Saatekülaline

Kaarel Tarand

Kes küll suudaks keelduda, kui tuleb pakkumine saada kätte oma 15 minutit kuulsust ehk võimalus esineda Eesti Televisiooni otsesaates? Vähesed. Neil, kes suudaksid, puudub keeldumiseks õigus: oled kord avaliku elu tegelane, siis on sul ka ajakirjanduse meelest vastuvaidlematu kohustus avalikkusega suhelda ja ühtki pakkumist ei tohi vastu võtmata jätta.

Õhtusi saateid, kuhu kutsutakse külaline, on mitmes formaadis. Näiteks AK uudistes saab intervjueeritav rääkida  neli-viis minutit ja tõenäoliselt püsib jutt ühelainsal teemal. Väitlussaadetes on eetriaega näiliselt terve tund, kuid tegelikult hõõrutakse sellest saate lahti- ja kokkupakkimise, vahekõllide ja sissehelistamisega ikka oma kümmekond minutit maha. Isegi kui teema on saate alguses kitsalt piiratud, õnnestub seda harva ka neis piirides hoida. Mida kuumem supp, seda hullemini see laiali valguma kipub. Arvestuslikult jääb nelja külalisega saates igaühele hea õnne korral kuni kümme minutit puhast kõneaega. On ka juhtumeid, kus tagasihoidlikum  külaline ongi tunnise saate lõpuks piirdunud paari repliigiga, sest teised, kes kirglikumad, täidavad kogu aja ja kui tagasihoidliku kord saabub, on jututeema juba vahetunud ning seda, mis meelel ja keelel, pole enam mõtet öelda.

Mõistagi on pöörane vahe sellel, kas oled kutsutud poliitikasaatesse kõnelema näiteks tervishoiu finantseerimisest haigekassa kaudu või osaled „eksperdina” peresuhete X-telge uurivas meelelahutussaates. Viimases jääb igale osalejale repliigiaega summaarselt paarkolm  minutit, mitte mingil juhul rohkem. Arvutagem pisut võrdluseks. Päevalehtede keskmise pikkusega arvamusartikli ilmekalt ettelugemiseks kulub kuus-seitse minutit. Heaks arvamusartikliks peavad toimetused sellist, kus on keskendutud rangelt ainult ühe teema ühele küsimusele, käsitletud seda, nagu koolimatemaatikas teoreemi tõestatakse. Seega õnnestub tunnises vestlussaates igal saatekülalisel parima õnne korral ära rääkida ühe arvamusloo jagu juttu, seda arvestusega, et iga kord saab segamatult jätkata sealt, kus  eelmises repliigivoorus jutt pooleli jäi (mida tegelikkuses iial ei juhtu).

Praeguse saatekava järgi toimub pikim vestlus ETV saadete hulgas intervjuusaates „Kahekõne”, kus küsija ja vastaja saavad kahe peale terve pooltunni saateaega. Kuid see tundub teletegijatele ilmselt sellise igavikuna, mille jooksul peab jõudma läbi ratsutada kõik teemad, mida inimvaim välja mõelda suudab. Probleemi muidu ehk poleks, kuid tegu on nii saatekülalise kui ka saate vaataja aja ebaefektiivse kasutamisega. Kui kutsutu elab juhtumisi kaugemal kui jalutuskäigu  kaugusel ETV majast Gonsiori tänaval Tallinna südalinnas, siis tuleb tal tunnises saates osalemiseks arvestada minimaalselt kolmetunnise ajakuluga.

Tõsisem inimene, kes end pakutud teemaks ka pisut ekstra ette valmistab, kulutab rohkemgi. Kohaleminek, puuderdamine, ootamine, seadmine, saade ise, järelvestlus, kojutulek. Ja kui oled ära käinud, kas siis said öeldud, mida tahtsid, tuleb lõpuks tõdeda, et ega ei saanud küll, suurem osa sellest, mida vaatajal oleks vaja teada, jäi ütlemata. Ses mõttes on arvamusartikli kirjutamine  hoopis kindlam. Kui see sult kord tellitakse, siis su mõttekäik sinu vormitud kujul ka ilmub. Kolm-neli tasuta õhtutundi pole ju teab mis traagika, kuid see kehtib, nagu öeldud, tallinlase kohta. Tartust tulija osalemiseks kulub juba terve päev (ja isiklik transpordi kulu). Publiku seisukohalt on aga nii, et silmadega neli arvamusartiklit läbi lugeda võtab veerandtunni, telest sama infomahu saamine vähemalt neli korda rohkem aega.

Miks siis üldse televisiooni eelistada? Otsesaadete laialdane kasutamine on eeskätt  hinna küsimus. Otse-eeter on odav eeter. Hea ja tiheda intervjuu või arvamustevahetusegi saab aga ainult toimetatud ja monteeritud saate kujul. Ja kvaliteet peaks olema kindlasti avalik-õigusliku ringhäälingu esmane eesmärk. Küllap parandaks kvaliteeti ka see, kui saatejuhid loobuksid kujutelmast, et vaatajad ei suuda järjest pikemat juttu jälgida. Kui inimestele, kes on kutsutud asjatundjateks mõnda telesaatesse, lakkamatult vahele ei segataks, siis saaks publik ka nende seletustest aru, ning saate lõpul ei peaks tõdema, et „palju küsimusi jäi  õhku”. Kui aga saateaeg ei võimalda teemasid põhjalikult käsitleda, siis tehtagu ometi pikemaid saateid. Ehk kuulub pika jutu ajamine meie põhjamaise omapära hulka ja ka meie rahvustelevisioon ei peaks tingimata joonduma selle järgi, mida välismaal või kommertskanalites tehakse, vaid andma saadetele pikkust, sedakaudu selgust ja kvaliteeti. Küllap siis ükskord jõuab kätte ka päev, mil pärast saate lõppu väljub stuudiost ajaloo esimene saatekülaline, kes on veendunud, et sai kõik, mis tal oli vaja öelda, ka öeldud. Ja vaatajagi on rahul. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming