Punkar ja miilits, ulatage käed!

Mart Soidro

Villu Tamme laulu ?Tere, perestroika? parafraseering meenus mulle millegipärast eelmisel nädalavahetusel, mil meediamaastikul löödi järjekordselt lokku 20. augusti ümber. Kära ei jõudnud õieti vaibudagi, kui meie hulgast lahkus Mati Unt.  

Undi viimane lugu

?On tore, et Eesti Komitee tõstis lõpuks pead ja tahab parlamendi laiali saata. Tore, et isikutunnistuste eest seistakse ja võim tõesti enda kätte võtta lubatakse. Tore, et Savisaar tõstis pead ja tahab Eesti Komitee laiali saata. Tore, et venelaste eest lõpuks seistakse ja inimõigused nende kätte lubatakse ( ?Vabadus?, ?Argimütoloogia?, mai 1992).

Me ei tea, kas Unt mõtles ka 13 aastat hiljem samamoodi. Ehk kahetses ta toonaseid Eesti Ekspressis avaldatud ridu, sest tema viimaseks elu ajal ilmunud kirjutiseks  jäi talle ta veerg ajalehes KesKus (august, nr 11). Talle  mitte loomuomase pealkirjaga  ?Häbi! Häbi!?.

Mati Unt oli lugenud sotsioloogilist uuringut, mis kinnitas, et pool Eesti venekeelsest elanikkonnast leidis, et nõukogude ajal oli elu parem, eestlastest arvas nii ligi kolmandik. Ma ei julgeks nende kahe kirjutise põhjal teha põhjapanevaid üldistusi, nagu tegi seda Berk Vaher  oma essees ?Loojate eneseväärikusest?, kus ta väitis, et  ?multimeediaalane Tegelikkuse KesKus on panetunud kõiksugu institutsioonidest väljahääletatute vindiseks nutuklubiks? (Looming, nr 8, lk 1260).

Ma ei hakkagi ümber lükkama väidet, et pealkirjas mõtlesin ma punkari ja miilitsa all ülekantud tähenduses Eesti Komiteed ja E(NS)V Ülemnõukogu. Polnud ju punkarid sovetiaja lõpus sugugi enam nii tõrjutud seisuses (Merca pääses minu mäletamist mööda isegi ajakirja Kultuur ja Elu esikaanele); miilitsadki olid pigem koostööaltid, mitte nii vägivaldsed ja juhmakad kui 1980. aasta noorterahutuse aegu. Seepärast ?miilitsamunder ei ajanud öökima/hõbedaseks nimetada teda lausa saab?.

 

Liblikate keeles?

Kui kellelegi tundub ikka võrdlus vägivaldne, visaku pilk peale  17. augusti Kesknädalale, kus filmitriloogia ?Sinine. Must. Valge? autor Mati Talvik peab viimase filmi üheks iseloomulikumaks seigaks Savisaare ütlust: ?Oli niisugune kergendus, et võtsime Toompeal Raivo Vare ja Jüri Raidlaga pudeli viina, v a l g e t viina?. Iseloomulikum on siiski see, et filmis ei saanud sõna Marju Lauristin, et seda näidati ilma igasuguste viideteta sponsorile (erakonnale) 20. augustil ja Kanal 2-s. Aga tühja sellest! See-eest kuuleb Vikerraadiost ?reformierakonda astunud Marju Länikut söögi alla ja peale?…

Tasakaalukuse huvides lisan kohe, et minu meelest polnud paslik ka Lauri Vahtrel hakata SL Õhtulehe veergudel vaidlema Ando Lepsiga, kes muide ei pidanud 20. augustit sugugi tähtsamaks 24. veebruarist (SL Õhtuleht 17. VIII).

Ka ei mõista ma päris täpselt president Lennart Mere väidet, et ?taasiseseisvumispäeva esiletõstmine kõigutab meie riikluse järjepidevuse põhimõtet? (Postimees 22. VIII). Viimast ütlust ei saa muidugi kuigi tõsiselt võtta, sest see oli ikkagi erakiri Arnold Rüütlile ja pagan teab, millises märgisüsteemis (ehk hoopiski liblikate keeles?) kaks presidenti omavahel suhtlevad. Kahju vaid, et SL Õhtulehele sellesarnast informatsiooni ?ei tilgu?.

Rüütli mantlipärija nimi put?i õnnestumise korral ja veel Jeltsini suu läbi andnuks soolapuhujatele ja vandenõuteooria gurudele hea võimaluse järjekordsete raamatute kirjutamiseks (SL Õhtuleht, 19. VIII).

 

Vilistab omadele ära

Ja nii tekivadki legendid! Samas lehes küsitakse vabaduse laste käest, mida see kuupäev neile õigupoolest ütleb. Vastused: Jüriöö ülestõus, Molton Ripentrovi asi, Edgar Savisaar ajas Vene väed minema (kirjaviis muutmata)… Tuleb nõustuda Rein Veidemanniga, kes Postimehe artiklis ?Kummituslik 69? nukralt nendib: ?Võõrastust ärataks ka, kui 20. augusti klubi liikmeid hakataks matma riiklikult riigilipuga sargal, auvahtkonna ja sõjaväelaste kogupaukudega, nagu see Leedus on sätestatud.?

Kuigi mulle jääb arusaamatuks, milles seisneb klubi eeskõneleja arvates riigi taastamise poolt hääletajate ?virildumine või vimmakas vaikimine?. Hakkamist täis taasasutajad nagu Fjuk, Hallaste, Hänni, Jõerüüt, Laar, Lauristin, Rüütel, Savisaar, Tarand ja Toome ei ole ju sugugi kibestunud, veel vähem tõrjutud. Pigem peaks Veidemann muret tundma nn punkarite (sh MRP-AEG) pärast. Kui ei oleks olnud dissidente, kes teadlikult tule enda peale võtsid, et intelligents saaks nende tuules vähegi tegutseda, poleks olnud ka Rein Veidemannist tema tõelise elutöö ? ajakirja Vikerkaar käivitajat.

Sellepärast olen ma kurb, et kirjandusprofessor, kes on tihti võtnud endale kohtuniku rolli, ühe silma kinni pigistab ja omadele ära vilistab. Äkki oleks tagumine aeg see kukepoks lõpetada, Veidemannil vastasvõistkonnad ära lepitada, sest vabaduse lapsed ei saa enam ammu mitte millestki aru. Tean, et see on raske, sest Rein Veidemann on nagu härra Mauruski oma hinges mässaja.

Mati Unt igatahes andnuks alguses tsiteeritud följetonis oma hääle nii Kelamile kui Savisaarele (mainitud tähestiku järjekorras).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming