Seebivabriku peainsenerid

Veiko Märka

Kõik teavad, et Eestis tehakse väga palju teleseriaale. Paljud teavad sedagi, miks neid tehakse. Aga kuidas neid tehakse? Sirp otsis vastuseid universaalse ankeedi abil, millele nõustusid vastama peaaegu kõik meie tuntumad stsenaristid: Martin Algus („Ment”), Indrek Hargla („Süvahavva”), Ott Sepp („Riigimehed”), Gert Kiiler („ENSV”, „Pehmed ja karvased”), Urmas Lennuk („Õnne 13”) ja Toomas Kall („Pehmed ja karvased”). Ükski vastaja ei olnud teiste vastustest teadlik.   Seriaalistsenaristil peab olema võrratult tugevam enesetsensuur kui näiteks purki kakaval kunstnikul. Kuidas sa lahendad selle ja loominguvabaduse vahelise vastuolu. Kas eksisteerib ka väline (produtsendipoolne) tsensuur? M. A.: Sarja ideefaasis lepitakse mingid raamid kokku ja selle sees on piisavalt loomevabadust, tsenseerima peab stsenarist ise vaid mittetöötavaid lahendusi, mitte ideoloogilisi/otsekoheseid/robustseid mõtteavaldusi/tegevusi, kui need on loo seisukohalt õigustatud. Seega väljastpoolt tulevat tsensuuri ei ole ma tajunud. Konstruktiivne arutelu režissööri ja produtsendiga tuleb kasuks, sest sarja tootmine on lõpuks ikkagi meeskonnatöö. Samal ajal võib tekkida sellist tehnilist laadi tsensuuri, et ei ole võimalik igasugu hullust toota, nt kalleid eriefekte või tegelaste kiireid põikeid teistele kontinentidele. Kogenud stsenarist ei paku ka enam selliseid asju välja, mida ei ole võimalik toota ja tihtipeale tekivad huvitavad lahendused just eelarvepiirangu tõttu, mis sunnib stsenaristi sisuga peenemalt töötama.

I. H.: Ma ei nimetaks seda (enese)tsensuuriks, vaid lihtsalt realiteetidega arvestamiseks. Eestis olev ressurss teleproduktsiooniks on imeväike. Kvaliteettelevisiooni on seepärast võimatu toota. Kirjutades üritan sisse panna võimaliku mõeldava maksimumi ja siis hoian pöialt, et kas või midagi sellest saab ka kuidagi üles võetud. Aga kui sa mõtled tsensuuri nagu mingite keelatud teemade ja sõnade tähenduses, siis ei, sellega ma ei ole kokku puutunud. Peamiselt tahetakse ikka seda, et kõik oleks võimalikult lihtne ja odav. Samas, mõne näite põhjal ma arvaksin, et mingit publikupoolset tsensuuri produtsentide üle oleks ikkagi vaja. On näiteks lubamatu vene pätikeele tarvitamine justkui eestikeelse slängi osana. Eriti veel pealkirjas.

O. S.: Ei pea ilmtingimata olema. Kui kontekst seda vajab, siis tuleb ka kirjutamisel äärmuslik olla ja, ausalt öelda, peabki. Kui hakata iseennast tsenseerima, siis tulemus saab parimal juhul olla ju ainult keskpärane. „Riigimeeste” puhul toimus produtsendipoolne tsensuur tegelikult konstruktiivse kriitikana, millele toetudes tegin stsenaariumi muudatusi. Kindlasti on ka sellist tsensuuri, mille eesmärk on hoida lugu vaka all, n-ö kindla peale minna, et mitte publikut kohutada ja reitingut langetada. Mina pole sellega kokku puutunud.

G. K.: Küllap mingi enesetsensuur on olemas, aga ma ei ole selle peale kirjutades küll mõelnud ja loominguvabadust pole see kuidagi takistanud. Kirjutan nii, nagu tuleb ja on asju, mida ma lihtsalt ei kirjuta. Hiljuti oli võimalus hakata üht seriaali kirjutama, aga kui selgus, et see peaks olema seda sorti komöödia, nagu tänapäeva noorte(läbu)komöödiad, siis loobusin ruttu.

 

Produtsentidepoolne tsensuur on kestev, kuid see on tingitud rahapuudusest. Ehk siis — vähem tegelasi ja vähem võttekohti jne.

U. L.: Kuna olen „Õnne” juurde lülitunud kõrvalt tulijana ja seriaali maailm, tegelased ning laad on loodud varem, siis olen pidanud selle stiili ja vormi selgeks õppima. Seega ma ei saaks öelda, et ma ennast nii väga tsenseeriks, pigem järgin etteantud vormi. Kui oled vormi paika saanud, siis tuleb selles püsida, muidu hakkab tervik kannatama. Välist tsensuuri pole ette tulnud. Ain Prosa on aeg-ajalt juhtinud tähelepanu mõne tegelase kõnepruugile, aga näitlejad on oma tegelastega nii kokku kasvanud, et loodetavasti pole neil suuri raskusi minu apsakate korrigeerimisel.

T. K.: Olen harjunud pidama enesetsensuuri igasuguse eneseavalduse loomulikuks kaaslaseks. Loominguvabadusega ei ole sellel mingit pistmist.

 

Too kõige ekstreemsem näide selle kohta, kuidas publiku tagasiside on sind sundinud kurssi muutma.

M. A.: Ei oska öelda. Kindlasti igasugune tagasiside ladestub kusagile ja mingi mõistlik osa sellest vahest ka mingil moel realiseerub, aga otseselt ei ole küll kellegi näpunäited või tagasiside sundinud mind kurssi muutma. Näiteks eelmise hooaja „Mendi” puhul soovisid paljud vaatajad, et Rein Paabelil oleks õnnelikum elu, aga me lihtsalt ei saa seda soovitust kasutada, sest siis poleks loos enam intriigi ja sari muutuks igavaks.

I. H.: Ma ei ole kirjutanud kuigi palju, ainult miniseriaali „Alpimaja” ja kaks hooaega „Süvahavvat”. See kõik on olnud valmis kirjutatud enne publiku ette jõudmist, seega ei ole ma saanud tagasisidega eriti arvestada. „Süvahavva” esimese hooaja tagasisidet oli kirjutades üpris võimatu arvestada, sest võttepaigad olid muutunud. Kui oleks võimalik arvestada, siis ma hea meelega arvestaksin.

O. S.: Väga ekstreemseid näiteid mul õnneks pole. „Riigimeeste” teise hooaja viimase osa puhul oli mul küll režissööriga suur kunstiline lahkarvamus, mis puudutas episoodi keskpaika. Pärast tunniajast emotsionaalset telefonikõnet leppisime lõpuks kokku, et kirjutan ka temapoolse visiooni ning siis küsime erapooletutelt hindajatelt, kumb on parem. Asi päädis sellega, et kuigi ka režissööri variant tuli päris hea välja, oli kunstnik hakanud ajama juba esimese versiooni võttepaiku, nii et jäi see.

G. K.: Kuna „ENSV” esimene hooaeg sai „purki aetud” absurdselt lühikese ajaga, siis juhtus selle käigus kaks suurt apsakat, mis mõjutasid stsenaristide – kirjutame seda Villu Kanguriga kahepeale – tööd tugevalt. Sõltumata kirjutajaist sai töö käigus Lenini rajooni ideoloogiasekretärist Sirje Kadakust EKP keskkomitee parteifunktsionäär, mistõttu hakkasid vaatajad ja kriitikud ette heitma, et nii kõrge parteilane ei ela ühiskorteris. Klaarisime seda jama paar hooaega. Teiseks muutus meie kavandatud pioneerist peretütar kogemata ühe intervjuu käigus komsomoliks. Nii lisandus peretütrele ja ta vennale kohe paar aastat ja kogu süsteem tuli taas ümber mängida. Publiku tagasiside pole aga iseenesest kuidagi meie kurssi muutnud.

U. L.: „Õnnes” on tegelane Maige (Ülle Kaljuste). Alguses oli mul raske pihta saada, mis suunas eelmine stsenarist teda liigutada on tahtnud, sest näitlejanna ise on väga huvitav ja laia vahendite skaalaga. Proovisin natuke teravamat liini tema peal, aga vaatajate tagasiside andis mõista, et sellist Maiget näha ei soovita. Ka endal oli tekkinud tunne, et toon tegelases vale külje välja. Loomulikult tuleb siis edasi mõelda, et mis selles tegelases veel leidub. Aga õnneks on ka Ainilt tulnud vihjeid, et see või too külg ei ole tegelasele omane. Siis tuleb jälle natuke vaadata vanemaid osi ja analüüsida. Eks neid kõrvalekaldeid ikka tekib. Sari on nii kaua kestnud, et raske on kõike meeles kanda.

T. K.: Ma ei suhtle publikuga väga tihedalt. Pealegi on „Pehmed ja karvased” tugevasti prototüüpidega (poliitikutega) seotud. Nii et jälgida tuleb rohkem prototüüpide kursimuutusi, mitte kuulata poliitikute fänniklubist kostvat hädakisa.

 

Kas Eesti seriaalistsenaristide vahel on konkurents? Kas produtsentide vahel eksisteerib konkurents paremate stsenaristide endale saamise pärast?

M. A.: Stsenaristide vahel küll konkurentsi ei ole, tööd jätkub kõigile. Pigem olen, jah, tajunud kerget produtsentidevahelist konkurentsi mõne stsenaristi oma projekti kaasamise pärast. Aga see väljendub lihtsalt mõnes viisakas telefonikõnes, kus tuleb mõnele pakkumisele ära öelda. Ei ole veel näinud produtsente stsenaristi ukse taga kaklemas.

I. H.: Vastus mõlemale küsimusele: ma ei tea.

O. S.: Ei ole õrna aimu ka. Minu pärast ei ole veel keegi kakelnud, ma pole tegelikult ju ka stsenarist.

G. K.: Mina ei ole konkurssi eriti tunnetanud. Kõik ajavad oma asja. Konkurss võib olla pigem eetriaegade osas. Ehk siis: meil on kolm telekanalit ja lõputult palju sinna sarju ei mahu. Mingil määral on ehk konkurents ka ideede koha pealt. Olen kuulnud, et „ENSV” puhul jõudsime ühest teisest tootjast napilt ette, kel oli samuti midagi retrospektiivset plaanis. Ja on selge, et samal ajal kui tegutsesid „Kelgukoerad” ja „Kättemaksukontor”, ei olnud mõtet turule tulla uue krimiseriaaliga. Tundub ka, et igal tootjal on välja kujunenud oma n-ö ihukirjutajad.

U. L.: Ma ei usu. Kui mängus oleks suured rahad, siis võib olla tekiks mingi konkurents, aga stsenaristina (vähemalt mina) teenin maksimaalselt keskmise Eesti kuupalga. See ei ole kindlasti midagi sellist, mis konkurentsi tekitaks. Pigem on häda selles, et tekib ülekoormus. Jooksva seriaali kirjutamine on väga suure distsipliiniga töö. Ühel hetkel tuleb huvitav mõte ja tahaks seda rahulikult läbi joonistada, kuid aega pole. Järgmine võte juba ootab.

T. K.: Nukuseriaalistsenaristide vahel ma ei ole konkurentsi märganud. Kuigi seda võiks olla. Praegu on ju nii, et kõik, mis kirjutad, ka käiku läheb. See ei ole hea.

 

Milline on sinu isiklik kiirusrekord ühe seriaalihooaja kokkukirjutamises? Kas on veel arenguruumi?

M. A.: Kahjuks on see töö, jah, tihtipeale väga intensiivne ja olen pidanud kirjutama osa ka paari-kolme päevaga. Aga normaalse tempoga töötades võiks olla ühe osa peale vähemalt nädal-paar. Terve hooaja kirjutamiseks kulub mul tavaliselt umbes kolm kuud ja kirjutamistempot mõjutavad ka muud tööd ja tegemised.

I. H.: Ma ei ole aega mõõtnud. Kõik minu kirjutatud hooajad on olnud erinevas mahus, nii et need ei ole päriselt võrreldavad. Kiirus on muidugi see, mida võttegrupp kõige rohkem tahab, ent stsenaariumi ei ole võimalik kirjutada kiiresti. Proosat ehk on, aga stsenaariumi ei ole. Ühe osa kirjutamiseks kulub mul keskmiselt kaks-kolm nädalat, koos hilisemate ümberkirjutamistega.

O. S.: „Riigimeeste” esimese hooajaga jäin täielikult ajahätta. Viimaste osade stseene kirjutasin eelmise päeva õhtul. Kõik vihkasid mind. Teise hooajaga läks paremini. Stsenaariumide lõplike variantide tähtaeg oli 15. aprill, üle andsin need augusti lõpus, nii et graafikust jäin maha nelja kuuga.

G. K.: Kiiruserekord on „ENSV” esimese hooaeg ja kahjuks jättis see jälje ka tulemusele. Idee sellise seriaali kirjutamiseks tuli veebruari viimastel päevadel, juunis ütles telekanal jah-sõna, juuli alguseks valmis esimese osa mustand ja augusti lõpuks oli seitse episoodi filmitud.

U. L.: Ma ei saa kahjuks lubada endale hooaja ettekirjutamist, „Õnne” spetsiifika on natuke teine. Kirjutan ikkagi jooksvalt hooaeg läbi. Ühe osa kirjutamiseks läheb viimasel ajal minimaalselt kolm-neli päeva. Aga on ka osi, mida olen pidevalt ümber kirjutanud, ja siis on läinud ka ühe osaga nädal. Üle nädala ei saa endale lubada, siis hakkavad minu taga ootavad inimesed kannatama.

T. K.: Ma ei kirjuta tervet hooaega, vaid ühe nädala osa korraga. Üritan mahtuda 48 tunni sisse. Mõnikord õnnestub, mõnikord läheb ka rohkem. (Mõtlemisaeg on sealjuures normeerimata.)

 

Kujutle, et võid ükskõik millises Eesti seriaalis endale vabalt valida ühe osa (omades ühtlasi hiilgavaid näitlejavõimeid). Kelleks hakkaksid?

M. A.: Olen õppinud näitlejaks ja kasutan hea meelega juhust, et selle tööga tegelda. Urmas Viili roll tuli mulle aga juhuslikult. Olime kaasprodutsendist režissööri Ergo Kullaga kõik „Mendi” osatäitjad juba paika saanud, ainult Viil oli veel ripakil ja siis tekkiski mõte, et võiksin ise Viili mängida. Algul oli sellega seoses ka teatud kõhklusi, sest pidin samal ajal korraga kahe sarja – „Ment” ja „Romet ja Julia” – tootmise ja kirjutamisega tegelema, aga tundus, et on võimalik kirjutamise kõrvalt siiski ka võtteplatsile tulla. Pahelisi või kiiksuga tegelasi on huvitav mängida.

I. H.: „M Klubis” Markiiks.

O. S.: Mängiksin ükskõik millist tegelast „M Klubis”.

G. K.: Küllap kirjutaksin ise endale selle seriaali, kui oskaksin nii hästi näidelda. Siis oleks see midagi „Remington Steele’i” sarnast.

U. L.: Ma olen selline rahulik inimene. Kui juba peaks mängima, siis mängiksin midagi märgilist ja püsiväärtuslikku ja märkamatut. Näiteks luuda, mis ukse taha pannakse, märkimaks, et pererahvast pole kodus.

T. K.: „M Klubi” pealikuks Markiiks.

 

Kui sageli mõtled stsenaariumi kirjutades ühe või teise kindla näitleja peale?

M. A.: See on tavaline nähtus, sest reeglina on sarja näitlejad stsenaariumi vormistamise ajaks juba kokku lepitud. On juhuseid, kus näitleja „hääl” juhib tegelase dialoogi tonaalsust päris tugevasti ja olen rõõmuga kasutanud tegelase suus ka mõnda just konkreetsele näitlejale omast väljendit.

I. H.: Küsimus ilmselt puudutab olukorda, kus ma olen tegelase välja mõelnud, aga pole veel arutatud, kes teda kehastama hakkab. Jah, eks ikka mõtlen mõnikord. Päris tihti on seda ka üritatud arvesse võtta. Telespetsiifika nõuab (tõsi, Eestis küll mitte), et lavastaja on rohkem tehniline töötaja, kelle ülesanne on heakskiidetud stsenaarium võimalikult täpselt ja kõrgel kunstilisel tasemel ära filmida. Mängufilm on muidugi teine asi.

O. S.: Kui ma tean kindlalt, et konkreetne näitleja mõnda osa mängib, siis katsun mõelda, kuigi see alati ei õnnestu. Õnneks kuuluvad „Riigimeeste” truppi suurepärased näitlejad, kes oma andega on kompenseerinud kõik minu vajakajäämised.

G. K.:ENSVd” kirjutama hakates me vist ei teadnudki, kes keda mängima hakkab. Kõik toimus nii ruttu. Praegu on aga suur lust kirjutada just neile näitlejaile, kes meil on. Nad on loonud nii suurepärased rollid, et nende karakterid kirjutavad end juba ise. Ilmselge näide on Raivo E. Tamme mängitav Illar. See tegelane oli mõeldud episoodiliseks ja kirjutades meil polnud aimugi, kes teda kehastama hakkab. Nähes aga ära esimese episoodi Raivoga, oli selge, et Illar jääb peategelaseks. Kõrvalosatäitjate puhul ei tea aga kunagi, kes konkreetsel võttepäeval saab tulla, kuigi endal võib mõttes nii mõnigi näitleja olla.

U. L.: Pean kogu aeg mõtlema. „Õnne” puhul on näitleja ja tema loodud tegelaskuju ikkagi see A ja O. Ma peaks täiesti põrunud olema, kui üritaksin valmis tegelasi „vägistama” hakata.

T. K.: „Pehmeid ja karvaseid” kirjutades on mul raske hoida silme ees näitlejat kui tervikut. Aga üks mure näitleja pärast on mul alati: et ta oma keelt minu lause pärast ära ei murraks. Nii et kui vähegi aega jääb, siis kirjutan teksti ikka läbi ja parandan, s.t kärbin.

 

Kommenteeri ühe seriaalistsenaristi väidet, mida ise olen kuulnud: telele kirjutamine on litsilöömine.

M. A.: Kui selle väljendiga on mõeldud enda mahamüümist mingile projektile, mis päriselt ei huvita, siis on ju kurb, kui peab ennast niimoodi alandama. Sarja kirjutamine on looming ja ma ei kujuta ise ette, kuidas saab sellise tunnetusega loomingu kallale asuda. See on ebaaus nii iseenda kui vaatajate vastu.

I. H.: Oleneb, mida sellega mõeldi. Tõlgendada saab mitut moodi. Kui seda, et telestsenarist peab kõigi soove täitma ja kirjutama ainult seda, mida tahetakse, siis ei, sellega ma nõus ei ole, sest asjad ei ole päris nii. Kui seda, et see on mingi alaväärne töö, siis ma samuti nõus ei ole. See, et sa oma loominguga rahule saaksid jääda, vajab rohkesti pingutamist ja keskendumist. Tänapäeva kvaliteettelesarja standardid on välismaal väga kõrged. Eestis ei ole ühtegi dramaturgi, kes suudaks kirjutada dialoogi, mida mõni Ameerika telekanal ostaks.

O. S.: Eks iga tellimustöö on seda mingil määral. Oluline on, kuidas ise lähened. Kui kirjutad midagi üleolevalt ja mõtled, et „ah, vahet pole”, võiksid pigem teha midagi muud, mida sa võtad rohkem hingega. Kui aga selline suhtumislaiskus voolab ühest kanalist teise, ühest seriaalist teise, muutub see normiks ja me ei oskagi enam midagi enamat tahta. Patroneeriv jutt küll, aga tegelikult ma usun, et ei žanr ega meedium ei määra subjekti kvaliteeti. Ka televisioonis saab sisulise väärtusega asja teha!

G. K.: Mulle meeldib teha seda, mida oskan ja tele on minu jaoks praegu sobivaim meedium. Tähtis on, et tehakse seda, mida armastatakse. Kui litsilöömine toimub südamega, siis pole midagi häbeneda.

U. L.: Litsilöömine on väga mitmetähenduslik mõiste. Siiski, ma arvan, et ütleja ei pidanud silmas ihu müümist, vaid laiendas seda kujundlikult nagu vihjet vaimsele prostitutsioonile? Võib-olla on. Aga mis siis? Kas lits polegi inimene? Mõnikord on litsil ka laps ja oma elu ja unistused. Ja kui töö, mida teed, annab sulle midagi vastu sisemiselt, peale palgaraha, siis tuleb rahul olla.

T. K.: See võib õige olla nende puhul, kes kirjutavad telele millegi suure, olulise ja tõelise kõrvalt. Aga neile, kellele telele kirjutamine on põhitöö, on see aus professionaalne prostitutsioon ja neil ei ole häbeneda midagi.

 

Konkreetne küsimus ühest selle hooaja seriaalist, mis seal muuseas vastuseta jäi. Kujutage ette, et olete poissmees. Tahate hommikul tööle minna, kuid avastate, et teil on ainult kolm sokki: üks sinine, üks punane, üks kollane. Millised värvid valiksite? Miks?

M. A.: Mr Bean teeks sellest olukorrast ilmselt kümneminutise sketši, mis lõpeks tema vallandamisega, sest ta puudub töölt, kuna ei suuda sobiva värvikombinatsiooni suhtes otsusele jõuda ja lõpuks selgub veel puändina, et tema ülemus on tegelikult värvipime ja ta on asjata kannatanud.

I. H.: Kuna ma töötan üksinduses, ei ole sokkide värvil suuremat tähtsust. Enesetunnet arvestades valiksin ma sinise ja punase. Mulle ei meeldi kollane värv.

O. S.: Ma paneksin jalga punase ja kollase ja onaneeriks sinisesse. Siis võtaks punase jalast, onaneeriks sinna ja jätaks jalga ainult kollase, sest töö juures peab ikkagi soliidne välja nägema.

G. K.: Esiteks: ma ei taha hommikul tööle minna. Teiseks: ma töötan kodus ja ma ei pea selleks isegi pükse jalga panema (kuigi mugavam on seda ikkagi teha). Kolmandaks: sokke pole alati vaja.

U. L.: Kollase ja punase. Need on rõõmsad värvid. Ja silmatorkavamad, kui sinine. Siis laps märkaks ka kohe ja saaks jälle midagi lõbusat kuulda.

T. K.: Ma ei tea veel, millised värvid, aga valiksin kaua. Miks? Sest sekundid jooksevad ja niiviisi venitades – kaugel see reklaamipauski enam on!

Kas Eesti telemaastik on põhimõtteliselt igat laadi kodumaiste seriaalidega täidetud? Või on veel tühikuid?

M. A.: Kodumaiseid sarju on tõesti palju ja see on ju väga hea. Oleks kurb, kui peaksime vaatama teleekraanilt ainult türgi või mehhiko näitlejaid. Tühikuid on ka veel küllaga ja seega on telemaastikul võimalik jätkuvalt põnevaid arenguid oodata.

I. H.: Eesti telemaastik koosnebki enamasti tühikutest. Moodne kvaliteetsari ei ole Eestisse veel jõudnud ja ilmselt ei jõuagi. Iseasi on see, et kas kõik need tühikud üldse vajavad kodumaist täitmist.

O. S.: Kindlasti ei ole täidetud, teemasid, lugusid, inimesi ja sündmusi on tohutult, millest võiks jutustada. Loodan, et ükskord mõni telekanali juht võtab riski ja jätab tegemata kolm-neli uut sarja. Selle asemel võtab alles jäänud raha ning teeb sellega kiirustamata ainult ühe, kuid originaalse, kõrgekvaliteedilise draamasarja (või tragikomöödia, see on tegelikult mu lemmikžanr). Sellise, mida saab häbenemata näidata ka välisriikides. Umbes midagi sellist nagu „Klass”.

G. K.: On tühikuid. Kuid arusaadavatel põhjustel ma ei tahaks neist rääkida.

U. L.: Isiklikult igatsen midagi sellist, mis koondaks kuidagi üht väikest armast kogukonda. Midagi sooja, südamlikku, lõbusat, kurba ja sentimentaalset ühtaegu. Selles suhtes meeldib mulle endale „Naabriplika”. Aga eks koguneb tasapisi mõtteid ja kavandeid ka endal „Õnne” kõrvalt. Lõpuks ei ole ma ju „Õnne” külge laulatatud. Eks ma vaikselt ikka kirjutan sahtlipõhja ja paberikorvi ja unistan päris oma seriaalist.

T. K.: Loomulikult on tühikuid rohkem kui „täisikuid”. Aga lihtsam on vastata nii, nagu ilmselt kõik: puudu on seriaal, mida ma ise iga nädal ootaksin. Mitte et mul seda väga tarvis oleks, aga üks säärane võiks ju olla. Eriti kui arvestada, kui palju neid tehakse. Praegu on aga nii, et „Riigimehed” ongi ainus, millest ma olen enam-vähem kõiki osi näinud. Enamikust tean ainult pealkirju, kui neidki.

 

Kuidas lohutad neid Sirbi lugejaid, kes seriaale ei kirjuta ja sellest lihtsast (?) tuluallikast suu puhtaks peavad pühkima?

M. A.: See ei ole kindlasti lihtne töö, ega ka ülemäära tulus. Ühe telesarja stsenaariumi maht on ju väga suur – umbes 400 lehekülge teksti enam-vähem kolme kuuga valmis kirjutada ei ole kindlasti lihtne töö ja Eestis kirjutab ühte sarja enamasti üks inimene. Ja tagatipuks peab see kõik veel tasemel olema. Seega, kes lihtsalt tuluallikat otsib, siis soovitan pigem järele mõelda, kas just sarjakirjutamine on selleks kõige hõlpsam vahend. Aga samuti kutsun üles inimesi, kes asjast tõsiselt huvitatud on, seda tööd katsetama ja ise järele proovima, sest nagu ütlesin, meil valitseb pigem stsenaristide põud kui üleküllus.

I. H.: Esiteks ei ole teledramaturgia lihtne ja teiseks pole see ka märkimisväärne tuluallikas. Kui ma avaksin autokummitöökoja, ütleme näiteks Kehras, oleks see ilmselt oluliselt suurem tuluallikas. Aga kuidas lohutada neid, kes tahaksid kirjutada, aga pole võimalust olnud? Näiteks sellega, et enamasti näete ekraanil mingit lihtsustatud referaati sellest, mis te olete kirjutanud.

O. S.: Kirjutage rohkem seriaale! Tegelikult ka! Kõik peaksid elus ikka vähemalt ühe seriaali kirjutama, mis elu see muidu on.

G. K.: Seriaalikirjutamine kui lihtne tuluallikas? Tegelikult on päris hea küsitlus naljaga lõpetada.

U. L.: Neid on väga lihtne lohutada. Seriaali kirjutamisega ei teeni nii palju, kui arvatakse ja see ei ole kahjuks lihtne tuluallikas. Ühesõnaga – see ei ole nii lihtne, kui kõrvalt paistab. Iga töö nõuab pühendumist, aega … Aga iga töö muutub veidi lihtsamaks, kui seda kuskilt küljest ise enda jaoks huvitavaks teha.

T. K.: Aga miks te ei kirjuta? Hakake kirjutama! Eesti tasemel on see lihtne.

 


 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming