Rohkem programme ja saateid on ellujäämise küsimus

Kaarel Tarand

Kaarel Tarandi intervjuu rahvusringhäälingu juhatuse esimehe Margus Allikmaaga

Kaarel Tarand: Rahvusringhäälingust on kombeks rääkida kui olulisest, mõjukast ja strateegilise tähtsusega asutusest, mille olemasolust justkui sõltuks terve ühiskonna saatus. See on kõrvalseisjate, valitsuse, parlamendi ja asjatundjate arvamus. Kui mõjuvõimas ja kaalukas tundub rahvusringhääling seestpoolt vaadates? Kui suur on televisiooni ja raadio võime ühiskonnas üldse midagi muuta või kallutada?

Margus Allikmaa: Seda pole keegi Eestis väga täpselt mõõtnud, mujal maailmas seda tehakse. Ja pole võimalik öelda lihtsalt, et mulle tundub… Euroopas on püütud avalik-õiguslikku ringhäälingut mõõta, on loodud näitude süsteem, mille hulgas üks grupp on mõjunäidud. Tähendab, on mingi teema, olgu selleks Pronkssõduri teisaldamine, ühinemine Euroopa põhiseaduse lepinguga või mõni muu oluline teema. Kui see on üles kerkinud ja on teada, mismoodi ühiskond asjasse suhtus enne teema käsitlemist meedias –  aga on tõenäoline, et lisaks avalik-õiguslikule käsitletakse sama teemat ka muus meedias – mõõdetakse, kuivõrd suhtumine muutus teema käsitlemise järel. Siis püütakse teha mingid järeldused. Seda teevad eksperdid, kes ütlevad, milline oli avalik-õigusliku meedia roll avaliku arvamuse mõjutamisel. Need on alati kaudsed hinnangud.

Samas olen mitmelt Euroopa ringhäälingujuhilt, eriti lõunapoolsetest riikidest, kuulnud arvamust, et jätke see mõõtmise jutt, see on üks Ida-Euroopa lastehaigus – tegelge rahulikult oma asjaga. Kokkuvõttes jään arvudele ja uuringutele viitava vastuse võlgu. Samas me teame isikliku kogemuse põhjal, et Eesti Raadiost või Eesti Televisioonist kuuldu ja nähtu on valdavale osale inimestest erakordselt oluline – peaaegu ainus ja lõplik tõde. See lubab uskuda, et meie mõju on suur.

 

Jutud avalik-õigusliku ringhäälingu kaotamisest Eestis on tõenäoliselt pikaks ajaks möödas.

Väga tõenäoliselt jah.

 

Siiski, kas ei teki vahel lootusetuse tunnet, et räägid ja räägid oma kanalis, programmides mingist asjast, edastad kindlat sõnumit pikalt ja pidevalt, aga lõpptulemusena juhtub ühiskonnas ikka midagi muud kui see, mida soovisid? Ja tõded, et mõju on olematu.

Siin sõltub ikka väga palju sellest, kes räägib. Ja miski alati muutub. Kui seda ei usuks, peaks ju oma ameti varna riputama, öeldes, et kõik on lootusetu ja midagi ei saa ega pole mõtet teha. Kui mikrofoni juurde, eetrisse pääsevad mõjukad ja usaldusväärsed inimesed, autoriteedid, arvamusliidrid, kes saavad asju piisava põhjalikkusega käsitleda, siis igal juhul on sel lõpuks oma mõju. Vastasel juhul ei vääriks nad ju oma nime. Ma ei ole ses osas pessimist.

 

Oled viimastes intervjuudes korduvalt rõhutanud, et ringhäälingus on kaks tähtsat osa: programm ja inimesed, kes selle programmi kokku panevad. Oled kõnelnud ka avalikust ringhäälingutellimusest, mille alusel see programm moodustuda võiks. Kust ja kuidas see tellimus tuleb, kui ühes servas on see kardetud poliitiline tellimus ja teises äärmuses nn rahva tahe? Mõlema äärmuse mõju vastu peaks olema kaitstud.

Hakkame poliitikutest peale. Lõppkokkuvõttes esindavad nad ju ikkagi ühiskonna tahet. Mitte igaüks individuaalselt, aga summa summarum kindlasti. Kui nad ühiskonna ootustele-lootustele risti vastupidiselt käituksid, siis nad ju väga tõenäoliselt ei saaks peagi enam uut mandaati otsuste tegemiseks. Sellest tulenevalt peavad ka poliitikud suutma lõpuks sõnastada konsensusliku ootuse, milline see avalik-õiguslik ringhäälinguteenus on. Ei saa ju olla nii, et meie siin arvame, et teeme nii, ja kogu ülejäänud ühiskond arvab, et see, mida teeme, on jama. Meie tegevus peab leidma ühiskonnas tunnustuse ja poolehoiu. Sealhulgas poliitikute poolt.

Teiselt poolt, kui võtta teenusepakkumise aluseks põhimõte, et läheme ja küsime rahva käest, see tähendab moodustada programme, määratleda avalikku teenust ka kõige väiksemate publikurühmade soovide kohaselt, ei jõua samuti kuigi kaugele.

Mina loodan, et avalik-õiguslik ringhääling suudab kaasata professionaalseid ajakirjanikke, toimetajaid, autoreid, režissööre, inimesi, kes mõtlevad natuke laiemalt kui ainult isikliku mätta otsast, kes ajavad õiget asja ses mõttes, et nad saavad aru, millised teemad ja millises sõnastuses tuleb viia auditooriumini, et sellest sünniks ühiskondlikku kasu. Kasu ühes väga lihtsas mõttes – olen seda ka varem öelnud, aga kordan siin – avalik-õigusliku ringhäälingu kõige suurem võimalus on luua ühiskonnas usaldust. Konsolideerida kõige erinevamaid vastanduma kippuvaid rühmi rahvusteni, eestlaste-venelasteni välja. Tekitada seda, mida pidulikult sotsiaalseks sidususeks nimetatakse. See on see, mida mina lisaks põhiseadusest tulenevale ringhäälingus näha tahan.

 

See on eesmärgina rahvusringhäälingu seaduses kirjas, et tuleb kasvatada sotsiaalset sidusust. Muus osas aga, mulle tundub, on seaduses püstitatud eesmärgid mõnevõrra vastuolulised. Kui võtan siit § 4 lõike 7, kus on öeldud, et väärtustatakse perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit, siis jah, see võib tunduda enamusele tore, aga siis on meil võrdset kohtlemist nõudvad vähemused, kel oleks justkui ka õigus oma ettekujutuste propageerimisele. Kuidas sellest vastuolust üle saada?

Mina siinkohal ei karda rääkida suhteliselt vanamoodsalt ja lihtsalt. Võtame põhiseaduse, kus on seatud ülesanne tagada eestluse järjekestvus, eesti rahva säilimine. Kuidas me seda tagame, kui me perekonda ja oma järeltulevat põlve ei väärtusta? See võib ju tunduda kaasaegses käsitluses pisut riskantne jutt, aga: lähtugem põhiseadusest! Põhiseadusega ei saa vaielda.

 

Ideaalis tähendaks see konkreetselt lastele suunatud programmiosa suurendamist, sest nii raadiol kui televisioonil on olnud aegu, mil lasteprogrammi maht on olnud praegusest tunduvalt suurem. Detail võib-olla, kuid see on teema, mille suhtes aastate jooksul on kujunenud välja standardkriitika: küll on lasteprogrammi vähe, see on valel ajal, vales kohas. Üksikuid tunnustussõnu üksikutele saadetele sinna sekka.

Siin ma nii otsest seost ei tõmbaks, et kui räägime pere väärtustamisest, siis tähendab see automaatselt lastesaadete osa suurendamist. Aga miks on kriitikat nii palju? Põhjuseks on see, et Eesti Televisioonil on ainult üks programm, mis peab ära mahutama kõik asjad, teemad, saated. Sportlased räägivad, et on vähe sporti, kultuuriinimesed väidavad, et kultuurikajastus on täiesti puudulik, põllumeestel, loodusinimestel, lapsevanematel on kõigil sama tunne, et nende eluala käsitletakse liiga vähe. Meil on üks programm ja see pole kummist. 24 tundi küll, kuid sellest efektiivset aega on ainult 6-7 tundi.

 

See on seoses tehnika arenguga tõenäoliselt üks üleminekuperioodi probleem, sest ega pole kaugel aeg, kui igaühel on võimalik endale nii-öelda rätsepaprogramm tellida ja seda kuulata-vaadata just endale sobivaimal ajal. Kultuurisaateid oodatakse kahtlemata rohkem, ent kultuurisündmuste arv kasvab kiiremini, kui on võimalik ringhäälingus eetriaega kasvatada. Paratamatult jääb aina suurem osa toimuvast üldse kajastamata.

Praeguses sündmuste paljususes tuleb leida konsensuslik arusaam selle kohta, mida on tingimata vaja jäädvustada. Kui see on kord salvestatud, talletatud arhiivis kultuuriloolisesse mällu, siis on tulevikus võimalik see tõepoolest igaühele sobivaimal hetkel tarbimiseks kättesaadavaks teha. Põhimõte on see, et kuna valdav osa kultuurist on niikuinii avaliku raha eest loodud, siis peab ka võimalikult suur osa inimestest saama sellele juurdepääsu. See on rida, mida tuleb hoopis põhjalikumalt ajada, kui seda tänaseni oleme suutnud teha.

 

Sellest tekib ka küsimus, et kuigi seaduses on ringhäälingule pandud põhiliselt salvestaja-jäädvustaja-taasesitaja, mitte kultuurisündmuste-aktide looja roll, siis nii mõneski Euroopa riigis rahvusringhääling ise ka aktiivselt loob ja toodab kunstisündmusi ja -teoseid. Ka meil on sellekohane traditsioon olemas kuuldemängude, telelavastuste, aga ka orkestri ja koori tegevuse näol.

Kuuldemäng on väga konkreetne ja aegade jooksul tunnustatud žanr, mis on ka ühtlasi põhjendus sellega edasi tegelemiseks. Eestlased teevad seda väga hästi ka üle-euroopalises pildis. Teledraama samuti. Siiski, sellel, et tegelda kunstloomega, peab olema mingi hea põhjendus. Teema ja ühiskondlik vajadus. Lihtsalt näiteks telefilme vorpida või hakata kontserte korraldama – selles osas olen väga ettevaatlik ja ei jookseks üldise vaimustusega kaasa. Kindlasti on vaja dokumentalistikat teha, ehk on veel üksikuid teemasid, mida kultuuriavalikkus praegu ära ei kata, millele ei jätku tähelepanu. Aga ma ei arva, et rahvusringhäälingu eesmärk oleks ise väga palju kunstiloomega tegelda. Teisalt – valdav osa raadio-või telesaadetest on looming, neil on autorid.

 

Kas see tähendab ka, et sümfooniaorkestri või professionaalse koori pidamisel ei ole ringhäälingus erilist mõtet?

Vaadates Eesti kultuurielu üldpilti väidan, et üks professionaalne koor võiks meil siin juures olla küll. Oleme rõõmsad oma meeskoori üle, aga samal tasemel naiskoori meil ju pole. Ja kui tahame mõnd oma- või välisautori suurvormi ette kanda, peame naiskoori lätlastelt laenama. See on katmata koht. Samuti on meil ainult üks suur sümfooniaorkester, lisaks teatriorkestrid ja väiksemad koosseisud. Siin peaks mingi areng toimuma, iseküsimus on, kelle katuse all. Mul ei ole üldse usku aeg-ajalt kogunevatesse loomingulistesse kollektiividesse. Et korjame, kui vajadus tekib, kõik naised, kes lauda oskavad, kokku ja ütleme, et see on meie naishäälte rühm suurvormi ettekandmiseks. See ei ole professionaalne lahendus. Ma ei välistaks, vaid vastupidi, näeksin suurima heameelega, et rahvusringhäälingu juures tegutseks üks selline muusikakollektiiv. Mis ei tähenda seda, et see oleks automaatselt avalik-õigusliku ringhäälingu eesmärkide üks osa. Kindlasti mitte. See kollektiiv peaks ajama iseseisvat asja kultuuripõllul, aga kuskil peaks ta oma katusealuse saama.

Miks ta paljudes riikides ajalooliselt ja tänapäevani on ringhäälingu katuse all? See on andnud kõige tõhusama võimaluse väga suure osa iga kultuuri enda autorite loomingu salvestamiseks. Õpitakse teos selgeks ja mängitakse kohe ka linti. Nii et: praktiline põhjus.

 

Kuigi seadus selle kohta mitte midagi ei ütle, on tänavukevadine põhiteema see, et ringhääling peaks tootma täismahus programmi ka mingis muus keeles kui eesti keeles. Eeskätt käib jutt venekeelsest teleprogrammist. Eks see jutt käib ühiskonnast iga paari aasta tagant üle, ja lõpuks tõdetakse, et vene kanal oleks väga tore, aga õnneks meil pole selle jaoks raha, tegijaid ega tõenäoliselt ka auditooriumi. Minu meelest ei ole see õige, kui ringhäälingu kaela teiste tegemata integratsioonitöö üritatakse veeretada, aga siiski – kui tõsiselt neid soove seekord peab võtma? Kas on kavatsusi venekeelseid programme asutada või suurendada?

Esiteks on ühiskond värskete sündmuste tõttu väga tugevate emotsioonide mõju all ja seetõttu pole praegu üldse õige hetk arutada, kas  vajame neid programme ja kui vajame, siis milliseid. Las läheb aastake mööda, siis võib rahulikult arutada. Teiseks, panna mingid integratsiooni ootused-lootused ainult meediale, on ikka väga lihtsustatud käsitlus. Integratsioon algab koolist, tööturupoliitikast jne. On selge, et meedia üksi integratsiooniprobleeme ära ei lahenda. Kolmandaks, meediaga seotud integratsiooniasju võib ka palju lihtsamal viisil ajada. Mitte-eestlaste integratsiooni sihtasutusel on ka varem olnud mitmesuguseid meediaprogramme, need tuleb üle vaadata ja kui vaja, mõni juurde teha. Neid võib siis tellida erameedialt või avalikult ja igal konkreetsel juhul vaadata, millised saated õnnestuvad ja millised mitte. Aga, mis on oluline, kui mingil hetkel, mõne aasta pärast, peaks selguma, et endises mahus ja vormis vene programmi pole vaja, sest auditooriumi enam pole, siis on projekte võimalik lihtsalt lõpetada. Kui aga oleme pannud püsti suure ja võimsa avalik-õigusliku vene kanali, siis katsu sa seda lõpetada, mis sest, et on ilmne selle otstarbe puudumine!

Veel üks analüüsi vaatenurk on see, et juba praegu on 40-l protsendil inimestest võimalik vaadata kodus 30–50 kanalit. Aastaks 2012 jõuame tõenäoliselt olukorda, kus see võimalus on kõigil. Kui jääme jätkuvalt selle juurde, et rahvusringhäälingu teleprogramme on ainult üks ja vastas on 39 kommertsprogrammi, millest igaüks võtab enda kätte kas või 0,5 protsenti turuosast või vaatamisajast, siis on ühe eestikeelse avalik-õigusliku programmi turuosa kahanenud nii väikeseks, et olgu seal siis kui tahes head ja vägevad saated, esinegu seal kui tahes kaalukad või huvitavad inimesed, on ette teada, et mõju on olematu. Kontaktide arv jääb lihtsalt liiga väikeseks. Selle vastu saab ainult omapoolse pakkumise suurendamisega – kui eesmärk on, et avalik-õiguslikul ringhäälingul ikkagi oleks mingi mõju ühiskonnas. Järelikult: uute programmide avamine on möödapääsmatu.

Veel hiljuti oli olukord see, et meil oli üks eestikeelne avalik-õiguslik ja kaks kommertsprogrammi. Põhja-Eestis lisaks veel Soome kanalid. Aastal 2012, kui kogu levi on digitaalplatvormil, ei saa olla enam nii, et meil on jätkuvalt üks põhiprogramm, mille vastu pannakse aina suuremas ulatuses kommertskanaleid. Teisisõnu, nii programme, aga ka saateid, pakituna kaasaegseisse meediaformaatidesse, et inimene saaks neid tarbida siis, kui ise tahab, peab olema rohkem. Uued tooted hakkavad tõenäoliselt olema nišitooted, mis on suunatud väga täpselt väga kitsastele sihtrühmadele. See on ka muu maailma kogemus. Siis võib ka venekeelset sihtrühma vaadata väga konkreetsete nišitoodete tarbijana. Muidugi, kui meil sel hetkel ikka on veel 300 000 potentsiaalset vaatajat. Ma ei välista, et nii läheb, kuigi see on väga põhjaliku arutelu küsimus. Aga selleks, et ellu jääda, tuleb ju aina uusi  saateid ja programme  välja mõelda, see on universaalne reegel.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming