsemaid lülisid – isikulugusid jms. Antud suurte, omandiõiguse põhiste katkestuste (Perno Postimees – Postimees – Edasi – Postimees – Schibsted jne) põhjal tänase Eesti Meedia kontserni omanarratiivi lammutamine oleks muidugi liiga lihtne väljakutse. Laiema meediaajaloo kirjutamise kontekstis võiks olla hoopis põnevam uurida esmalt näiteks erisusi antud institutsiooni autopoieetilistes enesekehtestustes eri ajastutel: kes on öeldud ennast olevat ja kellele arvatakse ennast kõnelevat (kes on nood eri tasandite “meied”). Ja kuidas on need “meied” paralleelsed muude “meiedega” samas kultuuriruumis. Milline on kasutatavate formaatide, žanrite, kirjaviiside, tooniandvate märgi-süsteemide ajalugu ja kuivõrd on märkimisväärsed katkestused selles loos taas paralleelsed või mitte ülejäänud kultuuri ja ühiskonna evolutsiooni-dünaamikaga? Või milline on auditooriumi, tootmis- või levitehnoloogia muutumiste paralleelsus? Ainult seda sorti küsimusi esitades on meil võimalik murda välja etteantud institutsioonide-kesksest vm ametlikke genealoogiaid järgivatest ajalugudest ning märgata ühiskonnas tegelikult suunda andnud impulsse ja pidevusi.

 

 

+3

Kuid miks peaks kogu see hulk metodoloogilisi küsimusi huvitama Sirbi lugejat? Eks ikka selleks, et noid teistsuguseid pidevusi tuleb otsida, sest kui peavooluline meedia on rahvuse olemise lava, siis küllalt palju on meil võimalik nõnda teada saada ka selle olemise enese kohta. Meediainstitutsiooni pidevused (ka need, mis esiotsa varjus) on lõpuks ikka ühel või teisel moel paralleelsed tema tegutsemiskeskkonna, põhituru ja -auditooriumi omadega. Ning seejuures on nende omavaheline sõltuvussuhe muidugi kahepoolne.

Paradoksaalselt võib aga just seda asjaolu näha põhjusena, miks nonde katkestustega tegelemine ehk alati kõige populaarsem ei pruugi olla. Sest kuigi meil on tegu ehk alternatiivse mõtleja hinnangul “katkestuste kultuuriga”, ei legitimeeri selline enesemääratlus paratamatult ühtegi dominantset formatsiooni. Olevikuline võim on huvitatud pidevustest, mitte katkestustest.

Sest kui Jannseni väljaanne oli 150 aastat tagasi enne paljut muud tänapäevases keeles ka edukas positsioneerumine tärkaval nišiturul (arvestades Kesk-Euroopas sündinud rahvusluseidee aeglast jõudmist Balti provintsidesse) ning selle turu täpsem defineerimine ja kasvatamine. Umbes samamoodi kui anglosaksi riikide meedia avastas ja lõi pärast viimast suurt sõda uue, tänaseks kogu üleilmsel meediamaastikul domineeriva auditooriumigrupi – noorsoo, siis Jannseni meedia lõi omakorda kohaliku tähtsusega tänaseks dominantse auditooriumi – eesti rahva. Niisiis, ajaleht oli etnose projekti taimelava, koht, kus see sai defineeritud. Ning see projekt ja auditoorium projekteerivad täna end tagasi, kirjutavad oma ajalugu, mis tänaste kaanonite järgi saigi suures osas alguse umbes 150 aastat tagasi. Ning seejärel, kuigi ehk “katkestuste kultuur” harmoneerub antud meediakogukonna enesekohase kannatajarahva müüdiga, on usk oma tegelikku pidevusesse sellele rahvale seda hädavajalikum.

 

 

+4

Ning loomulikult kasutab tark meediaettevõte selle vajaduse ära, loob oma pidevuse ning seob selle lahutamatuks oma sihtauditooriumi omaga. Schibsted mõistab, et oma turuosa kindlustamiseks kohalikul turul pole paremat viisi kui siduda end tuntud kaubamärgi abil antud riigi ja rahvuse pärisosaks. Ning küllap mõistetakse ka Ekspressis, et saja-aastane Päevalehe lugu annab grupi aktsiatele vähemalt kodubörsil mõningat emotsionaalset lisatuge. Ja lõpuks, näiteks, kui riik hakkab taas lehtede levitoetusi ümber vaatama, saab suurima kontserni vastutav väljaandja taas ridade vahel küsida, et ega rahvus ju ometi oma alustugede kallale lähe. Ja tal on alati õigus, ei lähe.

 

 

+5

Seega, isegi kui Hollywood langeb graali­teemat üleinterpreteerides näiliselt antikristlusse, tegutseb ta siiski selle sama müüdi raames – tugevdades päeva lõpuks ikka juba olemasolevaid pidevusi. Iga kultuur vajab oma genealoogiaid ning katkestustega kimpus olija eriti. Kuid ometi, Eesti oma kuu aja taguse suure katkestuse kontekstis: kas siiski ei peaks me üritama aeg-ajalt oma ametlikest pidevustest mööda vaadata ning otsida oma ära peidetud katkestusi – selliseid, mis meid uute saabudes paremini vee peal hoiavad?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming