Rahvaasemikud töös ja võitluses. Suvi 2013

Mart Soidro

Riigikogu koduleht. Eesti trükiajakirjandus juulis. Artiklis „Priileivasööja pihtimus” kurdab riigikogu fraktsioonidesse mittekuuluv saadik Kalle Laanet: „Ikka ja jälle pahandab avalikkus, et riigikogulased-muiduleivasööjad pidasid vaid pooletunnise istungi. Napile saalitööle on üldjuhul eelnenud aga mahukad ettevalmistused – koosolekud, kohtumised, töö materjalidega (ärge muiake, mõelge näiteks, kui palju aega võtab teil 150-leheküljelise eelnõu läbitöötamine!).Võin kinnitada, et südamega oma tööd tegevad riigikogulased ei tule toime kaheksa tunniga päevas” (Saarte Hääl 9. VII 2013). Tuttav jutt, kas pole? Riigikogu liikme töö toimuvat enamasti väljaspool täiskogu istungeid, sisuline töö tehakse ära komisjonides ja välisvisiidid Indiasse, Sri-Lankale ja Indiasse olid äärmiselt sisutihedad ja kurnavad. Tõsine andmine käis – seda kinnitasid ka Isamaa ja Res Publica fraktsiooni kuuluva, kuid muidu sõltumatu Juku-Kalle Raidi suhtlusmeediasse paisatud reisifotod nendest tippkohtumistest.

Aga tuleme tagasi Laaneti väite juurde, et südamega oma tööd tegevad riigikogulased ei tule toime kaheksa tunniga päevas. Kui kogu ülevaloldud aeg tööks nimetada, siis kindlasti mitte. Aastas on 52 nädalat, neli päeva võtvad täiskogu istungid toimuvad neist kolmekümnel. Reedeti töötavad saadikud valijatega, veidi suurem koormus on välis- ja Euroopa Liidu asjade komisjonide liikmetel, kel ka reedeti koosolekud. Edukat uut aastat said parlamendiliikmed üksteisele sel aastal soovida alles 13. jaanuaril, viimane plenaaristung peeti kevadhooajal 20. juunil. Juba 9. septembril algab uus istungijärk ja jõuluvana peaks praeguste plaanide kohaselt saabuma väljavalituile 19. detsembril. Ära ei tohi unustada ka seda, et iga kolme nädala tagant tehakse seadusloomes seitsmepäevane paus, mis ametlikult ei ole mõeldud puhkuseks, vaid valijatega kohtumiseks (sealt ka need rahvaasemike suured bensiiniarved!).

Olen ühes varasemas Sirbi artiklis (25. III 2012) maininud, et iga endast lugupidav rahvasaadik võiks osata kirjutada või muul arusaadaval moel oma mõtteid valijatele väljendada. Muidugi ma ei eeldanud, et pärast viimase istungjärgu lõppu rahvaasemike sulest midagi epohhiloovat ilmuma hakkab (kõigepealt tuli erakorralistest ööistungitest ja jaanipäevast välja magada), seepärast võtsin vaatluse alla meie saadikute kirjatööd juulikuus. Abiks riigikogu koduleht, kus kõigi tööd ja tegemised täpselt kirjas. Seejuures tuli arvestada, et kõigile kirjutamiseks kohe mahti ei antud. Näiteks osales Laine Randjärv 8. juulil Läti XXV laulupeol ja XV tantsupeol ning Mati Raidma Kaitseväe peastaabi ülema vahetuse pidulikul rivistusel Kaitseväe peastaabis. Vaid 19. juulist 9. augustini olid saadikud „orjusest priid”, sest kodulehekülje andmetel polnud neil kellelgi ühtegi (esindus)kohustust.

Poleks arvanud, et aasta kõige valgemate ööde ajal otsid rahvaasemike artikleid tikutulega. 101st riigikogu liikmest ei saanud juulikuus kätt valgeks tervelt 56, kusjuures nende hulka ei arvanud ma Urmas Klaasi (RE), Meelis Mälbergi (RE) ja Tarmo Tamme (KE), kes vähemasti viitsisid vastata Võrumaa Teataja kahele küsimusele oma suveplaanide kohta (11. VII). Ülo Tulik (IRL), Priit Sibul (IRL), Kalvi Kõva (SDE), Inara Luigas (MTÜ Demokraadid) ja Valdo Randpere (RE) ei teinud sedagi. Reformierakonna üks Tallinna linnapeakandidaate on üldse saladuslik mees. Riigikogu kodulehelt saame küll teada, et Randpere lõpetas 1982. aastal cum laude TRÜ õigusteaduskonna, aga mida ta tegi aastatel 1982–1999, sellest pole sõnagi. Milleks häbeneda Rootsis oldud aastaid ja fakti, et enne seda sai töötatud okupeeritud Eestis komsomoli propaganda- ja kultuuriosakonna instruktorina?

Samasugust varjamist, et mitte öelda vassimist, võib täheldada kahjuks ka teiste vähese sulejooksuga oravaparteilaste puhul. Tarmo Leinatamm on oma CVs märkinud, et ta kuulub alates 1995. aastast Reformierakonda. Võis kuuluda, aga ta pidi sealt ju vahepeal ka välja astuma, et pääseda 2003. aastal riigikokku Res Publica nimekirjas! Imre Sooääre eluloost ei selgu samuti, kelle ridades ta X riigikogusse pääses. Tuletame siis meelde, et Res Publica kandidaadina pärast vande andmist Kaarli kirikus.

Aga tuleme saadikute kirjatükkide juurde tagasi. Leheruum ei võimalda üles lugeda kõiki neid, kes mitte midagi ei kirjutanud. Küll aga võib tunnustada saadikuid, kes kuumal juulikuul said maha vähemasti kahe artikliga. Ma ei arvestanud siinkohal, kui üks ja sama artikkel ilmus paljudes lehtedes (näiteks IRLi ridades Kaia Iva põhikooli ja gümnaasiumi puudutav asjalik arvamuslugu ilmus eri pealkirja all seitsmes maakonnalehes). Omaette klassist on muidugi Andres Herkel (IRL), kes sai maha viie arvestatava looga, aga halvasti ei esinenud ka Jaak Allik (SDE), Andres Anvelt (SDE), Kaja Kallas (RE), Tõnis Kõiv (RE), Heimar Lenk (KE), Marko Mihkelson (IRL), Jevgeni Ossinovski (SDE), Liisa Pakosta (IRL), Tõnis Palts (IRL), Juku-Kalle Raid (IRL), Jüri Ratas (KE), Urve Tiidus (RE), Ester Tuiksoo (KE) ja Rainer Vakra (MTÜ Demokraadid). Nagu näha, on kõik fraktsioonid ja aknaalused kenasti esindatud. Viimastelt oodanuks jõulisematki esiletõusu, sest Lembit Kaljuvee kirjutas Põhjarannikus (30. VII) arvamusloo „Aknaalustega arvestatakse rohkem kui opositsionääridega”.

„Eriti piinav on järjest mitmes riigikogu koosseisus opositsioonis istuda, sest just siin tundub kõik tarbetu ajaraiskamisena [—] Fraktsioonitul saadikul on rohkem võimalusi kui opositsioonis olles seadusloome otsustamises kaasa lüüa, eriti kui ise seda soovitakse. Koalitsioon ei võta sind enam kui vastast, vaid arvestab võimaliku koostööpartnerina. Nüüd on nii mõnigi mu mõte saanud seaduseks, ehkki sel minu nimesilti küljes pole. Aga see polegi ju kõige tähtsam.”

Vaat siis, millise kivi all vähk peidus on! Midagi samalaadset, tõsi, teises kontekstis, oleme lugenud Vilja Savisaar-Toomasti sulest ja kuulnud Ain Seppiku suust. Pole hullu, küll tekib Kaljuveelgi kange kihk mõne teise „liberaalse erakonnaga” ühineda.

Kui mõni saadik alles otsib oma kohta (poliitilises) elus, siis teine hoiab sellest kümne küünega kinni. Pean oma häbiks tunnistama, et olin Lauri Luige kui Reformierakonna rahastamisskandaali ühe asjaosalise juba ära unustanud. Aga ta on täiesti olemas! Kuulub teist koosseisu riigikokku, oli enne seda Reformierakonna arendusjuht ja pole vist muud tööd elus teinudki. Igatahes 2009. aasta kevadeks oli ta juba nii rikkaks saanud, et annetas pooleteise aasta jooksul Reformierakonnale sularahas 146 300 krooni. Tähelepanu äratas tema Lääne Elus ilmunud kirjatükk „Hea inimene!” (4. VII). Tagasihoidlik noormees loetleb üles kõik Läänemaa investeeringud, mis selle aasta riigieelarvesse sai tema kaasabil sisse kirjutatud (loe: toimetatud). Jämedamas kõnepruugis nimetatakse seda küll „katuseraha eraldamiseks”, mida koalitsioonipoliitikud ikka ja jälle armastavad oma tulevikku silmas pidades teha, aga see selleks. „Väga raske on sellisel puhul kedagi teist peale koalitsioonimeeskonna esile tõsta,” hiilgab Luik loogikas ja raske on temaga mitte nõustuda. Saamegi lugejakirjast teada, mida Lauri Luik oma meeskonnaga on Läänemaa inimeste jaoks ära teinud: valmib Paralepa rularada, Österby sadama ujuvkai, Koluvere seltsimaja, Variku seikluspark ja Lihula linnusemäe puhkeväljak. Lugesin ja suu jäi lahti – peab ikka jultunud inimene olema, et neid ehitisi enda ja oma meeskonna arvele kirjutada! Aga ikkagi: milleks selline südasuvine hooplemine? Siis märkasin lugejakirja lõpus toimetuse märget: „Vastukaja eelmises LEs ilmunud loole „Tema ja Tema meeskond””. Asi kiskus järjest huvitavamaks! Tuli minna rahvusraamatukokku ja välja otsida Lääne Elu eelmine number, kus Maie Jürimäe küsib kurjalt: „Ammu olen tahtnud, et keegi kirjutaks Lauri Luigest. Uurige välja, kes tema meeskonnas on ja mida tähendab, et „tema toimetab”. Inimene teeb midagi, mitte ei toimeta.

Kuidas ta riigikogusse sai ja mida tema seal toimetab – kui kuulete, andke teada. Las ta jookseb, joosta ta oskab, ja see ongi tema toimetamine. Meil on linnas paremaid kandidaate kui Luik, tema ainult saadab oma pilte laiali ja iluleb riigigümnaasiumi foonil” (Lääne Elu, 3. VII).

Tegelikult ei taha proua Maiet kurvastada, aga õige pilditegemise aeg on alles ees. Seejuures võib ta kindel olla, et nendel näevad meie rahvaasemikud hoopis paremad välja kui oma artiklites. Viimaseid võiks rohkemgi toimetada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming